Joonase teine lähetamine Tartusse

Mida me täna teeme?

Kui Joonas Koppel vuristas ühel kaunil õhtul Maitseelamuse kojas ette roogade nimekirja, mis sel õhtul tuleb koos valmis teha, ei suutnud keegi meenutada isegi tema eelviimast fraasi, esimesest rääkimata. Põhiteemaks oli kala, seda teadsime juba enne. Talle iseloomulikult (vt näiteks veidi enne Tartu dessanti Tallinnas Sadama turul aset leidnud pop-up restorani meeleolu SIIT) koosnes see menüü hirmkeerulisena tundunud lugematutest osakestest, mis tegelikult nii hirmkeerulised polnudki. Iga detaili taga peitus vaid mõni tehnoloogiline trikk või lihtsalt nipp. Peab tunnistama, et mõned asjad jäid siiski ka saladuseks, kui härrased OKO-st toimetasid paari käigu ajal üksi köögis ja ei lasknud sinna kedagi ligi.

Lühidalt öeldes: viis käiku, kolmteist kohta laua taga ja ühtlane kultuurkiht peaaegu et kõigist nõudest, mis kojas leiduvad, lisaks mõõtmatu ökoloogiline jalajälg. Kultuurkiht oli mõistagi mustadest nõudest! Kunsti nimel tuleb ju kõigeks valmis olla, sestap võttis küürimine aega mitte paar tundi, vaid paar päeva. Talendid olid sel ajal juba ammu kodus tagasi :).

Ja niimoodi sirguvadki uued talendid :)

Vot niimoodi tuleb "plastiliini" voolida!

Selles õhtus oli lennukust, selles õhtus oli lihtsust, selles õhtus oli nõudlikkust. Vahel tundub selline peaaegu et molekulaargastronoomia tuumafüüsikana, tegelikult saadakse perfektne tulemus erinevate maitsete omavahelisest kooskõlast. Iga maitse hoitakse sel juhul pigem puhtana või töödeldakse teda vaid niivõrd kui see on tarvilik tema parimate omaduste esiletoomiseks.

Alustuseks esimene eelroog räimedega, milles pakkusid tavalistele praetud räimefileedele seltsi ja silmailu kuusevõrsetega täiendatud leivapuru, marineeritud kõrvitsad (need, mis meenutavad astelpajumarju!), porgandirattad ja tsitrusekaste.

Jätkuks soolasiig kiiresti soolatud kurkide, toorjuustukreemi, porrutuhas keerutatud vutimuna ja soolakoorikus küpsetatud kartuliga. Kui räimetoit oli maalähedaselt õhtupäiksekollane, siis siin valitses skandinaavialike sisustuspoodide hele pastelne kargus.

Põhiroogade paari alustas praekala risoto, praetud rohelise sibula, võis hautatud mugulsibulast valmistatud kreemi, suhkruhernekaunte ja rohelise sibula kastmega. Taldrikut kattis vaid valge ja roheline värv - lumi ja malbe igatsus kevade järele, mis uinutasid sööja valvsuse, et ...

... saada kerge šokk järgmisest pearoast. Kui taldrikul vaatab vastu ikkagi üks vorstikeselaadne kraam (ja mis ei ole vorst) musta pudru peal, siis ei saa seda vaadates ju ometi rahulikuks jääda! Rahu, ainult rahu! Haugist keedetud-küpsetatud hõrk vorm kalmaaritindiga värvitud kruubitambil ja võisel kartulipudrul koos vetikate ning mõne lehe Brüsseli kapsaga õhkas kergelt Peipsi järele. Kuigi järeleaimatud muda asemel võiks vist Võrtsus rohkem pärismuda olla :).

Ja lõpuks magustoit. Kaugete soojade merede järgi unelev basiiliku panna cotta koos merelaineid imiteeriva piimavahuga koduste Kallaste panka aimavate kamanukkide ja karamelliselt pruuniks küpsetatud valgest šokolaadist kivikeste vahel tundus lausa lustliku lõpetusena pärast väsitavat õhtut.

Joonas ja Pats ei söö pärast kella 6 õhtul, nemad nautisid seda, milliseid vaimustuspuhanguid kutsusid esile nende juhendamisel valminud road ja läinud nad oligi. Kas veel tagasi? Kes teab, kolm korda oleks ju kohtuseadus :)

--------

Üks mõte ...
... ei anna mulle enam asu. Põhjuseks seesama Joonase teine tulemine. Nimelt võiks iga restoran pidada ühte väikest kanakarja (samas majas vast mitte :) ), ses mõttes on Põhjaka poisid täiesti õigel teel. Joonaselikult mänglevas köögis tekkivad jäätmed suudaks edukalt ennast ja oma südametunnistust rehabiliteerida :). Mhm, kes teeb selle järgmisena ära?