Maitseelamuse kojast saab süüa ja elamusi

Kõõlusin pühapäeva lõunaajal Antoniuse õues Maitseelamuse koja rõdurinnatisel, kuulates Jaani kiriku kellade kõlavaid lööke. Järsku taipasin, et see ongi see vana (loe: keskaegne) Tartu, mida selles linnas on häbematult vähe alles jäänud. Küll me oleme seda meeleheitlikult otsinud Jaani ja toomkirikust, küll Spordimuuseumi keldris asuvatest ainsatest tolleaegsetest kobedamatest profaanarhitektuuri jäänustest, küll linnamüüri kandist, ei midagi. Jah, müürid küll on, kuid need on üksnes müürid. Antoniuse õuest on näha nii Jaani kirik koos kunagise Academia Gustaviana tänaseks küll tundmatuseni muutunud hoonega kui tunda sügavat rahu. Õue keskel olevast lavast on saanud talvel mõnus uisuplats, kuhu saab niisama tulla uisku proovima, aga kõrvale võib tellida ka tulist mustikasuppi. Ja mis kõige uuem ja põnevam - nii mustikasupi küsimiseks kui niisama võib astuda sisse Maitseelamuse kotta, sinnasamasse, mille ukse ees ma ennist kõõlusin.

Pean tunnistama, et mulle meeldib seal kojas. Tegelikult pole see mingi koda, vaid korralikult varustatud suur ja hästi valgustatud köök koos kahe ruumiga, kus on võimalik nii kunsti nautida kui pärast kooskokkamist rõõmsalt einestada. Muide, kuni 5.veebruarini on seal võimalik uuidistada väga vaimukat näitust "Söök". Esimene kohtumine Triinu ja Taunoga oli ehk veidi hirmutav, sest nende tohutu energia ja rutiinist väljaspool seismine tundus minusugusele liig mis liig olevat. Kuid nüüd olen sellega harjunud, võiks öelda, et ei kujutakski seda kohta teistmoodi ette. Aga mida seal siis tehakse, võiks küsida. Süüa, ikka süüa:). Palju ja hästi, võiks öelda isegi, et tohutult palju ja tohutult hästi ning mis peamine, südamega.

Lühidalt ja ametlikult öeldes  võttis Loomemajaduskeskus Antoniuse õue turgutamise sügisel enda hooleks ja seni enamjaolt tühjalt seisvasse kööki kolis MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök ning nimetas need ruumid Maitseelamuse kojaks. Iga kuu jaoks pannakse kokku uus õpitubade ja muude ürituste kalender, nii et nädala sees toimuvad eriteemalised kooskokkamised, vähemalt kord kuus kutsutakse juhendajaks keegi oma ala tippudest (juba on käinud Emmanuel Wille, järgmisel nädalal on tulemas Joonas Koppel), pühapäeviti toimuvad lastele mõeldud kooskokkamised ja kui keegi soovib, võib ta tellida oma seltskonnale ka personaalse programmi. Lisaks pakutakse toitlustusteenust ja võimalust tähtpäevade pidamiseks.

Vutisült

Kui aga jätkata mitteametlikult, siis on see üks suur Eesti toidu, Eesti tootjate ja Eesti mahetoidu propageerimise asutus. Tõeline toidunautlejate oaas ja paradiis. Jube vahva!
Ja nüüd mõned märksõnad. Kohe kindlasti ei saa ma märkimata jätta kondiiter Anaryt, kes toimetab hästi vaikselt, vuristab mikseriga, istub korraks hinge tõmbama ja hetk hiljem võtab ahjust näiteks imekaunid muffinid, läheb veel üks hetk ja pitsiline sefiiritort rändab külmkappi. Tema rukki-meekoogist ei räägi ma üldse, kes teab, see teab:). Teiseks vutt. Avad sa millise külmkapi tahes, igalt poolt vaatab vastu vutt, küll puljongina, küll süldina (teen seinale kolm risti, sest mina, kes ma muidu sülti ei söö, oleks võinud vabalt terve karbitäie imelist klaari leemega vutisülti nahka pista), küll toorena sügavkülmas. Koda on tabanud tõeline vutihullus! Kolmandaks Lõunakeskuse Taluturg. Nimelt tehakse koostööd turuga, ehk siis aeg-ajalt tulevad ennast näitama seal esindatud tootjad ning koos valmistatakse konkreetsest toorainest midagi põnevat.

