24. juuni 2013

Naatide lummuses koos kahe rabarberikoogiga


Ideaalne jaanipäev, eksju! Juba üleeile, kui sai jaanitamisega alustatud, vaimustas meid kaunis õhtu, mis siis, et sääski oli lademes. See viimane polnud küll kõigi ühine probleem, vaid umbes poolte mure, aga sellegipoolest. Eile nägi aga päikest kuni pilvepiiri taha vajumiseni ja ei mingeid sääski. Tänane vaikne õrn vihmake on kohe kuidagi turgutav, lööb õhu värskeks ja klaariks ning annab võimaluse niisama logelemiseks.


Avastasin mõned aastad tagasi enda jaoks naadiõied kui kõige kaunimad suvelilled. Astusime nimelt ühel kenal suvepäeval töiste mõtetega Suure-Jaani õigeusu kirikusse, et veenduda tornikella olemasolus ja vaadata üle kroonlühter. Kogudus ei tegutse seal enam ammu, kuid sel ajal olid veel võtmed kohapeal ja tühjast kirikust olid kohalikud inimesed teinud imekauni kontserdisaali. Pudiseva krohvi ja värviga kirikusaal oli kenasti puhtaks pühitud, sisse seatud pingiread ja valmistuti just õhtul toimuvaks kontserdiks. Mõttelise lava ees seisid aga imekaunid lilleseaded: väikestele eri kõrgusega postamentidele olid asetatud mitme suurusega ümmargused läbipaistvast klaasist vaasid, täidetud suurte naadiõiekimpudega ja ei midagi enamat. See mõjus nii puhtalt, nii kargelt, nii õrnalt, nii õhuliselt. Õhkasin ja ohkasin kohe tükk aega, kohata mahajäetud natuke lagunevas kirikus niisugust ilu - see oli lummav. Miks osta suvel kalli raha eest kaugelt toodud lilli, kui meie oma nina all saab kõik selle suisa tasuta!


Sestap naudin täiega suvel naatide õitsemist. Aeg-ajalt osutub naat küll tülikaks tegijaks, kuid kevadel esimesi lehehakatisi mullast välja pistes ja suvel, kui puhkevad neesamad õrnad valged õied, on ta kaunis. Kuigi selle Suure-Jaani kiriku uks on tänaseks kõvasti lukku keeratud, kuna õigeusu kiriku jaoks tähendab kirik üksnes jumalateenimise koda, on need naadiõitega vaasid otsekui sümboliks sellest ilust, mida antakse vaid vahetevahel näha.


Kuidagi naljakas on, peaaegu kuu aega pole sõnakestki kirjutanud. Tegelikult ei ole ma ikka pastakat päris alla neelanud, kui nii tohib võrrelda. Mõtted on olnud lihtsalt mujal - Peipsimaa, põhjaranniku rannarahva ja otsapidi Padise kloostri toidulaua juures. Ja nii need toidulood koguvad ennast. Iseenesest on see äraütlemata lahe, kuidas vahel tulevad su juurde lausekatked, toitude nimetused, avad raamatu just sellelt leheküljelt, kust leiad vaikimisi õpetuse järgmiseks sammuks. Süda hakkab suisa kiiremini põksuma. Niisama retsepti ja pilti üles panna oleks liiga lihtne, kuigi vahel on see nii vabastav.

Ahh, parem on need vabandused jätta ja asuda asja kallale. Seekord ilma igasuguse loota rabarberikoogid. Ma saan aru küll, et ajal, kui maasikahooaeg on haripunktis, on rabarberist rääkimine imelik, kui isegi mitte kohatu. Kuid päris vaiki ei saa olla, neist kookidest kujunesid lihtsalt selle hooaja lemmikud ning vajavad seetõttu jäädvustamist. Kaua sa neid paberilipakaid ikka alles hoiad :).

