Põllumajanduses on kõik üleöö targad

Ma ei tunne nii täpselt põllumajanduse ajalugu, et öelda, kas viimase 50 aasta jooksul on veel idiootsemat aega olnud kui praegu. Jah, nõukogude süsteemis oli niikuinii kõik teisiti ning 30 aastat tagasi toimus täielik reform. Hoolimata sellest ei mõnitatud põllumehi.

Minu mälus on detaile alates 70-ndate lõpupoolest, mil hakkasin maailma asjust veidike juba taipama. Isa töö kaudu jagasin õige pea, et kolhoos on edumeelsem kui sovhoos, kuid sellegipoolest on kõige aluseks inimesed, nende motivatsioon ja soov elu edendada. Võti mis selle garanteerib, ei ole miski muu kui maa. Ehk kui hea või halb on muld ning kui targad on inimesed selle majandamiseks. Isa oli esimene põlv oma sugupuus, kes polnud põllumees, vaid elektrik ja sel olid oma põhjused. Ma ei tea, kas ta põdes seda või ohkas kergendatult. Ei taibanud kunagi küsida. Loomulikult oli meil oma köögiviljaaed ja suur kartulipõld, millest sai oma osa hunnik sugulasi. Kui ma kunagi torisesin, et miks me anname igasugustele linnasugulastele kottide kaupa kartuleid, lihtsalt niisama, rehmas isa, et ahh, kust nemadki saavad. Üks huvitav aeg oli 80-ndate lõpus, kui kasvatasime hea mitu aastat tomateid, mis läksid Jõgeval "Pae" restorani ja veel mõnda kohta. Mind õpetati, et tomateid tuleb korjata ja pakkida nii, et ainsatki plekki ei tekiks. Ja igasse kasti tuleb korjata vaid ühesuguse suurusega viljad jne. Ja kõike seda tuleb teha siis, kui tellimus tuleb, mitte siis, kui preili soovib korjata.

Ema töö kaudu sain armastuse ja austuse põllumajanduse innovatsiooni ehk sordiaretuse vastu. 5. klassis oma töökarjääri alustades veetsin esimese suve küll kapsavagusid kõblates, kuid edaspidi läks tunduvalt huvitavamaks. 7. klassist alates pääsesin päris mitu sügist kartulivõtust, sest viisin kooli Küütsi allkirjaga paberi, et mind vajatakse rohkem sordis kaera koristamisel või muudel töödel. See vastas ka päriselt tõele. 7. klassi sügisel juhtuski nii, et katselappidelt viljakoristamine jäi hiliseks, oli külm ja märg, ning kaera rühmas oli tõesti abikäsi vaja. Kui teised minuealised veetsid põllul vaid poole päeva ringis, kestis minu kell 8 alanud tööpäev õhtul 10-ni. Täpselt samamoodi nagu täiskasvanutel, sest igaühel oli oma roll ning tuulte poolt segipööratud vili tuli lihtsalt võimalikult kiiresti ära koristada, muidu poleks saanud mingeid katseandmeid. Kombain töötas pimedas teise traktori tulede valguses ja käed külmetasid, aga adrenaliin oli laes.

Ei, ma ei kaeba, otse vastupidi. Olin siis 14- aastasena uhke, et polnud täiskasvanutest kehvem. Ja niimoodi veel hulk suvesid ja sügise alguseid. Kuigi sordiaretusjaam oli riiklik asutus, ei lõppenud tööpäev koristusajal kell 17, vaid siis, kui enam ei näinud põllul kombaini järel viljakotti siduda või õhtune kaste tuli maha.

Sellegipoolest sai must humanitaar, millega olen ülirahul, kuid veri viib rähnipoja ikkagi puu otsa. Kusjuures üks mõjutajad teel humanitaaria suunas võis olla kolhoosiesimees Heino Lääne tehtud privaatekskursioon toona umbes 10-aastasele lapsele, st mulle, oma rajatud väikeses Paduvere talumuuseumis. Mäletan seda tänini. Erinevate asjaolude kokkusattumisel olen maaeluteemade juures täna tagasi, kuigi kontoris, mitte otse põllul. Aga ümber on taas põllumehed ning toidutootjad ja püüan uuema moega selles vallas kursis olla. Koduaia köögiviljapeenardest ma siinkohal isegi ei räägi. 

Seda valusam on lugeda viimase aja artikleid, milles maasikakasvatajaid süüdistatakse orjapidamises ja kes teab, milles veel. Koroonast ja valitsuse tööjõupoliitikast õhku visatud viitsütikuga pomm lõhkes ainult väga valel ajal ja vales kohas. Ning loomulikult pöörati täiesti valesse suunda. Ükski riik, kes on oma elatustasemel jõudnud teatud maani, ei ole suutnud ainult enda tööjõuga kõiki valdkondi katta. See ei sõltu sugugi mitte töötuse määrast, vaid hoopis muudest faktoritest. Enne II maailmasõda toiminud talusüsteemis olid ju pererahvas ja hooajalised sulased-tüdrukud. Hoolimata riigikorra ja materiaalse kindluse muutustest on põllumajanduse vajadused jätkuvalt samad. See ei ole Eesti probleem, vaid loodusest tingitud süsteem. Sest näiteks need paljukirutud maasikad valmivad loetud nädalate jooksul, mitte tasapisi terve aasta vältel. Maasika järel tulevad teised põllukultuurid. Vähemalt kogu Lääne-Euroopa on täna tööjõuprobleemi ees ja proovitakse leida erinevaid viise, et saak saaks õigel ajal koristatud. Kui muidu tahetakse Eestis olla iga hinna eest Lääne tasemel, siis nüüd kõlbaks enam isegi mitte Ida-Euroopa standard, vaid lausa arengumaa oma. Loomulikult oleks kõige parem, kui igal maal teeksid tööd vaid oma kodanikud, aga võrreldes II maailmasõja eelse ajaga on põllumajandus totaalselt muutunud ja hooajalist töötajat keeruline leida. Kuigi, isegi tol ajal kasutati kohati tööjõudu väljast. Sulase või tüdruku töö võib olla küll tasuv ja põnev, kuid kuidagi ning kusagil peab ka need talvekuud üle elama. 

