Suvearuanne, vol 2 - mitte ainult rannarahva toidust

R. Sagrits, Bridži mängijad, 1960

Pärandiralli, nii nimetati kultuuripärandi aasta ürituste raames toredaid laupäevi erinevates Eesti paikades, kus räägiti just selle piirkonna kultuuripärandist, pärandkultuurist ning mälust. Ei, need üritused polnud viuhti-läbi-ajaloo, otse vastupidi. Võeti aega, et rääkida ja kuulata, et arutada, et leida seoseid. Üheksateistkümnest "etapist" õnnestus mul osa võtta kolmest, seda siis ühe jutustaja rollis olles. Kahel korral oli minu ülesandeks rääkida kultuuripärandist oma igapäevatöö kaudu ehk siis kunstimälestistest kahes südamele armsas maakonnas. Kolmas kord oli aga vettehüpe peaaegu tundmatus kohas.

Kalame talu Karepal

Mingil hetkel oli juuli algul Karepal toimunud etapp veidi põrandaalune, kuna samaks päevaks oli planeeritud üritus ka Avinurmesse. Partisane ei tulnud siiski lõpuni mängida, viimaks sai sellest täitsa avalik rahvakogunemine, nii et Kalame talu rehealusesse oli raske ära mahtuda. Küllap mängis oma osa ka pärandisaadiku Indrek Hargla kohalviibimine. Tulnud oli nii päris-karepalasi kui suvesaksu, on ju Sagritsa muuseum kohaliku kooskäimise keskpunkt. Kogu rallihooaja üks rahvarohkemaid üritusi kindlasti.

Simson von Seakyll, Alice ja Aada, 2012

Vettehüppeni poleks ehk otseseski mõttes palju teed olnud, jookseb ju Selja jõgi muuseumi õue alt läbi :) Kui mu hea kolleeg Mirjam sellest kõigest kevadel rääkis ja tegi ettepaneku vesta rannarahva toidust, tundus see esiti hästi võõrana. Pole mul ju selle piirkonnaga isiklikku seost. Mõni aeg hiljem tegi ta ära suure töö ja sortis Virumaa Muuseumide kogudest välja mõned välitööde kaustad, milles kirjeldati kohalikke vanu söömisharjumusi Võsu, Mahu, Käsmu jne kandis. Aitäh sulle Mirjam, selle abi eest!

C.Sarap, Mahu rand ja Kaupsaare sadama silkudega kaubitsemine (viit: ERM Fk 1114:1, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/687777 )

Ja neid vanade inimeste jutustatud lugusid lugedes tekkisid silme ette suisa pildid, kuidas Uhtju saarel kala soolati või kuidas soomlastega äri aeti või hoopis kuidas kaubakoormaga Rakvere mihklipäeva laadale sõideti. See oli nii põnev! Seoses sellega hakkas mind vaevama aga hoopis teine küsimus. Kui me jagame tänapäeval Eesti köögi piirkondlike erisuste tõttu kas lihtsalt Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eesti toitudeks või toome välja mulgi, setude, vanausuliste, rannarahva jne erisused, siis millal üldse hakati tähelepanu pöörama Eesti rahvustoitudele. Ehk et mis need on ja kust neid leiab? Ja kas tänapäevane heietus kui mitte heiastus Eesti rahvusköögist ongi lihtsalt üks suur mull?

Meie esimesed eesti keeles avaldatud kokaraamatud, olles tõlked vastavalt rootsi ja saksa keelest, olid ju määratud kas mõisnike või jõukate linlaste söögilaua eest hoolitsemiseks. Mhm, tegelikult isegi hea, aitasid ju needsinatsed kokaraamatud vähemalt kokkade lugemisoskust lihvida:). Samas polnud neist kokaraamatutest, ega ka näiteks mõisakärneritele mõeldud aianduse käsiraamatust suurt ega laiemat mõju Eesti talupoegadele. Seda rõhutab juba Ants Viires. 

 

Märgiliseks teoseks osutub siin Tartus Karl Treufeldt`i poolt 1881. aastal välja antud õhuke raamatuke "Lühikene õpetus söögide tegemisest ehk taluperenaese köögi-raamat", mis oli esmakordselt mõeldud Eesti taluperenaistele. Ajaleht Sakala oli hakanud tegelikult juba mõned aastad varem toidust kirjutama, avaldades nii üldisi artikleid kui isegi retsepte. Uus valgustusaeg hakkas tasapisi Liivimaale jõudma!