Maitseelamuse kojas armastatakse Aakre moose:)

Seni olen sattunud sinna kolmel korral ja iga kord erinevas rollis,  kindlasti tuleb neid kordi veel lugematul hulgal, selles olen ma küll kindel. Ilma selle majata nagu ei oskagi enam:).

Detsembris juhendasime koos Jaanikaga verikäkkide ja verivorstide tegemist. Kohaletulijad olid õnneks kõik sellised, kes verd ega soolikaid ei peljanud, nii et oli üks äraütlemata mõnus pühapäev. Igaühel olid nende toitudega omad mälestused või kogemused, nii et õppida oli meil kõigil, lisaks koostegemisest tekkinud tõeline sünergia. Vot see ongi just õige sõna, mis seda maja iseloomustab.

Eelmisel nädalal käisin seal nii õpipoisi kui kõrvaltkiibitsejana (võib nimetada ka reisisaatjaks). Reedel tutvustas Aigar Brett Lukel tehtavaid Eesti ainsaid hallitusjuustusid (Breti juustud on tuntud juba alates 2004.a), võttes kaasa hunniku tavalist valgehallitusjuustu, kreeka pähklitega valgehallitusjuustu ja sinihallitusjuustu ning suure tüki tuhaga punast brie juustu. Ma ütleks, et juustul ja juustul on ikka vahe küll. Nimelt loobusin juba tükk aega tagasi suurematest poodidest Breti juustude ostmisest, kuna ei saanud enam korralikku kaupa, küll oli juustu pealmine pind muutunud limaseks, jne. Nüüd, kui Aigar laotas lauale otse kodust kaasavõetud juustukarbid, siis paremat juustu annab otsida! Nii et kui vähegi võimalik, tuleks uurida, kui pikk on olnud meierei ja sinu ostukorvi vaheline ahel. Sestap tasub Breti juuste otsida laatadelt, kus on alati värske kraam, Tartus ka Lõunakeskuse Taluturult. Muide, kõige paremini müüvat äpardunud juustulaarid. Ostsin ka ise viimaselt maamessilt kaasa tuhaga juustu ja nüüd proovitud veel laagerdamist vajavaga võrreldes oli see ikka tõeline püss ja vile (loe: superpikantne).
Toitude osas valmistasime oliiviõli ja rosmariiniga ahjus üleküpsetatud juustu, mis maitses õrnalt ja sametiselt  koos krõbeda ciabatta ning Emmanuel Wille retsepti järgi valmistatud aromaatse ja peene jõhvikamoosiga. Näksimiseks veel ajatu klassika ehk ahjus küpsetatud šampinjonid sinihallitusjuustu ja singiga. Vahelduseks sinihallitusjuustu-pirnipirukas ürdisel muretainapõhjal ja lõpetuseks pannil ülepraetud brie juust murakamoosi ja törtsu koorelikööriga. Juust-juust-juust! Ütleme nii, et järgmine hommik oli vaevaline. Seda mitte ohtralt manustatud veinist, vaid organismi üleküllastumisest juustudega. Aga ausalt öeldes ei ole kahetseda midagi, sest elamus oli seda väärt.

Pühapäeval juustusid pildistama minnes läks istumine sujuvalt üle lasteürituseks. Jaanika ja Signe juhendasid õpituba, milles tehti koos pitsat, vahvleid ja maasika-hapukoorejäätist. Minu ülesandeks oli jäädvustada sealt mõned hetked, aidata vahepeal natuke lõikuda-küpsetada ja lõpuks muidugi ka degusteerida. Uskumatu, millise sädemega silmis mätsisid poisid pitsatainast või riivis väike piiga juustu, nii et sõrm vajas plaasterdamist. Ei midagi, natuke aega elu üle järelemõtlemist ja juba uue hooga järgmiste tegemiste kallale. Ja veel kui uhkete nägudega istuti hiljem söögilauda omavalmistatud toitu maitsma!

Mina usun küll, et Maitseelamuse kojast väljuvad õnnelikud inimesed. No ei ole teisiti võimalik:).

Koja tegevustega saab ennast kursis hoida nende FB lehe kaudu. Mõistagi võib ka kohapealt läbi astuda ja panna ennast mõnele huvitavale üritusele kirja.