2. jaanuar 2012

Pardi-rillette ja head uut aastat!

Head uut toiduaastat!
Loodetavasti jagub uusi ideid ja katsetusi, aga kõige enam südant sinna juurde (tõlge:südamega tegemist).

Säravast perspektiivist hoolimata teen kaks tagasivaadet vanasse aastasse, sest mõned asjad saab alles uuel aastal ära klaarida.

Kõigepealt tuleks neil, kel kõrge kolesterool ja nõrk tahtejõud, silmad ja arvuti sulgeda. Juttu tuleb nimelt sulaselge rasva propageerimisest ehk prantsusepärasest võileivakattest - rillette`st (huvitav, kas eesti keeles võiks seda nimetada lihtsalt rilett?). Meenutuseks, et algupärasel kujul on tegemist pikaajaliselt küpsetatud sealihaga, mida annab kahvliga purustada ja mis on seejärel purki või muuse nõusse veidike kokku surutud ning pikaajalisema säilimise tagamiseks rasvaga üle valatud. Maitseb hukatuslikult hästi saia või leiva peal.
Repliigina, et mu meeldejäävaim riletikogemus pärineb Poolast, õigemini on see riletilaadse toidu kogemus. Nimelt pakuti meile ühel õhtusöögil eelroogade hulgas rohke sibula ja küüslauguga praetud seakõrneid jahtunud ja tahkunud kujul, musta leiba ja ohtralt külma viina sinna juurde. Lookas laudadelt kadus see "hangunud searasv" kõige kiiremini, nii patuselt maitsev oli see. Ei saa salata, ka viina kulus sinna juurde päris tublisti:).


Riletti võib valmistada muidugi A-st ja O-st alates, näiteks Liina õpetuse järgi. Kui on aga käepärast pühadeprae ülejäägid, on just paras hetk üks purgike tapvalt head leivamääret kõrvale panna. Vahet pole, kas võtta aeglaselt (vähemalt 3 tundi) omas mahlas muredaks küpsenud sea küljeliha või näiteks part.


Koguseid on siin isegi keeruline nimetada või mingit väga täpset tegevusjuhist anda. Oluline on liha ja rasv, vaid maitseained tuleb valida endale meele järgi.
Pardirileti jaoks võiks võtta 3 dl kahvliga peenestatud veel sooja pardipraadi, segada juurde 1 suurem hästi peeneks hakitud  küüslauguküüs, natuke uhmerdatud roseepipart (7-8 tera) ja  väike oksake hakitud tüümiani, segada läbi  ning suruda purki või kaanega suletavasse karpi. Valada üle ahjupanni põhja jäänud praerasvaga. Lasta segul külmas tahkuda ja tarbida leiva või krõbeda saiaga.

Nüüd aga tagasi jõuludesse. Enne pühi kutsusin jagama mõtteid jõulutraditsioonide teemal. Kiirel pühadeajal leidsid nii mitmedki toredad inimesed mahti kirjutada oma jõululauast, aitäh hingekosutavate kommentaaride eest! Meelde jäi see, et igaühel on oma traditsiooniks kujunenud isetehtud jõululaud, mille puhul on mõned toidud nagu raudpolt samad, kuid mõnede toitude või käikude osas varieeritakse uute ideede ja maitsetega. Aga toitudest veelgi tähtsamad on armsad inimesed, kellega neid pühi koos pidada, seda ei tohi kohe mitte unustada.
Meiegi jõululaual oli pool päeva ahjus küpsenud seakülg (muide, kõige mahlasema tulemuse annab küpsetuspaberi sees küpsemine ja kauneima ruudulise kamara saab ... terava tapeedinoa abiga:) ), porgandiga hapukapsad, muredad kartulid ja seekord üle tüki aja isetehtud verivorstid. Juurde veel kõrvitsasalatit ja pohlamoosi ning muud nipet-näpet kuni hapukoore ja sibulaga heeringani. Magusaks kohvi-vaarikatäidisega kook ja magus stritsel. Juurde kodust magusat õunamahla ja pits sügisest saati laagerdunud õunanapsi. Ja justnimelt kallid inimesed ümber laua!
Toidutraditsioonidega on nagu inimese elukaarega, mingil ajal tuleb ära mässata ja sarved maha joosta ning siis on kõik jälle selge. Olen jõululaua jaoks teinud kõikvõimalikke katsetusi, kalast lindudeni. Ja ikka jõuan notsu juurde tagasi. Võib-olla seepärast, et eestimaine siga on taas pjedestaalil, võib-olla ka seepärast, et mul on hea meel, et siga on tagasi. Ausam kraam igatahes kui Euroopa linnuke! Traditsioon on natuke ka nagu pidepunkt, aitab vahel isegi siis, kui hinges on raske. Mulle teeb rõõmu see, et üha rohkem leiab neid, kes soovivad südamest esivanemate traditsioone edasi kanda või on alusepanijaks uuele traditsioonile. See ongi kultuuri järjepidevus, ka toidukultuuri oma.

Lubatud raamatuloosimise võitis arvutifortuuna tahtel Kristi. Kristi, ole hea ja saada mulle (jukk.ylle@gmail.com) oma aadress, et saaksin Sulle pakikese teele panna (kas tavalise posti või SmartPOSTiga, kumb Sulle paremini sobib).

2 kommentaari:

Liina ütles ...

Võeh-võeh, see on jah üks gastronoomiline ulakus! Aga ma usun, et inimene on õnnelikum ja tervem siis, kui ta endale vahel ka säärast pommi lubab, kui et kogu aeg loobub ja end piitsutab.
Piitsavaba ja naudinguterohket uut aastat!

Ülle ütles ...

Oi Liina, see viimane soov kõlab hästi:). See võib kõlada napakalt, aga ma olen alati seda meelt olnud, et mu keha on piisavalt otsustusvõimeline söögivaliku osas ja suudab selle mulle selgeks teha.
Sestap soovin kõigile harmoonilist koostööd iseendaga ka uuel aastal!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...