Armastusega angervaksast


Angervaks on õitsenud juba oma paar nädalat. Veel eelmisel aastal samal ajal niitsin nad külma rahuga maha, ise kirudes, et peab neid nii palju olema. Sel aastal on kõik teisiti, lauda taga heinamaal jätsin kõik puhmad kasvama, nikerdades vikatiga nende ümbert ringi. Ja kui neist puudu tuli, võtsin juba naabrimehe heinamaa ette :).


Kõik sai alguse eelmisel sügisel, kui Heli võttis Tartusse lambalihaõpikööki tegema tulles kaasa mõned Hiiu Gourmet`siirupipudelid, sealhulgas rabarberi-angervaksa siirupit. Jesver, kui hea see oli!!! Tühja sellest liha marineerimisest :) Angervaks oma vanillise aroomiga, niisama limpsida, taevalik! Sildi peal oli kirjas, et aitab ka külmetuse vastu, testitud, toimis. Terve talve ja kevade käisin ringi üheainsa mõttega - see aasta saab angervaksa aastaks :D. Ja nii ongi. Juba on keedetud suurem laar rabarberiga siirupit, natuke väiksem sidruniga ning lähipäevil võtan ette punase sõstraga. Angervaks nõuab haput ja natuke värvigi ei tee paha.


Huvitaval kombel ei ole angervaks meil toidutaimena nii levinud nagu mõni teine. Ometi oleksid tema tervistavad omadused ju rohkem väärt, et temast enam rääkida. Isegi kõige värskemas raamatus Eesti toidutaimedest (R.Kalle ja R.Sõukand, Eesti looduslikud toidutaimed, Tallinn 2013) öeldakse, et angervaksast on igapäevast teed tehtud harva ning toitude valmistamist ei tunta ammugi. Samas öeldakse, et õieteed tarbitakse peavalu, köha, rinna- ja naistehaiguste puhul ning et viimasel ajal on temast ravimtee valmistamine oluliselt kasvanud. No tõesti, milleks neelata mõttetuid tablette, kui looduslik abivahend talviste tervisehädade jaoks on täiesti olemas. Kusjuures tasuta!!! Teda ei pea isegi tikutulega otsima, kõrgemad valged tupsud näitavad ennast kaugele. Kraavikaldad, metsa- ja põlluääred, mida hing veel ihaldaks!


Niisiis siirup. Kui ma tegin esimese rabarberiga siirupilaari, käisin iga natukese aja tagant poti kaant kergitamas. Jättis üsna imeliku mulje, kuid see lõhn oli lihtsalt nii vastupandamatu. Õrnalt vanilline, natuke vürtsikas, kusagil kaugel oleks nagu aimata kergelt aniisi. Sidrun muide tappis selle taevaliku lõhnabuketi, kuigi seda kombinatsiooni peetaks pigem esimeseks valikuks. Kas põhjus on sidrunikoores leiduvates eeterlikes õlides, või on see mõni muu põhjus, kuid tundub, et angervaks tahab kaaslast oma keskkonnast. Ja õige see ongi ju.
Siirupit võib teha kahel moel. Tohterdamiseks mõeldud siirupil laske kuni 5 päeva tõmmata (paljudes õpetustes kohtab just niisugust päevade arvu, kuid häda korral piisab ka 24 tunnist) ja ärge pärast enam keetke. Jaotage väikestesse purkidesse või pudelitesse, korkige ja säilitage külmkapis. Ilmselt ei tasu niisugust siirupit siiski väga pikalt säilitada, lisanditest tingitud käärimaminekuoht on olemas. Ületalve säilitamiseks keetke aga siirup pärast kurnamist läbi. See sobib niisama morsi tegemiseks, liha marineerimiseks ja mistahes toitudesse ning aitab kenasti ka külmetuse puhul kuuma joogina või tee hulka.


Angervaksasiirup
3 liitrit

2 l vett
2 kg suhkrut
40 angervaksaõisikut
8 vart rabarberit või 1 kg punaseid sõstraid

Aja vesi keema, lisa suhkur ja lase mõni minut hoogsalt keeda. Lisa köögikombainis purustatud rabarber või sõstrad. Tõsta pott tulelt ja suru potti angervaksaõisikud. Jäta nõu sooja koha vähemalt üleöö tõmbama. Kui lased segul kauem tõmmata, tõsta nõu teisel päeval jahedasse, näiteks keldrisse või külmkappi. Kui õige päev on käes, kurna mass läbi mitmekordse marli ja keeda läbi. Vala ettevalmistatud purkidesse või pudelitesse ja säilita jahedas.
--------------------
Täiendatud 23. juulil 2015:

Eelmise ja selle aasta katsetuste tulemusena võin öelda, et kui vähegi mahti, võiks siirupi koos angervaksaõisikutega jätta 2 ööpäevaks tõmbama. Ja kui on veel rohkem aega, võiks kannatada ka kolmanda ööpäeva. Tulemus on hästi intensiivne ja aroomikas.
Siirupit ei pruugi teha ainult sõstarde või rabarberiga. Kuna sel aastal hakkas angervaks kohe hästi vara õitsema, proovisin ka niisugust kooslust, kuhu sai siirupi baasportsule lisatud 1 kg maasikaid ja 200 g sügavkülmast võetud eelmise sügise pihlakaid ning samapalju punaseid sõstraid. Uus lemmik!
Ja veel. Sidruniga valmistatud siirup kaotas kevadeks isegi angervaksa enda aroomi. Kui rabarberi ja sõstardega variandi puhul säilis kevadeni taime enda õrn aroom, maitsest rääkimata ja läks isegi paremaks, siis sidruni puhul oli saanud sellest heast kraamist vaid üks magus siirup. Nii et sisetunne, et kasutage komponente angervaksa enda keskkonnast, on täiesti õige :).

Kommentaarid

Kärt ütles …
Aga kas puhtalt ainult angervaksast võiks ka teha siirupi? Ilma lisandita?
Ülle ütles …
Kindlasti võiks proovida, angervaks on üsna tugeva maitsega.
ansa ütles …
Aitäh sisuka teksti eest! Ongi käsil just angervaksa siirupi valmistamine

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes