19. aprill 2012

Kilupiruka au ja väärikuse taastamiseks, vähemalt Tartus

Kui alustada algusest, siis see oli märtsikuu lõpus, kui Maitseelamuse kojas toimus graafikujärgne Eesti Kulinaaria Instituudi tippkoka koolitus. Nagu ikka, on see niiöelda pimekoolitus ehk et nimi on antakse küll veidi enne teada, aga mida tehakse, selgub alles kohapeal. Sellistele koolitustele kutsutakse alati ka Tartu söögikohtade inimesi, et liigutada sogast vett ja panna inimesed omavahel suhtlema. Ja peab ütlema, et asi täitsa toimib.

Tol mälestusväärsel kolmapäeval tuli Tartusse Angelica Udeküll, hästi sooja ja sõbraliku olemisega inimene. Küll aga suutsime ta neljakesi viia täiesti afektiseisundisse, päris köögis oleks meid oodanud kindlasti terve järgnev aasta kartulikoorimist, heal juhul porgandeid ka vahelduseks.

Kõik algas äraütlemata kenasti. Angelica oli lähtuvalt koja ideest pannud menüü kokku hooajalisest ja eestipärasest kraamist, mis on mulle tema tegemiste juures just kõige sümpaatsem olnud, seda juba siis, kui ta toimetas restorani Aed peakokana. Laulasmaal on vedanud, et temasugune peakokk seal nüüd vägesid juhib.

Angelica jagas meid vabatahtlikkuse printsiibil gruppidesse, kes võtab ette kilupiruka, kes veise-pastinaagipaja ja kes vaarikatega munavahukreemi. Kõlab ju hästi:).
Pearoa ja magustoiduga läks kõik imeliselt ja seetõttu ei peatu neil pikemalt, küll aga kilupirukal kui Angelica lemmikul neist kolmest.


Kilupiruka rakukene sai endale kõigepealt neli huvilist ja et liiga sahmimiseks ei läheks (pealegi oli ka 2 vormi), otsustasime luua kaks soolisel ebavõrdsusel põhinevat ja omavahel võistlevat tiimi - ühes Kristofer ja Meelis ning teises Triinu ja mina. Et siis profid ja profaanid:). Jummel küll, ega see polnud aja peale võistlus, kuigi nägi sedamoodi välja küll. Lühidalt öeldes toimus järgnev mässamine nii, et taina jagasid välja profaanid ja täidise osas näitasid eeskuju profid. Kusjuures taina kogus oli ilmselt viimane rida, mida me sel retseptilehel kõik hoolega lugesime, st edasi kulges kõik puhta improvisatsiooni vormis. See oli aga viga:(.

Nägime laual ühte porruvart ja kahte suurt pakki vahukoort ning lasime need kõik käiku. Kuna meil oli mäletatavasti ju võistlus ehk kiire, siis profid vispeldasid kokku ühe paki koort koos kahe munaga, meie võtsime nende eeskujul samuti paki koort, aga kolm muna. Porru tegime siiski sõbralikult pooleks:). Kuna meie olime proffidest ajalises mõttes minutikese tagapool, siis nägime küll seda munapiima kogust, aga loo moraal: ära kunagi usalda pimesi konkurente. Ühesõnaga, me suutsime ära raisata kogu koore, mis lisaks pirukale oli mõeldud ka magustoidu jaoks (see selgus muidugi alles siis, kui magustoidutiim jõudis oma tegemistega kooreni, aga meie pirukas ei olnud veel ahjus). Kui Angelica avastas selle, ei osanud ta algul kohe midagi öelda, ainult ohkas. Täielik lasteaed, mõtles ta ilmselt. Õnneks sisaldab koja külmkapp alati ülejääke, nii et poodi ei pidanud uue koore järgi siiski vudima). Külmalt ja kalkuleerivalt väljendudes oleks sellest täidisekogusest pidanud saama mitte kaks, vaid kakskümmend pirukat!!!

