Väärtustest ja muutuvast ajast rukkileiva ning soolakalani

Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev. Kas needsamad väärtused, mis kehtisid 97 aastat tagasi, on veel arusaadavad või võib presidendi kombel tõdeda "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." Paraku väärtused ongi ajas muutuvad. Võtame kasvõi mulle kõige tuttavama valdkonna  - kultuuripärandi. Kultuuripärand on ühiskonna poolt konstrueeritud kokkulepe teatud väärtustest, millel on alati teatud poliitiline maik man. See, kas säilitada maja, kus trükiti kommunistlikku ajalehte või taastada vabadussõja mälestussammas, tundub olevat lihtne otsus. Küsimus on vaid, millal seda otsustada. Samas, kumma postkaardi te ostaksite: kas hommikupäikeses särava Märjamaa kirikuga kevadiselt hiirekõrvul puude taustal või laguneva Laeva sovhoosi keskusega, mida kutsuti mausoleumiks? Vastandid, kas pole nii? Ongi. Stalkerlikes varemetes ja mahajäetuses on oma võlu, nendes rändamine tekitab adrenaliini rohkem kui sellesama kauni Märjamaa kiriku kunagi väga uhkete hauatähistega, nüüd aja jooksul üsna lagedaks jäänud kirikuaias jalutamine. Mul pole midagi ei sellesama Märjamaa või Laeva vastu, kaugel sellest, kõik oleneb, millise nurga alt neid vaadelda. Kohaliku inimese jaoks lisanduvad hoopis teised tunded ja mälestused kui minusugusel. Laiuse kirikust või Kamari hüdroelektrijaamast rääkides on vastupidi. Need on need hooned, mis mind kõnetavad.
Sestap ongi võimatu väärtusi abstraktselt kirjeldada. Kui vaja, võib igale objektile midagi külge keevitada. See pole mitte iroonia, vaid nii ongi. Kõik oleneb vaatepunktist, ajast ja sildistamise eesmärgist. Muide, parim eestikeelne raamat, mis kirjeldab meie kohalikus keeles kaasaegset lähenemist kultuuripärandi väärtuste kirjeldamisele, ilmus alles eelmisel nädalal. Kumb on tähtsam, kas sisu või vorm? Sama problemaatikat nagu "kas rosoljesse pannakse sinepit ja hapukoort või hapukoort ja majoneesi" või "milline on õige vastlakukkel", kohtab ka kultuuripärandist rääkides. Seesama Kurmo Konsa uus raamat "Laulupidu ja verivorst: 21.sajandi vaade kultuuripärandile" räägibki laiemas plaanis nendest asjadest. Kunagi peaaegu dogmaatilistena tundunud vaatenurgad ei kehti enam. Ka tänased hinnangud ei pruugi enam 20 aasta pärast kehtida, 50 rääkimata.

Ja veel, kõik oleneb serveeringust, mis kas kõnetab ühiskonda positiivselt või vastupidi ärritab. Või hoopiski desorienteerib? Või kõike korraga? Võtame näiteks Hinni talu Põlvamaal. Neile, kes on üles kasvanud Oskar Lutsu filmitriloogiaga, on see talu tuttav Ülesoo Tootsi kodutaluna. Selles seisneb tema väärtus Eesti filmiajaloos ja seda fakti ei murra miski. Küll aga on desorienteeriv info kogukonna "Hinni kaitseks" fb-lehel, kus tutvustuses öeldakse, et Hinni on Liivimaa vanim säilinud rehetalu, esmamainitud 1750. aastal. Veelgi hullemaks läheb pilt "Eesti 100 aaret" fb-lehel, kus selle talu aardekandidaadiks esitajad on põhjendanud seda nii: "Hinni talu on Liivimaa vanim säilinud rehetalu aastast 1872. Filmis "Suvi" etendas seesama talu Joosep Tootsi elukohta." Fakt on see, et talu osteti päriseks tõesti 1872.a  mõisahärra Karl Gustav Johann von Ungern-Sternbergilt ja seal filmiti "Suve". Kõik muu on puhas fiktsioon, mis müüb. Nõrgema närvikavaga inimene aga jääbki uskuma. Mis siis, et esimesed talud osteti Liivimaal päriseks juba pärast 1804.a talurahvaseadust, päriseksostmise suure laine avalöögiks peetakse 29 talu ostmist Abjas 1853-1854*  ja Hinni talu praegune hoonestus pärineb hoopiski 19.saj lõpuosast - 20.saj algusest. Uurimust, milline on vanim Liivimaa (sic!) talu, pole paraku kohanud. Kes müüb paremini? Ja kas õhk on tulusam? Selles mõttes müts maha Hilkka Hiiopi & co ees, kes "müüvad" Tallinna Niguliste kiriku Rode altarit. Seejuures üksnes faktidele ja tehnilisele kunstiajaloole toetudes. Kas nad teevad seda halvemini kui õhumüüjad? Absoluutselt vastupidi! Nad teevad seda usutavamalt ning tulemused on käega katsutavamad. Tarvis on teada, kust me tuleme ja kuhu läheme, mitte seada hunnikut õhulossidest inspireeritud eesmärke. Oluline pole mitte see, millised väärtuskriteeriumid me ühe või teise kultuuripärandi objekti juurde kirjutame, vaid see, kas me oleme nende üle ka uhked.

