Elagu Lõuna-Eesti!

Kas teate, kuidas võiks Lõuna-Eestit tutvustada kulinaarses mõttes?  Loogiline vastus oleks, et tooraine kaudu, mõnda asja saaks poest, mõnda turult, mõnda hoopiski naabrimehe keldrist. Jaa, kohati on see muidugi õige vastus. Kohati on aga tegemist kassi-hiire mänguga, milles hiir kipub enamasti kassi üle kavaldama. Ehk siis ilu on vaataja silmades :) Ehk siis lahtiseletatult on see nagu Eesti toit, kui ikka siin tehakse, jo siis on oma.
Ärge pange tähele, see oli üks kõrvalepõige teema interpreteerimisel. Tegelikult ongi ilu vaataja silmades ehk maitse sööja suulaes. Kui mõni restoran pakub seda Lõuna-Eestit vaata et küla või peenra täpsusega, siis mõni näeb märksa üldisemat plaani. Iga kord pole see suurem plaan eriti hoomatav, aga ju ei peagi kõigile antud olema ...

Maratoni stardirada

Pika ja keerulise sissejuhatuse järel on mul rõõm jagada uudist, et homsest algab Lõuna-Eesti restoranimaraton ehk lausa festival. Nii laia geograafilise haardega pole sihukest aktsiooni enne korraldatud. Valetan, rahvusköökide kuu on küll olnud, kuid praegu räägime siiski juba Tartu piirest väljunud regionaalpoliitikast :).

Tasku pop-up restorani kava

Täna kõmmutati Tasku keskuses taevasse avapauk, ehk festivalil osalevate restoranide peakokad esitlesid Aivar Hansoni juhatusel oma erimenüüsid ning samal ajal alustas keskuse aatriumis pop-up restoranide ahel. Nimelt sätivad seal sel ja järgneval kahel nädalavahetusel kokku 6 restorani oma lauad üles ning pakuvad maitsvat suupoolist. Tänaseid maitseelamusi saatis väga armas väike kontsert Lenna, Marie, Robert ja Raul Vaigla poolt.

Niisiis oli algul plaan 15 x 15 ehk et 15 Tartu-poolsema Lõuna-Eesti restorani pakuvad veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani 15 € maksvat kohalikku kööki iseloomustavat kolmekäigulist söömaaega. Elu tegi sellesse kaunisse skeemi väikesed korrektuurid ja alles jäi 14 vaprat. Viimaste uudiste järgi loodus tühja kohta ei salli ning mängu astub siiski üks jokker. Küllap kuuleme peagi ka temast, Eesti Maitsete veebilehel tasub pidevalt silma peal hoida.

Kuigi kõik restoranid ja kohvikud - Antonius, Dorpat, Werner, Noir, Alatskivi lossirestoran, Atlantis, Tokyo, Polpo, Meat Martket, GMP Pühajärve, Mr Jakob, Truffe, Vilde ja Antoniuse õu (viimane ei asetu küll tavarestoranide ritta), on siin mängus võrdsed, hakkas paar nädalat varem aset leidnud maitsmisringil silma tõelisi pärle, mida pole kahju teistegagi jagada. Kuigi, kõik olid pingutanud ja püüdnud taldrikutele visandada oma killukese Lõuna-Eestist. Ometi leiab menüüst selliseid roogi, mida nähes ja mis käige tähtsam - maitstes, tunnete head kätt ja tõelisi meistrioskusi. Ja mis saab ühes söögikohas olla suuremaks tänuks, kui klientide siiras rahulolu.

Nüüd aga lubage esitleda Eesti Maitsete lemmikuid :) Kõigi nende ja mitte ainult nende võluvaimaks küljeks on perfektsus ja professionaalsus. Seda tõestasid küll kõik osalevad restoranid.

Suurimaks üllatajaks osutus kahtlemata Tokyo sushibaar ehk leida sushibaarist linna parimaid kalaroogi oli pehmelt öeldes ootamatu. Meriahven oli praetud perfektselt, teda täiendasid bataat, avokaado (samuti ootamatu kooslus!), šampinjonid ja punane sibul. Millised värvid ja milline harmoonia! Tõeline rõõmurull vahepeal halliks tõmbunud veebruaripäevadesse. Lisaks tuleb märkida, et Tokyos kohtasime teistega võrreldes väga professionaalset ja meeldivat teenindust. Nii et tasub Ülikooli tänavale sisse põigata.

Tokyo meriahven. Foto: Lauri Laan

Tartu linnas leidus aga veel teinegi vaimustav kalaroog. Antoniuse õue Maitseelamuse koda on üks omamoodi koht. Söögikoht see ei ole, paberitega kokkasid seal ei leidu, kuid sellega seotud inimesi ühendab fanatism kohaliku toidu ja Peipsi järve kala vastu. Niisiis koja trumpäss: õlletainas praetud värskemast värskem Peipsi kala koos värvilise köögiviljapüree ja rikkaliku jõhvikakastmega. Koda avab märtsi teisel nädalavahetusel õuel kahepäevase pop-up restorani, nii et tasub oodata, kohad ära broneerida ja suud juba ette vesistada.

Antoniuse õue praetud Peipsi kala. Foto: Lauri Laan.

Dessertide kuningannaks osutus aga Polpo pohlasuflee. Muide, kui te tunnete kaneelimaitset, siis see pole kaneel :) Suuri sõnu ei oskagi seada, nii vaimustavat magustoitu pole siinkandis lihtsalt enne nähtud. Suflee, mis nõuab äärmist täpsust ja ajastatust, on hästi õrn roog. Minut siia-sinna võib kaunist maitseelamusest jätta alles vaid lössis pudru. Polpo peakokk Ave Jääger on aga kõigutamatu, dessert peab igal korral õnnestuma, lihtsalt peab ja kõik!

Polpo pohlasuflee. Foto: Lauri Laan.

Kui mõelda kõigi osalejate menüüde peale, siis hästi tore, et mitmed olid avastanud tangud. On ju tegemist padutraditsioonilise Lõuna-Eesti kraamiga, mis on teenimatult varju jäänud. Peet, kõrvits, herned on juba ootuspärane, kuid igaühel eri moodi. Pohl on uus must! Alatskivi ja Atlantis pakuvad vutti, küll eri moel, kuid mõlemal on Tartu vutikool seljataga. Inside joke, kuid mul on hea meel :). Kui muidu troonib siinkandis lihadest sealiha, siis nüüd kaotati demokraatia ära ehk pearoogade põhitooraine osas jaotati kohad võrdselt. Mr Jakobi lepasuitsune Nuustaku notsu sisefilee väärib siinkohal kindlasti esiletõstmist.

Ühest äärmiselt lihtsast, kuid võluvast eelroast ei saa ma aga kuidagi rääkimata jätta. Tükeldage head rasvast heeringat, keerutage sinna tsipake musta pipart, tõstke peale soolvees hoitud lillkapsast lõigatud õhukesi viile, kõrvale törts hapukoort ja veel nipet-näpet. Minge Noir´i ja proovige - sõltuvusttekitav!

Noir`i heeringas. Foto: Lauri Laan.

Tegelikult tasub neid erimenüüsid minna proovima küll. Tavamenüü on nagu tavaline, erimenüü loksutab aga seisvat vett päris hästi. Kokkade fantaasia, sisetunde ja maitsete kokkusobitamine annavad kokku põneva tulemuse.
Head isu, jälgige reklaami ja otsige plakateid ning menüüde vahelt erilehti!