Niisiis
jõudsime Bõgõsse, ootamatult. Tauno pakutud 15.30 oleks korraldajatele ilmselt sobivam olnud, kuid nüüd tuli neil üsna varasel tunnil tuletõrjujaliku kiirusega sel ajal, kui buss kultuurimaja juures sobivat parkimiskohta otsis, ennast üles lüüa ja väravate juurde kalleid külalisi vastu võtma tulla.
Võetigi. Ülimalt pidulikult, läbi kolme värava, kus igaühe juures tuli kas lindikesi siduda või münt poetada. Ikka selleks, et kõik hästi läheks. Natuke laulu ka lisaks ning antigi tervituseks klaas kuuma teed. Ljudmila ja Aivar olid koos Luule ja Lillega ka kenasti kohal, kuidagi turvalisem tundus see kõik.
 |
| Mõned näited Udmurdi vanadest naiseriietest |
Kui olime natuke aega Bõgõ õhku sisse hinganud ja veri hakkas soontes taas voolama, ei lastud meid enam silmist. Meile määrati isegi kuraator, kes infoga varustab ja vajadusel hädast välja aitab ning korraldajaprouad käskisid majutuse jaoks vabatahtlikult grupeeruda. Uskumatu, kuid mitte ühe-kahekaupa, vaid vähemalt viiekesi, kui mitte rohkem. Selline külalislahkus tundus alguses uskumatuna. Pärast selgus, et kõik külalised jaotati niiviisi küla peale laiali. Käsk on vanem kui meie, selgus ka.
 |
| Külatänaval |
Meie viiese rakukese maja asus kõige kaugemal, Sovetskaja tänaval. Algul arvasime kohvreid ja muud träni üle kivide ja kanas ... lohistades, et küla saab enne otsa, kui me kohale jõuame. Aga õnneks läks. Perenaine Nadja ehmatas algul ära, et nii suured inimesed!!! Eks ta oli jah, et kolm naist vähemalt 1.80, Triinu õige kriipsuke vähem, Mait aga selle eest oma poolteist keskmist meest. Lohutasime teda, et Eestis ja meie grupiski on veel pikki inimesi:). Pikkus tuleb kasuks üksnes siis, kui on tarvis ülevalt riiulist moosipurki võtta. Siin nii kõrgele riiuleid ei ehitatud ehk uksed olid nii madalad, et mõned mehed pidid suisa käpuli sisse ronima ja ega toaski oli ohtlik ennast korralikult välja sirutada (mõnel mehel oli ikka pea lõpuks lausa kriimuline). Madal lagi ja väike uks on vajalikud selleks, et talvel sooja hoida. Tänapäeval on küll külas gaasiküte, kuid sellegipoolest tunduvad majad kaunis hõredad, nii et sooja peab hoidma. Saunadest rääkimata.
 |
| Saabumisel
pakkus Nadja kerget einet - omleti moodi hästi õhulist ja kerget
munarooga rohke rohelise sibulaga. Selline toit olevat hästi levinud
just suveajal, saab kiiresti valmis. |
Väheke oma uue koduga tutvumist ning ühiselt koolisööklasse sööma. Vat see oli omaette elamus! Kolm päeva koolitoitu, esimest korda elus sõin hirsiputru ning see valge leib ei istunud üldse mitte. Ja kohvivõõrutus toimis täiega. Lihtne tomatisalat oli see-eest imeline.
 |
| Esimene lõuna: kerge supp, värskekapsahautis kalaga, lihtne tomatisalat ja roosa kissell |
Järgmisena kamandati interaktiivse näituse avamisele. Põnev! Tegelikult oli kultuurimaja ühes ruumis üles seatud udmurtide söögilaud ja näituse giidid tutvustasid udmurtide külaskäimiskombeid. Oluline on, kes kus istub, mida räägib ja mis eriti oluline, ei söö palju. Juba tuppa sisenedes lüüakse naised paremale, mehed vasakule poole. Võisime laua ümber istet võtta, aga see oli ka kõik. Ei mingeid helendavaid puutetundlikke ekraane:).
Edasi mindi allikatetuurile "Seitse allikat". Bõgõs oskavad teadjanaised kasutada erinevate allikate vee tervistavaid omadusi. Mõned hiilisid sellest punktist kõrvale, nagu näiteks meie Sovetskaja viimase maja pundi suurem osa. Jalutasime külatänavail ja Nadja viis Triinu ning minu hoopis maasikale, täpsemalt muulukale. Külateed pidi oli sinna mäele ehk kümmekond minutit, aga milline maastik! Nõlvalt tasapisi marju noppides ülespoole ronides jõudsime platoole ja siis jäi hing küll kinni. Rukis, hiirehernes ja kesalill - nagu muinasjutus. Korraks tundus, et see oligi muinasjutt. Meil polnud õrna aimugi, mis kuupäev on, aeg oli omandanud hoopis teise tähenduse.
 |
| Triinu, Malle ja Maiduga külavahel |
 |
| Haned on vabapidamisel, kuid iga pere linnud eri värviga markeeritud. Nii ei lähe haned sassi ja kiiremini saab nad koju ka :) |
 |
| Külas on kuus poodi ja müügil kahte sorti valget leiba. |
 |
| Tokkroosid nikerdatud ja värvitud aknapiirlaudade taustal. Milline värvidemäng! |
 |
| Muulukamäel |
 |
| Muulukad |
 |
| Seda õndsust ei ole võimalik kaameraga edasi anda |
 |
| Maa kuivab naftapumpamise tõttu |
 |
| Tagasi kodu poole |
Pärast õhtusööki algas kaljavirde (
варсь) tegemise meistriklass.
Varš ehk soe kaljavirre olevat üksnes Udmurtiale ja eriti sealsele piirkonnale iseloomulik ning seetõttu esitletakse seda uhkusega. Vanaema Lida näitas, kuidas tuleb alt kraaniga savinõusse laduda liistud, sinna peale õled ja siis linnastest, veest ning suhkrust valmistatud tainas ning keedetud vesi Nõu tõstetakse eelnevalt köetud ahju (toidutegemise ahjud on pigem lee-esised nagu setudel). Kui vedelik kipub ära aurama, lisatakse sooja vett juurde. Ligi ööpäev läheb ära. Valmis paks virre lastakse alt kraanist välja ja seda peetakse väega joogiks, aitavat igasuguste tõbede vastu. Muide, seda juuakse ka samakaga, ikka soojalt. Päris huvitava maitsega kombo:). Kalja jaoks võib nõusse uue vee lisada ja nii saab juba lahjema rüüpe. Iseenesest tegevuskäik on sama mis meie talukaljal, kuid meil juuakse seda ikka külmalt.
 |
| Baba Lida meistriklass |
Ja lõpuks õhtu nael - kokandusvõistlus. Festivali eelinfos oli sellest küll juttu, kuid no kes siis instruktsiooni loeb:). Igatahes kohapeal kästi osa võtta, ilma vastuvaidlemiseta. No ja Tauno siis võttiski. Nagu ikka, jõutakse kohale viimasel minutil ja napilt läks, oleks tulnud leppida üksnes värske kapsa ja seentega. Kala oli aga võtmetegelane:) Niisiis andis ennast üles 7 kokka ehk chef-povarit nagu kõva häälega teadustati. Igaüks sai kasti kummaliste ainetega, millest tulnuks mingi roog välja võluda. Jumal tänatud, et naised hankisid viimased kalad, muidu tulnuks kõigest sellest üks värskekapsadessert. Tauno ja Tõnu töötasid välja kontseptsiooni ja nii see läks. Esimesele jäid kalad ning teisele kapsa vokkimine. Ja nii kokku poolteist tundi. Teised hankisid ootamatult vajaminevaid asju, süütasid tuld või maiustasid ... viimaste suitsuvuttidega. Noh et tähelepanu hajutada:) Päriselt see ei õnnestunud, sest Tauno pidi vahepeal andma nii intervjuud kui poseerima sugulasrahvaste esindajatega. See oli aga alles kuulsuse algus:). Kui ikka mees paneb valged kindad kätte ja hakkab poole vaksa pikkuseid särgi fileerima, siis see on vaatamist väärt!
 |
| Seitse vabatahtlikku võistlejat |
 |
| Stardipakett, mitte eriti lootustandev |
 |
| Lippur Krista :) |
 |
| Palbo pakib grilli lahti, Mercedes õrna käega abi pakkumas :) |
 |
| Tauno ja Tõnu sõjanõu |
 |
| Vahepeal tuli ju meeleolu luua ehk hetkeline pressifoto aeg |
 |
| ... ja intervjuu aeg |
 |
| Samal ajal särjekesi fileerides |
Mingil hetkel oli söök niikaugel, et tuli hakata serveerima.
Taas meeskonnatöö. Sättisin lauajupi keskele kapsa ja kartuliga pesa,
kummalegi poole vöökirjamustritena kamatainas praetud särjefileed. Anu
hankis kusagilt rukkililli, tänu millele sai liudade kummassegi otsa leivakrõpsude ja soola abil
meisterdatud sinimustvalged lipud. Vahele
veel malosolnõi kurki ja Maitseelamuse koja jõhvikakastet. Kell kukkus
ja toit sai serveeritud.
 |
| Palun tähelepanu ülemisele vasakpoolsele nurgale |
 |
| Žüriile toitu esitlemas |
Edasi läks nagu tavaliselt. Iga osaleja esitles oma toitu. Kui järg jõudis Eesti kätte, oleks kogu kontseptsiooni ettelugemine võtnud tunde (teistega olnuks ka viisakas arvestada:) ). Sestap nimetas Tauno selle söögi kokkuvõtlikult "Tegime-Mis-Suutsime". Žürii vaatas ja maitses roogasid, nad olid ka juba varem pisut ringi käinud. Kaasaelajad ja pealtvaatajad said samuti proovida, kui midagi üle jäi ning iga osaleja sai endale publikuhääli koguda. Ja siis hakatigi tulemusi teadustama. Kõik teised kutsuti riburada pidi püünele, said mingi kingituse, välja arvatud Tauno, mhm. No ja viimane priis oligi võit. Kõige eksklusiivsema, kõige ilusama ja kõige parema soome-ugri toidu eest! Ja täiesti õigusega, sest Reedal oli ühe teise võistkonna toidust kalaluid suu täis ja üldiselt kohtas taldrikute või kausside servades petersellitupse vaheldumisi kunstipäraselt sakiliseks lõigatud kurgitükkidega.
 |
| Jess! | |
 |
| Müüt "Tegime-Mis-Suutsime" (ehk kohalikus häälduses "Tegime-Mis-Sutsimeeee") on loodud :) |
Ja oh seda juubeldamist ja võidujoovastust, nagu võitnuks soome-ugri Bocuse d`Ori!!! Freddie Mercury "We Are the Champions" ruulis täiega, Eesti lipp lehvis kõrgelt (au Kristale!) ning aupaistet jagus kaugele. Bocuse sellepärast, et kui herr Sõrra kirjutas
pressiteadet Eesti võidust, kasutas ta just sellist luulelist võrdlust ja nii see rahva sekka läks. Ka
Ringvaade langes samasse lõksu:). Nagu ütleb kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, müüti murda pole võimalik, aitab vaid uue müüdi loomine.
Toit oli aga aus. Kartulid õõnestati seest tühjaks, täideti Merevaigu juustu ja peenemaks hakitud seentega (viimased võisid olla mingid riisikad), mässiti fooliumi ning küpsetati lõkkel. Tillukesed kalafileed maitsestusid muna, piima, tilli ja kama segus ning küpsetati õlis kiiresti kuldseks. Kapsas hakiti hästi jämedalt ja vokiti kiiresti õlis koos hakitud seente ja tilgakese marineeritud räimede marinaadiga. Ehk siis läbi sinimustvalge lipu said taldrikul kokku sinime meri ja järved, must maa rukki ja kartuliga ning sool - meie peamine maitseaine. Muide, mehed pipart ei kasutanud, polnud nagu ka.
Õhtu lõpetas etnodisko, mis kiskus rohkem tehnodiskoks. Pidu oli viimase peal, Vana Tallinnat kulus rohkesti ning paljukardetud sääski lihtsalt polnud.
Järgmisel päeval ronis Aivar aga mäe otsa ja
teatas Eestisse uhkeid uudiseid.
Kommentaarid