Kogu eelnev jutt sai inspiratsiooni tegelikult kulinaariast. Vabariigi sünnipäev on midagi sellist, milleks valmistutakse rohkem kui suvaliseks puhkepäevaks. Vähemasti ma usun nii. See võiks olla päev, kus me väärtustame lisaks lipule ja hümnile ka oma toidupärandit. Aga nagu ma olen korduvalt ka siin blogis kirjutanud, me ei saa aegade tagant pärit toitu 1:1-le rekonstrueerida, tooraine omadused pole enam samad, valmistamise tingimused pole enam samad.  Sestap saame võtta aluseks need alustalad, mida loeme oma köögi väärtusteks ja uhkuseks. Kindlasti kuuluvad nende hulka rukkileib ja soolakala. Kiluvõilevad ei jäta kedagi külmaks, pakkudes raskel ajal tröösti ja kaugel kodust kodutunnet. Kui parafraseerida Kurmot, siis "kilu võib pakkuda püsi ja kindlust, kuid tingimata ei pea seda tegema, kuid huvitaval kombel saab ta seda teha üksnes ise pidevalt muutudes." Kurmo kasutas sõna "kilu" asemel küll sõna "pärand", aga minu meelest on see paralleel selles kontekstis sobilik küll. Tema järgmine lause "Pärandile omane püsivuse ja muutuvuse sulam saavutataksegi pärandi pideva uuesti loomisega." ongi seletus mõttele, et aegadetagust toitu pole võimalik rekonstrueerida, vaid luua uuesti samast toorainest, kuid käesolevas ajas ja kaasaegse toorianega. 

Niisiis vürtsikilu, soolaheeringas ja rukkileib. Vanuselises järjekorras küll vastupidi, kuid see pole hetkel oluline. Oluline on pigem see, et "püsi ja kindlus" kestaksid. Mitte vorm pole tähtis, sisu ja mõte on.

Vürtsikilutrühvlid
20 trühvlit

160 g vürtsikilufileesid õlis (sobivad ka näiteks Briisi anšoovised õlis)
200 g kodujuustu
150 g maitsestamata toorjuustu
3-4 sl riivleiba
veidi kuivatatud basiilikut
veeretamiseks riivleiba

Kõige parema riivleiva saab ise tehes. Purusta kuivatatud leivatükid köögikombainis ühtlaseks puruks, pane kaanega suletavasse purki ning lisaks trühvlitele võib leivapuru kasutada näiteks liha paneerimiseks. 
Suru õlist nõrutatud kalad kahvliga puruks, lisa ülejäänud ained (vajadusel nõruta ka kodujuust) ja sega ühtlaseks. Massi paksust reguleeri riivleiva abil. Võta teelusikaga pallikesed ja veereta rohkes riivleivas kenasti ümmarguseks. Trühvlid tuleb kohe lauale kanda, kuna krõbe leib niiskub kiiresti läbi.

Heeringasushi
16 tükki


2 norilehte
300 g heeringamarja
1 nahata õrnsoolaheeringafilee
1 väike sibul või 2 sl hakitud murulauku
1 sl paksu hapukoort (näiteks Saaremaa Smetanat)
musta pipart
0,5 tl suhkrut
vajadusel soola

Kaste:
200 g paksemat hapukoort
1 hästi peeneks hakitud punane sibul
jahvatatud musta pipart
1 sl heledat sojakastet
soola

Heeringamakide täidise jaoks haki sibul või murulauk hästi peeneks, sega heeringamarja hulka koos soola-suhkru ja värskeltjahvatatud musta pipraga. Kui heeringamari on poest ostes juba soolatud, ole soola lisamisega ettevaatlik, kuna ka heeringafilee ise on ju soolane. Lisa veidi hapukoort, et massi paremini koos hoida.

Jaota segu kahe norilehe vahel pooleks ja määri ühtlaselt üle lehtede. Aseta keskele heeringafilee riba ja keera nagu sushit tehes, bambusmati abil tihketeks rullideks. Lõika seibideks ja serveeri koos hapukoorekastmega.

Ka sushi tuleb valmistada vahetult enne söömist, kuna norileht vettib täidise niiskusest väga kiiresti läbi.

Ilusat kodumaa sünnipäeva! 
----------------------------------------------------------------------
Joonealune:
* - M. Laur. Abja fenomen: talude päriseksostmise algusest Eestis. - Ajalooline Ajakiri 3-4, 1999.

"Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."

"Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."

"Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."

"Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."