19. juuni 2015

Tõrva kohvikutepäeval

Orienteerumismängu "Leia Tõrva kodukohvikud" alga!

Möödunud laupäeval peeti Tõrvas esimest kodukohvikute päeva. Kärdla oma teavad kõik pea et une pealt, nüüd on sealne idee nagu kännuämblik ajanud kombitsad ka suurele maale. No kui isegi Elvas on, miks mitte ka Tõrvas!

Ausalt öelda oli väga lahe, täpsemalt öeldes üle ootuste lahe. Jõudsime Tõrvasse ennelõunal, kui oli aeg juba midagi põske pista ning lahkusime alles ametliku sulgemisaja järel. Vahepeal tuleb muidugi möönda, et ega ükski kohvikupidaja ei osanud uneski loota, palju ja kas üldse külastajaid tuleb. Järsku tuleb ainult paar naabrit ja needki, kellelt toole ja laudu laenatud, et nad näeksid, kas nende vara ka heaperemehelikult hoitud :). Aga vat tuldi autodega ja jalgsi ning tulid isegi täiesti võhivõõrad huvilised, nagu näiteks meiegi. Muide, kui muidu kohvikut üles ei leidnud, siis ports autosid reetis kindlasti asukoha.

Kokku osales avantüüris 19 kohvikut - väga muljetavaldav arv! Kusjuures iga kohvik oli näinud piisavalt vaeva, et teistest erineda. Kes panustas vanaemale, kes Mulgi juurtele, kes kalale, kes taime- ja toortoidule, kes esiemade kaunile näputööle jne. No kuidas küll koostada niisugune marsruut, et võimalikult palju näeks, kuid pääseks lõhkisöömisest ning suudaks õhtu eel veel toidumaitseid eristada? Pärast kokku lugedes selgus, et astusime läbi 13 kohvikust. Igal pool süüa küll ei jaksanud, kuid melust saime osa kohe kindlasti.

Noortekeskuses pakuti väga uhkeid võileibu ehk võixe.

Väikeses aiakohvikus tuulutati kaunist näputööd.

Vintage`i taustakujundus väärinuks omaette auhinda:)

Mõistagi oli Tokyo ühendatud Tõrvaga või oli see vastupidi

Muide, Tõrva koerad ja kassid on ülimalt tasased ja seltsivad olevused. Tegelikult polnud suuremal osal koduloomadest ringisaalivatest kahejalgsetest sooja ega külma. Pigem tundsid end häirituna külaliste neljajalgsed ja seejärel muidugi võõrustajate omad. Üdini koera- ja kassiinimesena teen küll sellise märkuse, et niisuguste ürituste puhul oleks targem enda neljajalgne sõber koju või kellegi hooleks jätta või vähemalt enne kontrollida, kas võib võõrasse õue enda loomaga minna. Ühes perekohvikus tuli näiteks oma koer aita kinni panna, kuna võõra koera keemia ei sobinud tema omaga.

Tegelikult väga heasüdamlik kiisu :)

Kohvikutekaarti vaadates tegime hommikul õige, õigemini ainuõige otsuse: alustame Mulgi kohvikust, kus sel päeval astus oma venna pere kohvikus klienditeenindaja rollis üles Kaja Allilender, kes muidu juhatab Mulgi Kultuuri Instituuti. Kes siis veel kui mitte tema peaks teadma, mis linnas toimub :). Tegelikult oli Kajal mahti minna teiste tegemisi uurima alles päeva lõpus. Enne tuli kohvikulistega tegeleda, kantseldada Looduse Omnibussi 75 ekskursanti, kes nende õuele saabusid ja kuulutada kõigile, et söök ja õlu on otsas. Just nimelt! Nende kohvik söödi-joodi vist kõige kiiremini puupaljaks. Ei aidanud ka perenaise Aira teine pudrulaar või õhtupoole kohalesaabunud uued õllekastid :). Mulgi kohvik panustas ajaloole ja traditsioonidele: ikka kärutädi puder ja vanaaegse retsepti järgi küpsetatud mulgi korp. See viimane oli hästi eriline plaadikook, sisaldades nii köömneid kui kaneeli. Ja muidugi õlled! Hommikul lõi laineid perepoja Rando pruulitud Tõmmu Mulk ning Must Ronk, õhtul passis samuti suguseltsist pärit õllemeistri Timo Trepialune lausa magustoiduks.