Esiplaanil proffide, tagaplaanil profaanide pirukas (vahe on kilude ladumismustris)

Vastupidiselt kõigi ootustele küpsesid meie pirukad isegi korralikult läbi, õigem oleks öelda, et kalgendusid. Aga et munapiima jäi ju äraütlemata palju järgi, siis läksime oma muretu inprovisatsiooniga edasi ja tegime nüüd juba neljakesi koos ühe piruka veel, kasutades ära koja külmkapis leiduvad muud jäägid nagu veel ühe porruvarre ja ainsa toore kartuli ning hunniku kalamaksa, jooksu pealt läks sisse ka riivitud sidrunikoort.

Fantaasiapirukas, esimest ja viimast korda

Viimase piruka kohta peab küll ütlema, et see kvalifitseerus rubriiki "huvitav", mis tähendab tõlkes, et ära enam niimoodi tee. Praetud kalamaks, mis on pannilt tulnuna tõeline hõrgutis, kadus piruka sees täielikult kogu oma maitsega, nii et lõpuks jäi domineerima vaid porru ja sidrunine munapiim.
Nalja ja sõbralikku tögamist oli nende pirukate ümber muidugi palju:). 

Kogu see värk jäi aga hinge peale kripeldama, kodus tekkisid pärast isegi süümepiinad, nii et leidsin, et kilupirukas vajab rehabiliteerimist. Tegelikult me ei ole sellised kanapead, tegelikult me suudame lugeda ja iseseisvalt mõelda ka! Aga no vahel läheb natuke untsu.

Kilupirukas, vol 2

Sestap võtsin Angelica retsepti uuesti ette ja tegin selle nüüd õigesti läbi. Ja tema jutt vastas täiesti tõele: pirukas peab munapiima olema parasjagu, et põhi kokku ei vajuks ega läbi vettiks, õige pirukas peab jääma krõbeda ja lehelise kõrge põhjaga, mida katab õhuke läbiküpsenud porru- ja munapiima kiht, kilud ka muidugi seal vahel.
Siin see on:

250 g lehttainast või pärmi-lehttainast
1,5 dl hakitud porrut (umbes kolmandik kuni pool keskmist vart)
2 sl toiduõli
1 sl hakitud tilli
umbes 200 g puhastatud vürtsikilu
2 väiksemat või 1 hästi suur muna
40 ml vahukoort

Rulli lehttainas õhemaks ja kata sellega pikliku lahtikäiva vormi põhi ja servad (võid kasutada ka 24-cm läbimõõduga vormi). Prae porru kergelt õlis läbi ja laota põhjale, puista peale hakitud tilli (tilli võid segada ka munapiima hulka) ja kata see kilufileedega. Kui kasutad õlis olevat vürtsikilufileed, ei ole tarvis kala leotada, kuid tavalise vürtsikilu puhul peaks kalad vähemalt läbi loputama, muidu võib pirukas liiga soolane jääda. Klopi munad koorega lahti ja vala kõige peale.
Küpseta pirukat 200 kraadi juures 15-20 minutit, kuni ääred on kenasti pruunikad. Serveeri leigelt koos vinegrettkastmega segatud lehtsalatiga.
Maitseb märksa paremini kui meie umbes 200 ml koorega tehtud pirukas:).

6 kommentaari:

Tibu ütles ...

Kilupirukas on väga isuäratav

Eva ütles ...

Hehe, vahva lugeda, kuidas mõni asi ikka nii hinge peale jääb, et vaja rehabiliteerida :)

Silja ütles ...

väga lahe lugu!:) ja kilupirukas ise muidugi väga veenev ja isuäratav - hakka või ise kodus seda küpsetama:)

Ülle ütles ...

Aitäh! Silja, tee siis ikka õigesti:)

Silja ütles ...

Tegin esmaspäeval muuhulgas ka paar kilupirukat Sinu retsepti järgi (väikeste muudatustega siiski) ja kõik väga kiitsid:) Suured tänud hea retsepti eest!

Ülle ütles ...

Silja, seda on rõõm kuulda. Tegelikult pead sa hoopis Angelicat tänama, mina olin vaid vahendaja;)

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...