Rabarberi-kohupiimakook

Kõik algas speltajahust. Varem polnud mul speltajahuga erilisi tundeid ilmnenud, jahu nagu jahu ikka, käitub vaid väheke teistmoodi. Siis aga "komistasin" Loona veski speltahelveste otsa ja ... kogu maailm muutus ... speltaks :). Vahetult enne seda olin avastanud rukkipüüli näol suurepärase alternatiivi nisujahule, küpsetades mitmeid kordi rukkipüüliga rullbiskviiti. Kui rukkipüül on üsna neutraalne, siis speltast täisterajahu annab veidi teistsuguse, isegi pähklise maitse. Kui seda võimendada näiteks kaneeliga ja kasutada tainas lisaks jahule speltahelbeid, võib tulemus täitsa ära petta. Tihtipeale tekib küsimus, et kas speltast küpseb sama kohev kook kui tavalisest nisujahust. Kõnealuste rabarberikookide puhul tõesti vahet pole, vaid kringel jääb mõnevõrra madalam, kuid seisab see-eest hästi kaua pehme. Nii et plusse on küllaga. Lisaks veel tervislikud omadused, jne. Rohkem võib lugeda näiteks SIIT ja SIIT.

Nüüd aga kookidest.

Rabarberikook valge šokolaadiga


200 g speltatäisterajahu
2 sl jahvatatud mandleid ehk mandlijahu
1 dl suhkrut
terake soola
100 g võid
1 muna

1 dl vahukoort
2 muna
2 sl suhkrut
0,5 tl vanillipastat
50 g valget šokolaadi

paar rabarberivart
pärlsuhkrut

Taina jaoks pane kuivained ja külma või kuubikud köögikombaini ning surista puruks. Lisa kergelt lahtiklopitud muna ning lase masinal mõned korrad paar tiiru teha, kuni purust moodustub tainapall. Rulli tainas jahusel laual parajaks latakaks või suru jahuse lusikaga 24-26-cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele ning tõsta koos vormiga pooleks tunniks külmkappi. Võid taina panna ka kohe pärast segamist külma ja pärast rullida vormi jaoks lahti, kuid minu meelest on niimoodi isegi tülikam. Pehmet tainast on kergem vormida.
Täidise jaoks, mis on oma olemuselt vanillikaste, kuumuta vahukoor keemiseni ning keera pliidikuumus üsna minimaalseks. Lisa suhkruga lahtiklopitud munad ja kuumuta nõrgal tulel pidevalt segades, kuni kreem hakkab kergelt paksenema. Tõsta pott tulelt, lisa vanillipasta ja peenemaks hakitud šokolaad ning sega, kuni šokolaad on sulanud.
Võta tainaga vorm külmkapist, toesta ääred fooliumiribadega ja küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 10 minutit. Eemalda foolium, vala täidis tainale ja aseta peale kooritud rabarberivarrejupid, puista üle pärlsuhkruga. Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni täidis on kenasti tahke ja servad hakkavad kergelt pruunistuma.
Kook maitseb hästi nii soojalt kui mahajahtunult.

Rabarberi-kohupiimakook


50 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
1 dl hapukoort
1 dl speltahelbeid
umbes 2 dl speltatäisterajahu
0,5 tl kaneeli
1 tl küpsetuspulbrit

300 g rabarberikuubikuid
3 sl demerara suhkrut
1 sl speltatäisterajahu

3 muna
1-1,5 dl suhkrut
500 g Saidafarmi, Pajumäe, vms kreemjat kohupiima 
0,5 tl vanillipastat
1 dl vahukoort

Taina jaoks vahusta pehme või koos suhkruga õhulisemaks. Lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Vala juurde hapukoor ja kuivained ning sega pehmeks tainaks. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja umbes 1 cm kõrguselt ka äärele. Kalla suhkru ja jahuga segatud rabarberitükid põhjale ning küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 15 minutit, kuni rabarber hakkab pehmenema.
Täidise jaoks klopi munad suhkruga lahti. Kui kasutada magusat kohupiima, piisab 1 dl suhkust, kui tavalist, siis tuleb suhkrut veidi rohkem panna. Sega juurde kohupiim, vanillipasta ja vedel koor. Vala kreem põhjale, alanda ahju kuumus 150 kraadile ja küpseta kooki 1 tund. Lase avatud uksega ahjus maha jahtuda, seejärel tõsta jahedasse. Õrna kohupiimakihi tõttu vajab kook enne söömist täielikku mahajahtumist.


2 kommentaari:

Kris ütles ...

Nii mõnus postitus! Umbrohu austaja-imetleja minagi ja koogid on ka isuäratavad Sul. Aitäh jagamast.

Ülle ütles ...

Aitäh Kris!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...