Üks slaid ettekandest

Kokaraamatuid ilmus kuni II maailmasõjani päris arvukalt, kuid mitte ükski ei erista Eesti rahvustoite või -kööki eraldi jaotuses. Tõsi, mõnede toitude puhul on sulgudesse kirjutatud, et see on Eesti rahvustoit. See, et mingit toit kuulub päritolult hoopis saksa või vene kööki, ei oma grammigi tähtsust, mingil hetkel tundub, et see on isegi boonuseks. Kõik on võrdsed, nii laenud kui omalooming. Verstapostiks rõhutamaks Eesti rahvusroogi on hoopis täiesti ootamatu teos - köögipiibli staatusesse tõusnud "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust", originaal vene keeles 1953, eesti keelde tõlgitud 1955; tõlkinud Selma Vitsur, toimetanud Salme Masso. Nimelt on seal lõpus esimest korda Eesti rahvustoitude peatükk "Eesti rahvusroad" ja sellest valikust saab üsna määrav etalonpilt, mida eestlased söövad, õigemini on söönud. Tuletame meelde, et aasta on 1955, pelmeenid ei ole veel muutunud tüüpiliseks Eesti toiduks (mitte segi ajada rahvustoiduga!).

Silvia Kalvik laiendas oma raamatus "Eesti rahvatoite" (3 trükki: 1970, 1981, 1988; tõlgitud ka vene, soome, inglise ja saksa keelde. Viimane raamat „Pühade- ja tavanditoidud (2001) laiendab söökide skaalat erinevate pühade- ja tavanditoitudega. Paraku toimib see raamat eeskätt retseptide kogumikuna, milles pole võimalik üht või teist rooga mingisse piirkonda paigutada.

Parimaks kaasaegseks rahvusköögi peegelduseks pean aga Signe Siimu toimetanud ja väärikate autorite kokkukirjutatud raamatut „Eesti rahvusköök“ (ilmutatud Maalehe Raamatu poolt 2004). Eesti on jaotatud neljaks, iga peatüki algul selle veerandi lühike, kuid ülevaatlik sissejuhatus ning seejärel retseptid. Need ei pretendeeri tohutule algupärale, vaid annavad edasi meie traditsiooniliste toitude võluvad eripärad, seda siis vähem või rohkem kaasaega toodud kuues. Paralleeliks võiks siin tuua lõigukese tuttuue ajakirja "Maailm & Maitsed" Riia söögikohti tutvustanud artiklist: "Ehkki Eesti kokaraamatute guru Salme Masso hirmutab raamatus "Rahvaste toite" Läti magustoitudest rääkides, et laialt on levinud leivasupp, mustikasupp klimpidega ja kissellid pudruga, ei leia Miera ielalt õnneks mitte midagi sellist.". Mida kolme priske hüüumärgiga, kriiskasin seepeale kõva häälega ja küsisin endalt, kas niimoodi on võimalik seast ja käost arvata?

R. Sagrits, Leivategu Kalamel, 1946 (viit: RM _ 6343 K 338:17, SA Virumaa Muuseumid, http://muis.ee/museaalview/1385282)

Suures plaanis selline jagamine toimib, kuid mida aeg edasi, seda rohkem huvitab tänapäeva toiduhuvilist mitte ainult geograafiline jaotus, vaid eripäraste kommete jaotus - konkreetsete toitude kultuur ja päritolu. Olen ju siin blogiski mitu korda maininud, kuidas naaberkihelkondades, isegi naaberkülades söödi erinevaid asju või ühte toitu erineval moel. Kõrvutades Aliise Moora kogutud pilti tänapäevaga, on erinevus totaalne. Ise ei adu seda ehk nii nagu statistikat lugedes. Ma ei valeta palju, kui ütlen, et mistahes seostega kogukondlikud eripärad on kaasajal tuntavad vaid setude ja vanausuliste juures. Teiste puhul hakkab sisse tulema teatud võõrdumine ja selle vastandina aeg-ajalt esinev nostalgiline tõmme juurte juurde. Oleks neid LEADER-eid, KOP-e ja mis-tahes programme enam, mille kaudu saab kirjutada projekte kohaliku toidu propageerimiseks! Loomulikult teel kulgev järjepidevus ei toimi enam nii nagu sajand tagasi. Samas sain korraliku ninanipsu MTÜ Arenduskoda  veebilehel "Põhja-Eesti kohalik toit", millel hakkab silma kohaliku toidu kokaraamat, kenasti arvutis lehitsetav ja puha. Minu esimene šokk oli see, et seal polnud pea ühtegi traditsiooniliseks peetavat kohalikku või vähemasti traditsioonidest inspiratsiooni saanud rooga (no ehk kartulipuder, manna- ja rukkijahuvaht tõesti välja arvata) ja teiseks: kaks ainsat kalarooga olid ka Rootsi-pärased.  Parafraseerides varasemat tsitaati, jumal tänatud, et midagi traditsioonilist ei kohanud! Ehk et ühelt poolt nagu tahaks hirmsasti kohalikule eripärale rõhuda, teisalt ei taha see kohalik eripära kuidagi meeles püsida. Või ongi Armeenia salat nüüd uus Põhja-Eesti must?

