20. oktoober 2015

Igal oinal oma mihklipäev


Pilt on rangelt illustratiivne, pärineb möödunudsuviselt Läti-sõidult :)

Käisin just õues. Pilkane pimedus, linna tuled piisavalt kaugel, et neid näha. Eriti kui seljaga olla. Kui seista pea seljas, peaaegu nagu valmistuks silda viskama, ja keerata kannad linnatulede poole, näen täpilist taevakaarti. Silm harjub mõne hetkega, eristades valgeid, valgemaid, kollakamaid ja vilkuvaid täppe. Tähtkujusid, mida võib meenutada keskkooli astronoomiatunnist. Nüüd ei pea isegi kaugelt otsima, sõber Guugel aitab alati. Õhk on klaar, aknatagune kraadiklaas ei näita sooja ega külma ning väljas on taas vaikus. Täielik vaikus, metsa äärest ei kosta isegi haavalehtede plagisemist, kõrvadel on peaaegu valus. Nii vaikne, et kuulen kollaste lehtede langemist, ükshaaval. Ja mitte niisama langemist, vaid krõbisedes langemist. Ühtaegu ilus ja uskumatu, teisalt oleks nagu tsivilisatsioonist ära lõigatud, mis siis, et vaid ümber pöörates paistab raudteeviadukti tulederida. See kilomeeter ja tsipa peale, mis lahutab mind neist tuledest, on piisav, et anda distants ja see vajadusel kaotada. Päeval taevast katnud pilvetupsud on kadunud, kogu laotus, nii kaugele, kui silm ulatab, on ühtlaselt must. Ja siis need täpid - omamoodi lummavad, kutsuvad ja rahustavad. Valges meeldib mulle vaadata avarust silmade kõrguselt, öösel aga pead kuklasse ajades. Rohkem polegi vaja, et ennast laadida.

950,9 sekundi mäng :)

Sel kõigel pole karvavõrdki pistmist järgneva looga, kuid alati ei pea alustama ühtemoodi. Miks käituda kogu aeg nii nagu harjunud. Jaa, see on mugav, kindel, kuid nii ei pea. Ei, ma ei kutsu kedagi üles ronima igal hommikul erineva rongi katusele ning proovima, kas loodusseadused ikka toimivad. Mugavuses on oma võlu ja pidepunkt. Vahel võib aga kasvõi mõtetes alustada teisiti. Justnagu enda õrritamiseks.


Lugu ise on ülimalt triviaalne. Ehk kui kevadel on laut armsaid Lambi valgeid (või ka musti) tallekesi täis, kes suvel ennast rohumaal kosutavad ning vanemalt põlvkonnalt elutarkust omandavad, siis sügisel on lood teised. Inimesel on oma plaan, ehk põhikari lauta ning ülejäänud söögiks. Täpselt sama juhtub põrsakesega, kellest kosub jõuludeks tulevane praad ning broileritibuga. Elu paratamatus sest liha ei tule poest ja seda tulebki üksnes niimoodi käsitleda. Taimetoitlastega on teised lood, kuid põhimõte on ikka sama. 


Niisiis lammas ehk kamba peale terve lammas. Nii need mehed tahtsid! Peaaegu ninast sabani. Oh, oleks ma saanud minna septembri lõpus Tsiistresse, kus Manu juhendas lambategu. Vot seal ei läinud midagi raisku. Meie nii tublid polnud. Kasutasime ära lamba lihakeha ja vere, siseelunditega ei jaksanud nii palju lihtsalt ette võtta. Kuna kogu kraamiga tuli liikuda kolme külmkapi vahet (kolmnurga külgede pikkus varieerus 20 ja 50 km vahel), siis tahes-tahtmata läks midagi tee peal "kaduma". Näiteks süda, mille avastasin lõpuks nädal pärast õhtusöömaaega ning hõrgu tartari asemel kadus see paari lõmpsuga filmidiiva kurku. Kahjuks minu lahkel loal, iseennast seejuures kirudes. Aga olgu siis koeralgi üks ilus päev :)


Kui naasta laua peal olnud hüvade roogade juurde, siis lambamaksapasteet on vana hitt. Seekord sai kaneeli ehk liigagi heldelt ning valge veini asemel kasutasin Vana Tallinna alkoholiga glögi. Koos pehme rukkileiva, tritikalesepiku ning Lüübnitsa kandi roosa sibulaga jätkuvalt hüva kraam. Muuseas, tritikalejahust saab toreda sepiku, mis maitseb kõige paremini ahjust võetuna. Maha jahtudes on nagu sepik kunagi ja teiseks päevaks suisa saepuru. Kes tahab aga sooja sepikut, siis palun, nisu ja rukki vahepealne vili pakub selle võimaluse. Tegin seda Kihnu saia retsepti järgi, milles kasutasin 300 g tritikalejahu ning 100 g tavalist nisujahu. Põhimõtteliselt võib ka ainult tritikalest teha.

