Krööpelkoogid - peaaegu lahendatud mõistatus



Krööpel-, kröpel-, kreepvel- või mis iganes koogid. Mis koogid need on? Õigemini ma tean, mis koogid need on, aga miks on neil selline nimi?

Lugu ise sai alguse nüüd juba mitu aastat tagasi, kui lappasin uues valguses ja seetõttu suure õhinaga oma esimest ja sel hetkel ainsat Jaan Koori kokaraamatut. Kreepfel-koogid??? No aru ei saa, ja mis seitsme auguga kreepfelkoogi pannist seal juttu on? Pole kuulnud kah! Seda viimast tuleb öelda imestades ja kulme kergitades :).  Et igal asjal on oma aeg, jäin ootama. Õiget aega muidugi:).

Kui laualamp kirjutas käesoleva aasta alguses oma katsetustest taanlaste Æbleskiver`i teemal, jõudis pärast mõne pildi juures mediteerimist mu hallide ajurakukeste vahele, et see on vist üks ja seesama. Lugesin uuesti retsepti, nüüd juba mitte ainult Koori raamatust, vaid vahepeal omandatud tervest kuhjast 19. saj viimase veerandi ja 20. saj I poole köögikirjandusest. No täitsa see! Aga miks ikkagi krööpel? No hea küll, krööpel krööpliks, aga kust ma selle panni saan??? Jätsin asja edasi laagerdama.


Aprilli viimasel päeval tormasime Tartu Linnamuuseumi vaatama näitust Eesti töös on Eesti kuld. Tartu tööstus 1920–1940. Tormasime aga seepärast, et see oli enam-vähem viimane päev, mil seda vaadata sai. Näitusest vaid niipalju, et ma poleks kunagi uskunud, et ühte ruumi mahtus nii palju erinevaid asju, mida Tartus toodeti. Fantastiliselt hea ülevaade! Süda jäi aga peaaegu seisma, kui köögitarvete sektsioonis langes pilk Lellepi vabriku sellelesamale pannile. Ei ole võimalik!!! Õhku ahmides ja näost õhetades vadistasin näitusekaaslannale kogu oma senise loo. Napakas, mõtles vist I., ja mängis vapralt kaasa:) Jätsin asja edasi laagerdama ... Ma ei saanud ju museaali sisse vehkida!


Vahepeal uurisin kõigilt oma sellistest tuttavatelt ja sõpradelt, kellel võiks kodus mingi rauahunnik vedeleda, ega neil sellist panni leidu. Surfasin ka netis, amazonis oli, aga tahtnuks midagi vanamoodsat, kui mitte vanaaegset. Retsept ju kah selline. Kuna vastuseid oli vaid kahte sorti - "ei" ja "mis asi see veel on?", jätsin asja edasi laagerdama ...


Aga just nüüd, umbes nädal aega tagasi, mõtlesin mööda Võru tänavat linna poole sõites (jutt käib ikka Tartust:) ), et võiks siis lõpuks Pauluse kalmistu kõrval oleva uue Selveri ka üle vaadata. Et Selverites asuvad väga vahvad kaltsukad, kust saab vahel päris toredaid taldrikuid ja linikuid, astusin enne hoopis sealt läbi. Ja seal ta oligi!!!  Ehtne seitsme ümara pesaga vasest väljalöödud pann, pika saba ja ehtsa käsitöö tunnustega, üsna vana pealegi. Väheke mööbeldamist ja paari laua ning kapikese vahelt läbipressimist (üle ronida olnuks siiski näotu) - käes ta oligi! Kassas vaatasid müüjaprouad mind kui totakat. Kujutate ette küll, kui keegi tuleb ükskõikse näoga jalutades poodi, näeb midagi ja peaaegu et jookseb selle asja suunas, laudu ja kappe oma teel eemale tõugates. Seejärel marsib õkva kassasse ning näeb välja, nagu oleks äsja lotoga miljoni võitnud. Noh ja oleks siis olnud midagi erilist, ainult mingi imelik vana pann:).