 


Mulgi kohvikus

 
Mulgi kohvikus jagus pillimängu terves päevaks. Õhtu eel astus õuele Imelik ja seadis üles oma kandlegi.

Järgmisel hetkel kustutati seegi kiri ning tahvel viidi järgmist aastat ootama.

Jätsime auto Allilenderite väravasse, võtsime kaardi ette ja suundusime sportlikule retkele mööda Tõrvat. Söödud hõrgutised tuleb ju kuidagi maha raputada :). Peab ütlema, et niisugusel üritusel on ka regionaalpoliitiline mõõde - kes peale tõrvakate ikka marsib linna risti-põiki läbi ja juhatab lõpuks teedki :). Kaunite koduaedadega linn muide. Huvitav, miks räägitakse ainult Türist, kui Tõrva on ka olemas!

No kust küll see rahvas on lahti lastud!

Edasi Vanaema juurde ehk retrokohvikusse. Laual huugas "Esta" vahvlimasin, pakuti kartulisalatit, kiluvõileibu ja nõgesesuppigi. Aianurgas oli avatud ka riidepood. Äärmiselt mõnus ja sundimatu olemine ning kniks kõigile vanaemadele. Täpiks i peal oli muide kohev ja lõhnav kodusai, mida võis supi juurde saada, aga pakuti ka niisama. Küllap selle saia peale meenus nii mõnelegi oma vanaema.

Nagu vanaema juures ikka - paras segasumma suvila.


Vahvlid olid tõeline retro, täpselt sellised, nagu vanasti sai teha ...

Üsna õhtu eel jalutasime Kolme Karu jahikohvikusse. No kus veel võiks saada ahjusooje koprapirukaid ja mekkida suitsutatud kobrast! Borš polnud ka tavaline, vaid erinevate metsloomade lihaga. Kui muidu oli kohvikutes sulnis koorimuusika, kandlehääled või viiulikõla, siis siin paugutati näiteks õhupüssi ka. Päike paistis, õhus oli parajat väsimust ning tegelikult ei viitsinud ennast enam üldse liigutada. Vat niimoodi mõjub see üüratu osooni- ja toidukogus!

Muljeid vahetamas ;)

On ju põnev!

Suitsukobras - vaimustav!

Kopralihaga pirukad, äsja ahjust tulnud.

Asjakohast lektüüri ka

Pool tundi enne kohvikutepäeva ametlikku lõppu siiski viimane spurt Kalakohvikusse. Pisut ekslemist ja olimegi kohal. Nüüd juba autoga, nagu siinmail kombeks :). Pererahvas oli jätkuvalt asjaline, valmis oli saanud veel laar kalapuljongitki. Uhhaa oli küll juba varem tugevalt läbikriipsutatud, kuid kalasuupisteid jagus veel pärast meidki. Pereisa jaksas isegi juttu ajada ja oli äraütlemata rõõmus, et päev oli nii ladusalt kulgenud. Kellelgi polnud ju õrna aimugi, kas ettevalmistused lähevad ikka asja ette. Vahepeal olla järjekord leti ees ulatunud suisa väravani. Kogu vahmiil oli õues ja köögis rakkes, eriti vapper oli väike tüdruk, kes püsis terve päeva vabatahtliku lasteaiajuhataja ametis.

Kalalaeva meeskonna tundis ära triipudest, valgest ja sinisest

Kalakohvikus tekkis korraks lausa tunne, nagu oleks restorani sattunud
Suupistelaualt

Järgmisel aastal jälle, lubas Kalakohviku peremees lõpuks reipa häälega...


2 kommentaari:

Olga ütles ...

Nii vahva ülevaade! Tekkis kohe soov neid kodukohvikuid külastada.. :) Eriti huvitav olnuks seda kopraliha proovida.

Ülle ütles ...

Tänud, Olga! Kusjuures kõik kodukohvikupidajad olid ise nii rõõmsad ja elevil, et nakatasid kõiki oma külalisi vaimustusepisikuga. Aga suitsutatud kobras oli tõesti hää, tasub kindlasti proovida, kui kusagil silma jääb.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...