28. jaanuar 2011

Toorjuustukreem moosi ja vahvlitega - magustoidu kiirabi talvisel ajal


Enam lihtsamaks minna mina ei oska, käsi südamel. Aga nii targaks olen juba saanud, et ei ütle siinkohal "ei iial". No kes teab, pärast hakka jälle sõnu sööma. Isegi selline kokaraamat, mille retseptides on kasutatud vaid 5 koostisainet, on välja antud. Mul aga neid siin tervelt 7! Järelikult võib veel olla arenguruumi:).

Ühel päeval öeldi mulle, et mu retseptid on natuke keerulised, liiga palju aineid tuleb kokku otsida ja siis kasutada tervet rida köögiarsenali. Tule taevas appi! Mina, kes ma ei ole suuteline martsipanist roose voolima või hullude kaunistusega torte nikerdama, kuna kannatust ei jagu. Ja nüüd äkki keeruline! Kui mingit imelikku vidinat ei ole, saab alati kuidagi teistmoodi. Näiteks pole mul kunagi olnud tainarulli, ilus sirge veini- või viinapudel ajab asja sama edukalt ära.

Ja üleüldse tekkis sisimas küsimus, milline siis on see lihtne toit. Kas see, mille jaoks on vaja vähe aineid, kuid mis tahab pikalt ja pidevalt järele passides keeda-küpseda või see, mis saab vudinal valmis. Tegelikult ühendaks need, ehk siis kiire ettevalmistus nagu sööklas, kuid toit valmistab ennast ise, näiteks praad või hautis puuahjus või supp. Seda kõike mõeldes hakkas suu vett jooksma, kui justkui vanast slaidimasinast jooksis järsku ekraanile (ehk siis silme ette) suvine lemmik - taldrikule kuhjatud grillitud tsukiini- või baklažaaniviilud, grillitud või praetud äsja kasvuhoonest toodud lõhnavad lihatomativiilud, kõrvale tõstetud suur lusikatäis hullutavat küüslaugust kastet ning tükk krõbedat saia, mida hammustada kõrvale ning millega riisuda taldrik pärast üle nagu kass, kes oleks selle üle lakkunud. Klaas külma valget veini sinna juurde muidugi ka, mmm. See on ju ka lihtne, eksju!
Olgem ausad, uuesti virgudes on sellised kujutluspildid lillede ja küpseva vilja lõhnalistest sumedatest suveõhtutest praegu liialt ärritavad. Sestap unustame need veel hea mitmeks kuuks ja keskendume sellele, mis meid praegu ümbritseb ehk siis külmale ja lumele.

Jutuks tulev magustoit on aga tõeline talvine kähkukas ja ma arvan, et kõik on seda omal kombel kunagi valmistanud. Paar minutit kulub ainete lauale ladumiseks, paar minutit vahustamiseks-hakkimiseks-segamiseks, minutikene kreemi maitsmiseks ja moosi limpsimiseks ning lõpuks veel minutikene kogu kupatuse kaussi või pokaali ladumiseks. 6 minutit, lugesin nüüd kokku. Ärahävitamine toimub sama kiiresti, kui mitte kiiremini:)

2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
0,5 tl vanillsuhkrut
200 g toorjuustu
0,25 tl piparkoogimaitseainet
kirsimoosi
1,5-2 vanillivahvlit

Koor vahustada suhkrutega, lisada toorjuust ja piparkoogimaitseaine ning mikserdada edasi, kuni kreem on kohev ja õhuline. See muide on kõige aeganõudvam tegevus:). Hakkida vahvlid mõnusaks puruks, Kalevi Kooli vahvel on siinkohal parim.
Võtta nüüd sobivad nõud ja tõsta sinna kihiti moos, kreem ja vahvlipudi, pealmiseks kihiks jätta vahvlid. Asetada umbes veerandtunniks külmkappi, et kreem muutuks külmemaks. Toasoe toorjuustukreem ei ole minu meelest kõige parem asi.
Kui külmkapiuks on taas avatud, siis juhtub teadagi mis - oli ja enam ei ole ...

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...