Ja siis nad tegid selle Eesti Vabariigi!

Ärkasin esimese jõulupüha öösel pool kaks köögist tuleva ahjuprae lõhna peale. Sel aastal pääsesin jõululaupäevaks prae valmistamisest, kuid päev hiljem enam mitte. Õnneks on tänapäeva ahjudel taimerid ning praad saab enda küpsetamisega ise väga hästi hakkama. Niisiis ärkasin, ninale vajunud Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested" kõige õigemalt kohalt pooleli, kus pererahvas kihutab advendi eel koos oma külalistega veidi ülemeelikus tujus saani ja selle ees kihutava troikaga traavides Toompealt alla ning mööda lumist Kaarli puiesteed oma Tohisoo mõisa poole. Ma vist nägin seda kõike isegi hetkeks unes.

Niisiis kulinaarsed vested. Autoriks meisterlik köögivõlur ja sööginautleja, hooajalisuse eestkõneleja. Viimast küll mitte arvatavasti üksnes südame sunnil. Eesti Vabariigi alguse maareformi käigus kõvasti kärbitud Wrangelite Tohisoo mõisa köögis valitses enamasti kriis. Osalt seepärast, et ajad polnud enam endised, osalt seepärast, et vaim  ja valitsevad olud olid sattunud teatud konfrontatsiooni. Noja siis need külalised, enamasti ootamatud või kaelasadanud. "Isegi allakukkunud lenduritel on õigus suupistelauale," nentis härra Kaarel pärast seda, kui nende aeda oli prantsatanud hädamaandudes oma lennuki lõhkunud kaks lendurit. Lootusandvatest ja lootust kustutavatest sugulastest ning vanadest sõpradest rääkimata. Tohisoo ning nende linnakorteri (tänane Kohtu tn 2 Tallinnas) köögis valitses alailma üks küsimus: "Mida pakkuda ootamatutele külalistele?" Härra Kaarlil ideid jagus, oli see siis võluv suupistelaud, kerge lõuna või meeliülendav supee. Ärge unustage sealjuures madeirat ja puljongiekstrakti!

Minu lemmiklõik sellest raamatust on järgmine: "Siis saabusid vaesed metspardid - armutult maha lastud just sel hetkel, kui nende metslinnuelu oli kõige toredamas õitsengus. Ilusti kollakaspruunid ja krõbedad tänu lakkamatule kastmisele, haudusid nad uuel täidisel, mille kohta ma olin ilmutuse saanud ja mis osutus maitsvamaks kui kõik õunad ja ploomid: värsked kibuvitsamarjad ja till, peidetud linasest riidest kotikesse. Et pardid haudusid kotikeste peal, ei ole päris õige, sest need olid juba ära võetud, aga maitse oli alles jäänud. Miks ei peaks fantaasia tohtima lahkuda kokaraamatute tuttavatelt radadelt?"
Kas pole kaunis? Igas vestes räägitu elustub silmade ees, raske on jääda ükskõikseks. See on kui elav retseptiraamat, kuigi seal on tegelikult vaid üks retsept sees. Nimelt õpetatakse tegema rukkiveini, täpselt. Aga kui saatetekstides nimetatakse seda küll bisarseks raamatuks või pilguheiduks balti aadelkonna karikatuursele hääbumisele, siis ma pole sellega päri. See on parim, mida neis tingimustes võis endale lubada, niipaljukese uhkuse ja sirgeselgsusega, kui seda oli veel alles jäänud. Lugege neid vesteid, kirjeldatud roogades on rohkem sõnu kui süüa. Suursugusus ja isegi lihtsa toidu esmaklassiline väljamängimine, laualepuistatud roosiõielehtedega või ilma, on märksa tähtsam kui lihtsalt tomatiga võileiba süüa.

Sest nad olid teinud selle Eesti Vabariigi! Niiviisi ohkas ühe tsaaririigi ametniku proua Tartu linnas Kastani tänaval, kes oli kaotanud kõik privileegid, veel aastaid hiljem. Ilma maareformita poleks noor Eesti Vabariik ilmselt püsima jäänud, kuid hind selle eest oli suur. Isegi veel täna, kuigi me ei taha seda tunnistada ja püüame kramplikult kaitsta seda, mis läks juba siis. Iga uus riigikord hävitab eelmise. Just sellepärast, et see on eelmine.

Ja kas pole asjakohane sellesama autori tuntumas raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased" toodud lõik: "Turist, kes nägi peaasjalikult Tallinna, paari kuurorti ja mõningaid korrastatud turismiteid, nägi tegelikult vaid esinduslikku fassaadi, mida oli hoolikalt viksitud ja lihvitud. Aga maal pakkusid lagunevad mõisahooned ja hallid troostitud uusasundused masendavat pilti: vana kultuur ja esteetilised väärtused kokku varisenud, mõisapargid laastatud, suured aiad metsistunud, kaunid tiigid soostunud. Järel olid vaid primitiivse, kasina taluelu puhtad tarbeväärtused. Tühjadel ülearustel häärberitel, kus esimestel aastatel ehk elas mõni asunikupere, olid katused sisse varisenud ning ümbruskond kasutas neid , nii nagu ka tohutuid majandushooneid, tihtipeale kivivõtukohana." Eeskujud, mis kannustasid talumehi peremeesteks saama, oma majapidamist edendama, pitsilist laudlina heegeldama või iluaeda rajama, olid ühtäkki purustatud. Talud osteti varem välja seda südamest soovides, asunikuna võidi maatükk ka lihtsalt saada. Tuletades meelde Lutsu "Sügist", kui rätsep tahtis ikka talumeheks hakata, siis ta ka sai seda. Selles oligi vahe.

Kolmanda jõulupüha hommikul Tallinna rongis istudes olin veel vestete raamatu lummuses. Jõuludeks mahasadanud valge lumi oli kuidagi nii ilus, et ma olin paar päeva seda pehmet vaipa lihtsalt imetlenud. Maal on see nii puhas, ilma ainsagi soolalaiguta. Pole tarvis muretseda koera käppade pärast ega midagi. Hommikune päike oli löönud vanalinna ja Toompea särama, kastes kõik üle kuldse valgusega. Paljutõotav, eksju. Ometi purunes see pildike rongist väljudes tuhandeks killuks. See polnud mitte Mothanderi-aegne end rokokookappide labürinti unustanud Tallinn, seda ma ju teadsin, vaid 21. sajandi soolalöpane ja -pudrune Tallinn. Ja ärge unustage, et selle soolapudru all peitus veel salakaval jää!

Järsku ma tahtsin tagasi - Nahkrole, oma Tohisoole. Sinna, kus lumi on puhas ja kohev. Sinna, kus võib tükk aega väraval kõõluda ja lihtsalt vaadata, kuidas lumi langeb tasakesi suurte räitsakatena äsja puhtaks roogitud sissesõiduteele. Sinna, kus kaameral on raske teravustada, kuna valges lumes puudub ainsamgi eristatav pidepunkt. Sinna, kus võib suvel katta laua kasvõi lauda taha heinamaale, nautida värskeid kartuleid, kurki, tomatit ja rahu ... Ja kus töö ei lõpe kunagi. Ning siinkohal ma ei vihja viieköitelisele sookuivendamise käsiraamatule.