Allakäigu trepil, ma ütlen ... ehk midagi šokohoolikutele

Kes šokolaadikooki ei armasta, võivad leppida selle pildiga :)

Rääkigu toitumisteadlased mis tahes, minu siiras usk tervislikku toitumisse põhineb aastaaegadel ja inimese vajadustel. Kui ikka nüüd tuleb kartulipudru isu, siis peab korvitäie kartuleid ette võtma. Samasuguse kuhja roheliste lehtede järgi tekib vajadus jälle suvel. Ehk et kooskõla loodusega on see, mis asjad paika paneb. Võib ju öelda, et niisugused vajadused tekivad teatud ainete puudusest, mida organism asub jahtima ja suunab vaiksed palved meie aju kaudu tegevusse, kuid see läheks juba liiga keeruliseks.

Lühidalt öeldes lõppes juhuse ja tahtmise sümbioos seekord tõelise kaloripommiga, mille puhul piisab vaid väikesest tükikesest, et tahtmine muutuks taevariigiks :).

Juhus astus mängu raamatupoes, kui sattusin lehitsema Eric Lanlardi viimast imekaunist raamatut Chocolat: Seductive Recipes for Bakes, Desserts, Truffles and Other Treats, ilmunud 2013. Raamat, millest sattusin ainsa hetkega täielikku vaimustusse! Tunnistan, et kuna raamaturiiulid ja toaseinad pole kummist (õnneks saan küll asju jagada kahe elamise vahel, aga isegi see ei ole enam hea vabandus), ei torma enam just esimese õhinaga uut kokaraamatut soetama. See raamat oli aga 200 % ostu väärt. Lugesin retsepte nagu romaanivõistlusel värskelt auhinnatud tundmatu autori teost, ahmides endasse nii vaikseid olustikke kui äärmise peensuseni väljamõeldud dramaatilisi hetki, mõeldes vaikselt, kas tõesti on uus täht sündinud või oled sattunud järjekordse üleshaibitud keskpärasuse otsa. Ehk siis kuidas oleks võimalik murda kvarteti - jahu, muna, suhkur, šokolaad - kivistunud seaduspärasust. Aga tuleb välja, et mõnele on seda annet kohe antud :)

Tahtmine kasvas aga välja sellestsamast juhusest. Raamatust jäid nimelt sõelale kaks põnevat kooki. Kleepse kogunes muidugi märksa enam, kuid need seostusid pigem mingite järgmiste ideede ja mõtetega.

Niisiis esimene kook, teine jääb veel oma aega ootama. Tegelikult ei midagi keerulist, isegi jahu pole tarvis :) Võtmesõnaks on mõistagi šokolaad, nii et kooki süües tuleb ära unustada kõikvõimalikud soovitused ja juhised. Nii patuselt rammus ning rammestav. Kuidas on ometi võimalik, et ühes koogis ühendavad kaks kihti tegelikult tihke põhja, keskel vahuse ja vahukommise sisu ning lõpetavad  krõbeda koorikuga.
Märkusena, et järgisin täpselt retsepti :)

Beseekattega brownie

250 g võid
350 g tumedat šokolaadi
300 g heledat muscovado suhkrut
5 muna

besee jaoks:
4 munavalget
225 g peensuhkrut
2 tl vanilliekstrakti
1 tl maisitärklist
50 g magustamata kakaopulbrit

Sulata või, lisa jämedalt hakitud šokolaad ja sega ühtlaseks. Vajadusel soojenda segu, et šokolaad paremini ära sulaks. Kalla juurde suhkur ning sega, kuni ka suhkur on enam-vähem sulanud. Seejärel lisa 5 munakollast ning sega ühtlaseks. Vahusta 5 munavalget tihedaks vahuks (nii et ümberpööratud kausist vaht välja ei valgu) ja tõsta õrnalt šokolaadimassiga segi. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24-cm lahtikäivasse vormi ning küpseta eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 40 minutit.
Vahepeal vahusta 4 munavalget samuti tihedaks vahuks (korda kausist kübara tegemist :) ), lisa pidevalt edasi mikserdades osade kaupa suhkur ning mikserda edasi, kuni vaht on tihe ja läikiv. Lõpuks mikserda juurde kakao, tärklis ja vanilliekstrakt. Viimase võib asendada kas vanillsuhkru või vanillipastaga.
Võta kook ahjust, kata beseemassiga ja küpseta edasi 25 minutit, kuni besee paisub ja tekib pinnale krõbe koorik.
Ahjust välja võttes vajub kook natuke kokku, kuid nii peabki olemas. Maitseb just leigelt tõelise paradiisina, natuke vanillijäätist või -jogurtit lisandina ei tee paha.