Tritikalesepik


Edasi verikäkid. Seekord siis lambaverega. Kui kellelgi peaks seda teadmist vaja minema, siis tapmise käigus saab ühest lambast ca liitri või veidi enam verd. Ja veel, järgmisel korral paneksin soola kohe nõu põhja valmis, mitte ei lisa pärast. Siis on vere klompimineku oht väiksem. Eks omad rehad annavad ikka kõige valusamad muhud :) Niisiis käkid, mis on poolt kuningriiki väärt. Ärme unusta, et teadaolevalt valmistatigi vanasti käkke lambaverega, ajaloolises plaanis on seaveri ju üsna uus nähtus. Ometi tundub nüüdne lambaverega katsetus kuidagi võõras. Harjumuse jõud, eksju! Tegelikult vahet pole. Käkitainas käitub samamoodi ning tulemus on ootuspärane, kuigi sees kergelt kripeldab. Proovisin teha ka inglisepärast black puddingut kaeraga, kuid sellest mõni teine kord pikemalt. Käkke keetsin kaelakontidest varem valmistatud puljongis. Kaelatüki liha läks aga grillvorstidesse.


Lambalihavorstid

umbes 1 kg lambahakkliha
200 g seapekki
2-3 sibulat
2-3 küünt küüslauku
0,5 tl jahvatatud koriandrit
0,5 tl jahvatatud muskaatõit
1 sl täisterasinepit
soola
pipart
2 dl porterit
1 sl pruuni suhkrut
vajadusel vett
seasooli

Algul oli plaan ise lambasooli puhastada ja neisse vorstid toppida, kuid tõstsin poole puhastamise pealt käed püsti. Sooled on ju peenikesed ning nende ümberkeeramine on paras nikerdamine. Niisiis võtsin külmkapist paki külmutatud seasooli, sulatasin üles ja vorstitegu võis alata.
Mingit erilist kunsti siin pole, koostisained tuleb kokku segada ja kätega sõtkuda, kuni mass hakkab kergelt mätsima. Vajadusel tuleb vedelikku juurde valada. Vürtsidega on nii, et see variant on hästi pehme. Koriandrit ja muskaatõit võib vabalt ka terve lusikatäie panna, maitse ainult võidab. Kui mass on valmis, võtke lehter ja pulk või hakklihamasin, mille ava ette saab panna sobiva otsaku. Valmiskeerutatud vorstid tuleb jätta pehmeks ning õhumullid võimalikult välja suruda. Küpsetamise juurde oleks mõistlik hankida ka üks hambatikk. Kui vorstid on süte kohale asetatud, tuleks nad mõne hetke pärast paarist kohast läbi torgata, siis ei ole pärastist purunemist karta ning võib rahulikult grilli juures tšillida. Ja veel, vorstid tuleb pigem kiiremini kui aeglaselt pruuniks küpsetada, kest jääb muidu nätskeks.



Ja muidugi see, mille pärast see lammas sai toodud - šašlõkk. Ei muud kui liha, mahlane sibul, purustatud pipar, tükk aega käsipidi selles potis mätsimist ning siis 2 ööpäeva rahu. Sool lisati küpsemise käigus. Ootusärevusest, tugevast tuulest ja sellest tingitud tulisematest sütest läksid osad lihatükid küll natuke kõrbema, kuid polnud hullu. Niimoodi küpsetatud liha kaalub üles peenemagi pika loeteluga marinaadi.


Aga see pole veel kõik :) Jäänud on veel maiuspala ehk suitsutatud tagakints. K. polnud varem oma suitsuahjus lammast teinud, sestap toimus eelmisel õhtul peaproov esimese kintsuga. Et kui untsu läheb, siis on teine veel varuks. Sealiha jaoks timmitud temperatuurid ning ajad siin ei kehtinud. Kui siga oleks neil tingimustel juba ammu valmis olnud, siis lammas veel mitte. Peaproovi oma esimest korda ahjust välja võttes oli see alles ... toores. Lihamahlad ei jäänud kinni ning suhu jäi ebameeldiv toore liha mekk (mitte segi ajada medium-küpsusastmega liha omaga!). Tagasi ahju ja  kraade juurde!  Umbes pooleteise tunni pärast teist korda proovides sain parimat liha, mida eales tahta. Kints puhkas veidi, lihamahlad jäid kenasti kinni ning terava noaga imeõhukesi viile lõigates vaatas vastu puhas ilu. See ilu oli õrn, perfektselt pehme, suitsuse maitsega ... Ühesõnaga, niikaua kui ma lihatükki ülistasin ja samal ajal eneselegi märkamatult noaga toimetasin, oli pea pool kintsu läinud :) Ja seda ei olnud vähe :D. Pidusöögi päeval oli aga tugev tuul, mis lõõskas otse ahju peale, nii et eelmise õhtu tarkus läks jälle aia taha ning imekauni tumeroosa delikatessi asemel väljus ahjust korralikult läbiküpsenud ... lambasink. Seega tuleb veelgi katsetada, tuulesuunda vaadata ning muid tingimusi arvestada. Alles siis saab temperatuuridest ning aegadest usutaval kombel rääkida. Niipalju vaid, et kintsu suitsutamine nõuab päev otsa pingsat tööd.


Ja ega see lammas siis otsa saanud, mis siis, et laua juurest käis läbi oma kaksteist inimest ja kaks koera. Igaühel oli selles loos oma roll kanda. Sügavkülmas on veel ribid, millest valmistada mõni tõhus pajaroog. Hea idee leiab näiteks sellest loost :)
Ega K. siis muidu öelnud, et kõiki asju ei saa maitsta, mõned tuleb lihtsalt ära süüa. Vot nii.


Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...