Ja nii võis mu eksperiment lõpuks alata.
Et kõik algab teooriast, tuleb kõigepealt see nimetuseasi  ära klaarida. Kõiki allikaid ei hakka siin välja tooma, loetlen vaid mõned, näitamaks, et see pole mitte ainult siinsete kokaraamatute kiiks. Muide, kaks esimest on üle vaadatud Digaris.
- 1781 - Munken (Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi Kelest Eesti-ma Kele üllespandud on / [Christina Warg; tlk. Johann Lithander]. Tallinn, 1781)
- 1824 - Krääple-koogid (Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Lihwlandi kokka ja maiapiddamisse ramatust on luggeda, mis Saksakele on wäljaantud / [K. Fehre; tlk. C. M. Henning]. Tallinn : trükkitud Dullo kirjadega, 1824)
- 1864 - Auhwlauhwer* ehk krööplikoogid (Kasulinne Kögi- ja majapiddamisseramat, kedda wälja andnut on Liida Panck, makele seadnut F[erdinand] Eckfeldt. Tartu : E. J. Karow, 1864. ja 1877. trükid)
             alates 1885. a 3. trükist nimetab neid ainult krööplikookideks.
- 1903 - Kreepwel-koogid (Magusad söögid, moosid ja sahvtid : Eesti pere-emadele ja neidudele  / Kokku seadnud Jaan Koor. Tallinn : G. Pihlakas, [1904} )
-  1909 - Kröpelkuchen (Kurzgefasstes Moskauer Kochbuch von tante Minna, Moksva: Buchhandlung J.Deuber, 1909; 2. trükk)
-  1911 - Kröpeln (Praktisches Kochbuch 1742 Koch-Retzepte von Marra Korth. Riia 1911, 3. trükk)
-  1937 - Kröpelkoogid (Keedu- ja majapidamise-juht “Moodne perenaine”. 6. täiend. ja parand. tr. Tartu : Postimees, 1937; sama nimekuju ka tema varasemates raamatutes Keedu- ja majapidamisjuht)


Nagu näha, pole see krööpel mitte ainult Eesti probleem. Kogenud jäljekütina tundus, et tuul puhub Saksa poolelt. Munken ei läinud arvesse, kuna see on skandinaavia värk ja pärast viimast ilmasõda ei räägi neist krööplitest enam keegi.
Esialgne guugeldamine teemal Kröpelkuchen ei andnd midagi tarka. SIIT võib lugeda nende spetspannil küpsetatavate koogikeste, õigemini pannkookide kohta pikemalt. Niipalju, et Förtchen,  Poffertjes, Æbleskiver ja Brunklüten on enam-vähem üks ja seesama. Saksapäraste küpsetiste ajalugu algab Põhja-Saksamaalt, teemaks jõulud pluss vana-aasta ning üldse on need osutunud popiks kraamiks.

Edasi juhatas mind aga vana hea Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat (välja antud 1869). Nimelt kohtab seal järgmist kirjet:
 
m+*krääpel
g+G. krääpli 5N
v+krõõpel
t+Kröpel, Kröpelkuchen, Krapfen%
 
Seda ma ei oska öelda, kas oli Wiedemann esimene või jõudis enne teda keegi teine hakata nimetama pannkooke just krääpliteks. Kahtlusteks on igatahes põhjust, sest juba 1824. a kokaraamatus oli ju juttu krääple-kookidest. Uueks märksõnaks oli nüüd igatahes Krapfen. Selgust toob Wikipedia artikkel Berliini pannkookidest, milles öeldakse, et krapfeniteks nimetatakse pannkooke just Kesk- ja Lõuna-Saksamaal ning Austrias. Aga millal siis hakati neid eesti keeles krääpliteks nimetama ja kuidas said krääplitest krööplid, on seni veel vastuseta.


Niisiis on tegemist lihtlabaste pannkookidega, mida küpsetatakse spetsiaalsel pannil, et huvitavam oleks. Liida Panck õpetab oma kokaraamatu 2. trükis 1877. a neid tegema järgmiselt (kirjaviis muutmata): "Nende kokide tarvis on jubba üks isseärrane worm, kellega kohhe 7 ühhe korraga küpsetada voib. See worm seatakse ülle süetulle ja pantaks igga ühhe poolkugli modu auku siisse 1 noaotsatäis void ja ni pea kui se välja sullanud on, 1 lussik sest walmistud seggamissest senna sisse. On need kokid allumessel pool jubba prunid, siis pörkaks neid ühhe kahwliga teise pole peale ümber. Et need kokid ka seest küpseks sawad, lastaks neid öige tassa küpseda, ja antaks neid kohhe sojalt lauale.". Algsed pannid olid vasest, siis tulid malmpannid ja tänapäeval on juba tasase põhjaga pannid, mis sobivad ka moodsale elektripliidile. Eriti udupeened on elektriga pannid, nii et pliiti pole vajagi.