Ma ei mäleta, et avalikult oleks õpetatud mõne eluala inimesi, kuidas nad võiksid ja peaksid oma tööd tegema või ei peaks. Õpetavad ju professionaalid. Ma ei lähe ometi keevitajat juhendama, kuidas elektroodi hoida. Nüüd on aga meedia täis nii artikleid kui veelgi hullem, kommentaare, mida ja kuidas põllumees peab tegema. Kui algul süüdistatakse põllumeest kasumiahnuses (vaata, kui palju pappi ta oma toetustest pungil äriga kokku ajab!) ja maasturite ostmises (jah, maal on maastur kohati ainus sobiv liikumisvahend, millega kevadel lagunevatel teedel sõita või hommikul lumehangi  läbida), siis ühe maasikakasvataja argipäeva ülevaadet lugedes ahastatakse, et miks ta küll seda tööd teeb, kui isegi maasturit ei jaksa osta. Nagu see maastur oleks ainus elu unistus. Huvitaval kombel ei jaura keegi näiteks ei juuksuri, avalike suhete spetsialisti või advokaadi töö detailide üle või veelgi enam, nende elukutse vajalikkuse üle. Samuti mitte palga teemal.

Põllumehe amet, on ta siis maasikakasvataja, teraviljakasvataja, farmipidaja või kasvatab kalu, ei ole pelgalt hobi, vaid tänapäevases mõistes ettevõtlus, kuigi rajaneb suurel määral missioonitundel. Ma ei oska vastata, kas Eesti Vabariigi alguse ehk 90-ndate põllumajanduspoliitika oli ainuõige ja see polegi tegelikult oluline. Oluline on seista tänases olukorras kahe jalaga maa peal ning las igaüks teeb oma tööd parimal viisil. Niikuinii saavad põllumajanduses edukalt tegutseda vaid need, kes on selle ala spetsialistid, kelle jaoks on see kõige muu kõrval ka kutsumus ja kes armastavad seda valdkonda päriselt. Jah, unustasin muidugi, esimest korda viimase 30 aasta jooksul ei tohi põllumees nüüd edukas olla. Kapitalist selline! Kas selline suhtumine ei tule ajaloost tuttav ette? Ja meil on ometi omaenda riik ning demokraatia. Aga kas ikka on? Mõtlen seda viimast. 

Kui tänavu kevadel, kriisiaja alguses, kogus jõudu ütlus "Toetame kohalikku!", siis seda käsitleti kui missiooni omakandi tootjate toetamiseks, et raha jääks kohapeale, mitte ei läheks välismaale. See tegi südame soojaks ning muutis ehk mõnegi mõttemalli. Mõned kuud hiljem on aga kohalik toit vaata et sõimusõna. Vähemalt üks ports inimesi teatab artiklite kommentaariumides, et nemad ei osta enam kohalikku kraami. Justnagu mujal toodetu oleks parem, ausam, õiglasem või misiganes veel. Tegelikult ei ole ju!

Võib-olla oligi seda raputust vaja. Ma ei mõtle hetkel enam tööjõuprobleemi peale, küll see ka laheneb. Eesti põllumees on harjunud olema ju hiromant ja saab hakkama. Pean raputuse all silmas seda, kui palju inimesi on tegelikult põllumajandusest kui meie ajaloo ja elukeskkonna alustalast, paari viimase aastakümne jooksul kaugenenud. Linnastumine on küll globaalne nähtus ja seda pole võimalik peatada, kuid kui side maaga pole enam ratsionaalsusele ja tervele talupojamõistusele tuginev, vaid n-ö tõejärgne ehk tunnetele rajatud, siis juhtubki see, mis meil hetkel toimub. "Siin me oleme" filmi üle küll kõik naeravad, kuid tegelik olukord ongi selline. Loomulikult võib selle peale vastu küsida, et kas igaüks peab teadma peast kõikide teraviljaliikide külvinorme. Ei pea. Küll aga võiks respekteerida spetsialistide teadmist, kes valivad välja sobiva külvinormi. Probleem ongi selles, et misiganes maatöö, mis on enamusel meeles kui romantiline või vastupidi, tüütu vahepala keset suve, on täna samasugune eraettevõtlus kui iga teinegi. Viisid ja meetodid, mida kasutati tänaste üleöö tarkade lapsepõlves, ei pruugi enam pädeda või veelgi hullem, pole enam keskkonna suhtes jätkusuutlikud.

Selles mõttes on Avatud talude päev, mis toimub tänavu juba kuuendat korda, ülimalt tänuväärne üritus. Talukülastuse eesmärk ei peaks olema vaid pikkade ripsmetega nunnule vasikale pai teha, vaid mõelda selle üle, mis roll on vasikal täita, et jogurt, juust või ilus steik meie lauale jõuaksid. Või kui vasika roll toiduahelas tundub ehk liiga brutaalne, võib mõelda ennast taluturismi või lillekasvatuse lainele. Kanadest on viimasel ajal niikuinii liiga palju juttu olnud.