Paadid Viinistu sadamas, 1960 (viit: EVM N 33:226, Eesti Vabaõhumuuseum, http://muis.ee/museaalview/1935390) 

Viinistul, sadam jääb pisut paremale, 2013

Tulles tagasi vana rannarahva juurde, on see olnud vaid väga kitsa piirkonna teema. Mida enam sisemaa poole, seda vähem kala ümber tiirlemist. Kala tähendas rannarahvale ju elu, kala rohkusest sõltus, mida endale lubada saadi. Tõesti, neist tugevalt eristuvatest traditsioonidest saab rääkida taaskord sajand tagasi. Vaevu suudame ette kujutada, kuidas kalurid ehitasid siis Uhtju saarele maa sisse elamiseks putkad. Silgud soolati kohe kohapeal, vastu talve tuldi koos koormaga üsna viimasel minutil ära. Kohapeal söödi tiirude, kajakate ja kosklate mune, ahinguga püüti angerjaid ja lõhet. Täna kõlaks see ehk romantilise puhkusena ... Või kuidas Vergi küla rahvas läks jaanilaadale heinasilku müüma. Üks tünn oli 7 puuda ja selle eest sai 3 rubla: üks läks hobusemehele, kui endal hobust polnud, teine jäi  soolarahaks ja kolmas püüdjale. Esimesele ostjale pidi ühe kopika võrra odavamalt müüma, siis see kiitis silgud ära ja kaup läks. Ega kala rikkaks teinud (no eks mõned tegi siiski ka), kartulile ja pudrule rüübati kalja peale, vedelale supile raputati koguni toorest rukkijahu peale.

Seevastu sisemaa poole Vihula ja Sagadi kandis vahetas rahvas kaluritega vilja kala vastu. Vahel tulid silku müüma ka soomlased, nende käest sai veel riideid, salakaubana ka püsse, kohvi ja tuletikke, mida peideti randrüütlite ehk venelastest rannavalvurite eest. Rannast toodud silgutünn tõsteti aita, millest jätkus järgmise sügiseni. Soolasilku söödi toorelt, küpsetatult, keedetult, praetult. Kurnatud kartulitele pandud silgud läksid kiiresti pehmeks.

Sagadi kandist korjatud veidi uuemad mälestused on aga õige uhked: heinalistele pakuti õhtul kauahaudunud tanguputru koos võisilmaga, laual piimapütt ja silgukauss, kõrvale leiba. Hommikul küpsetati odrajahukooke, keedeti kohvigi ja anti suhkrutükk juurde. Valgest poejahust küpsetati saia vaid suurteks pühadeks. Suvel söödi kodus piimapudi. Heinateotalgutel tehti ka magustoitu: mustikasuppi ja mannaputru. Rukkilõpetuseks valmistati munarooga, keedeti mannaputru ja marjasuppi, kõrvale võeti punast viina. Rehelt tulles toodi lauale tuhas küpsetatud kaalikad ja lihakauss. Linatalguteks tapeti lammas, pruuliti õlut, kalja ja isegi puskarit, keedeti sülti, hautati kerisel kaalikaid, küpsetati liha, peenleiba, sepikut, uuemal ajal ka saia. Mihklipäeval viidi võid, mune, kodukootud riiet Rakvere laadale, kust osteti riideid, linnasaia ja muud head-paremat. Talveks pandi kapsad ja liha tünni. 

Viimases kirjelduses pole rannarahva eluviisist enam õhkagi, see on juba sisemaa, ainsaks seoseks merega on vaid kaluritelt ostetud silgud.  

Rene Reinumäe, Haigutav kunstnik, 2011

Niisiis olen lõpuks kahevahel. Kas need hoolikalt kirjapandud mälestused on vaid kokkukirjutatud ilusate sõnade rivi? On seda heiastust üldse vaja või mitte? Vaja on seda neil, keda toit ja selle päritolu sügavalt puudutavad, ajaloolastest-etnoloogidest ma siin isegi ei räägiks. Vaja on ka neil, kes saavad seda projekti pealkirjas kasutada. Küsimus on vaid selles, kas see vajadus tuleb alati tõesti südamest ja hoolimisest oma kultuuripärandi vastu.