Lähtusin oma pannkoogiteol Jaan Koorist, kui enda jaoks kõige kindlamast allikast. Tainast võib teha mitmel moel, kas nagu tavalist paksemat hapupiimaga pannkoogitainast, vahustatud või ja munadega pehmet tainast või hoopis vedelat pärmitainast. Küpsemise ajal võib tainale panna ka lusikaga moosi või õunatükikese või panni asemel küpsetada ka potis sulavõi sees (siiski eristatakse neid Berliini pannkookidest).


Võtsin aluseks siis tema magusate söökide raamatus nähtud pärmitainakrööplite retsepti, vähendasin koguseid ja kohandasin pisut.

25 g presspärmi
2,5 dl piima
50 g võid
1 muna
1,5 sl suhkrut
terake soola
1/4  tl purustatud kardemoni
veidi mandliessentsi
umbes 4 dl jahu

praadimiseks võid

Sulata pärm soojas piimas, lisa sulatatud või ja lahtiklopitud muna. Vala juurde kuivained ja essents ning klopi vispliga vedelapoolseks tainaks. Lase soojas kerkida, kuni mullitab kenasti. Kui aega rohkem, võid taina paar korda alla kloppida ja seejärel uuesti kergitada.

Aja krööplipann pliidil kuumaks, pintselda pesad sulavõiga ja tõsta igasse pessa lusikatäis tainast. Kui alumine pool on küps ja kuldne, pööra kahvliga ümber ja küpseta ka teine pool valmis. Serveeri tuhksuhkruga ülepuistatult ja sutsukese käepärase moosiga.


* Auhwlauhwer - edaspidistes kokaraamatutes kohtab eraldi peatükke auflaufide ehk sisuliselt sufleedega. Millegipärast paneb Liida Panck oma eestikeelse väljaande esimeses kahes trükis krööplid ja sufleed ühte patta.

Kommentaarid

mercredi ütles …
Aitäh! Nii huvitav postitus ja väga põhjalik uurimistöö!
Teevi ütles …
Väga põnev lugemine! :) Nüüd tuli kohe pärmitainapannkookide isu.
Mirjam Abel ütles …
Suu(re)pärane kaevamistöö, minu hommikune papakoitoit muutus tiba maitsvamaks seda lugu siia kõrvale lugedes. Aga järgmine kord võid ka mind meelde tuletada, kui roostes pannidest unistad:-) Olen sellist vigurit vanaemal näinud. Jõudu!
Ülle ütles …
Aitäh! Vahel tuleb lihtsalt oodata ja nii mõnigi segane lugu saab lahenduse. Aga Mirjam, pean meeles, kui mul järgmine kord mingit "rauakola" tarvis läheb ;)
sesamy ütles …
Olles mingi teismeline sain sünnipäevaks raamatu "Minu õde Tilli". See oli kellegi SDV kirjaniku päris armas pereteemaline jutt. Seal oli üks vanaema, kes krääpleid küpsetas (kui ma selle raamatu oma arvukatest riiulitest üles leian, võin ka täpsemaid tsitaate anda). Üks peategelasi (Hannese- nimeline noormees) nimetas küpsetajat krääplinäoliseks vanaemaks, kes oma krääplitega on terved põlvkonnad üles kasvatanud. Nii et miskipärast arvasin minagi seda küpsetist saksamaa päritolu olevat.
Hea lugemine oli (nii blogi kui nimetet raamat siis ) .
Ülle ütles …
Sesamy, tänud Sulle! Jube vahva, kuidas mosaiik jälle täieneb, kuigi see krääpel-krööpel dilemma on jätkuvalt õhus :)

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes