22. detsember 2013

Jõulud, kõrvitsad ja kevad


Pööripäeva paiku


Miks ma pidin küll blogi päise taustapildi ära vahetama. Seda karget härmatist jagus ju vaid mõneks korraks! Kui päike juhtub pilve tagant korraks välja piiluma, haarab nina õhust pigem kevade poolt salakavalalt laialipuistatud värske õhu killukesi ja isegi kui silmad korraks maha lüüa, kinnitab rohekas muru ja pehme kruusaga külatee tõesti pigem kevadeootust. See, et ametlikult on meil nüüd talv, pole üldse tähtis. Natuke tegelikult siiski on, kuidas sa jõule kevadel ikka tähistad :)

Sisimas valdab mind tänutunne. Selle aasta eest. Aasta, mis algas üsna segaselt ja lausa mustades toonides, hakkas nagu pikemaks muutunud päev muudkui ennast koguma ja heledamaks minema. Ning kui nüüd jõuluajal on korraks aeg maha võetud, saad aru, kui palju on neid armsaid inimesi, kellega võib kõhklemata minna mitte ainult luurele, vaid ka üksikule saarele või lausa maailma otsa. Nii mõnegagi on koos luuratud ja üksikul saarel käidud, kes teab kuidas järgmisel suvel selle maailma otsaga siis jääb :).

Verikäkid - eesti traditsiooniline toit, mille valmistamiseks läheb juba toidupärandi kümblust tarvis. Seni olen vaid vaimustunud nägusid näinud, jess!

Praegu on paras aeg teha ka üks söögikokkuvõte. Mõtte selleks andis Kaido Kama artikkel "Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus" viimases Akadeemias (nr 12, 2013). Lugesin seda lihtsate sõnadega kirjapandut kui karjasekirja ning noogutasin mõttes iga lause peale. Me räägime küll kultuurist kui meie elamise viisist, kuid tegelikult mõjutavad maailmas toimuvad ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused inimest üha kiirenevas tempos. Seega ei ela me enam on esivanematelt päritud kultuuris nagu see varem oli levinud, vaid jookseme sellest üha enam ette. Kaido Kama kirjutab väga kenasti, et vanemate päritud kultuuris elatakse oma igapäevast elu, pärimuskultuuriga aga tegeletakse. Tegelikult see ei ole naljakas, see on riigikaitse aspektist ääretult oluline teema. Mida teeb tänapäeva inimene, kui tal kaob pikemalt elekter? Ahastab ja külmetab, sest kortermajas ei ole teisiti võimalik. Isegi maal elavad inimesed, eriti need, kes on põldudele uued majad ehitanud, ei oska ilma. Külm, nälg, pimedus ja kaos! Tihti ei taibata mõelda alternatiivi peale. Euroametnike idee tõmmata ahiküttele pidurit kuulub samasse valdkonda. Aga mis saab siis, kui nafta päriselt kaob? Heakene küll, ühe sõrmenipsuga ei juhtu midagi, kuid kui kasvõi Eestist käib üle tugev torm, mis elektriliine lõhub, on see juba piisav proovikivi.
Mida rohkem inimene oskab ise teha, seda parem. Ta ei pea neid asju igapäev praktiseerima, kuid kui vaja, tuletab meelde ja saab hakkama. Sealjuures tean päris mitut inimest, kes näitavad meelsasti oma käsitööoskusi teistele, saades sellest võimsa emotsionaalse laengu. Nad on aidanud oma tegemistega inimestel õppida ja tuletada meelde oskusi, mida tänapäeval iga mees enam ei valda või pole isegi näinud.
Pärimuskultuuri kuuluvad ka traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused. Ses mõttes on mul siiralt hea meel, et juba kolmandat korda saime koos Jaanikaga Maitseelamuse kojas õpetada, kuidas ise verivorste ja verikäkke teha. Ja ma olen selle üle südamest õnnelik, et oleme saanud anda oma panuse ühe mälulüli kokkulappimisele.
Või siis kodune leivategu, mida praegusel ajal ei tehta mitte ellujäämise pärast, vaid natuke moe ja natuke oma tervise pärast, võib-olla isegi stressimaandamise pärast, ju ta siis täidab isetegemise vajaduse tühiku, mis kusagil sügaval sees kripeldab. Tänases  tarbijaühiskonnas võib seda lausa omaette fenomeniks pidada.
Või siis oma peenramaade tagasitulek. Vahepeal, kui levis mõtteviis, et kõike saab poest ja märksa odavamalt, siis see on kahtlemata õige, kuid kui odral ja kaeral enam vahet ei tee ning poes läheb seesama elekter ära, mis siis? Ka seesama porgandipeenar kuulub nüüd pärimuskultuuri, see pole enam eluviis.
Seetõttu ma austan sügavalt inimesi, kes ise teevad midagi. Jah, see on ebarentaabel, ajamahukas ja tont teab mis veel. Näiteks mõned päevad tagasi peetud kontori jõulupeol olid laual lisaks mitut sorti leivale pasteeti, sealihaterriini, munavõid, peedisalatit, marineeritud kõrvitsat, pohlamoosi, kartuli- ja verivorste, sealihaga praekapsast, õuna-porgandikooki, šokolaaditorti, õunu; õunamahlast ja pihlakanapsist rääkimata. Ainus poest pärit asi oli sinep :). Kooslus, mille taga oli ühine energia ja ühine rahulolu. Nii ongi kõik õige, pärimuskultuuri ja samas Vikerkaares Marju Kõivupuu väljapakutud kultuuripärandikümblust pole veel tarvis.


Kui alustasime Tiius aasta tagasi rubriiki "Meie pere", oli selle mõte kutsuda inimesi üles jagama oma kogemusi ja retsepte igapäevaste või vahel ka pidulikumate toitude teemal. Need toidud, olid need siis lihapirukad, kartulisalat, maasikamoos või purki pandud kõrvits, on ju meie eesti kodugurmee klassika. Tegelikult ma valetan, see valik on minu ettekujutus söökidest, mis võiksid meie kodukokkade raudvarasse kuuluda. Ilmselt enam mitte kauaks! Toit on nii kiiresti muutuv nähtus, mida aeg edasi, seda kiiremini kogu info muutub ja teiseneb, nii et see on pigem üks katse jäädvustada ühe põlvkonna kogemust, nende osakest meie toidupärandist. Ma ei saa salata, see on olnud põnev retk, mis tegelikult ju jätkub. Näiteks jaanuari alguseni ootame kogemusi jagama, kuidas keegi kotlette küpsetab.


Algul mõtlesin, et oh kui vahva oleks näha, mida mingil teemal välja pakutakse. Ja oi kui lahedaid retsepte on saadetud! Iga kuu jaoks võiduretsepti välja valides õppisin ma lõpuks paksu maasikamoosi ja põnevat pekingi kapsaga kanasuppi  keetma, lõpuks ometi mannaga õunakooki küpsetama (ma polnud seda kunagi varem teinud!) ja mis kõige tähtsam - kõrvitsat marineerima. Aitäh siinkohal proua Eha Lapinile, kelle õpetus ilmus oktoobrikuu Tiius. Seni olin seda teinud niiöelda tunde järgi, suvaliselt, ülejala. Õige ja järeleproovitud tulemuse annab aga timmitud retsept, mitte igakordne eksperiment! Ja nii ma olen teinud vast oma kolm kui mitte neli laari sellesama retsepti järgi, on ikka mõnus küll.


1 kg puhastatud kõrvitsat
0,8 -1 l vett
300 g suhkrut (mina panen umbes 250 g)
6-8 nelki
0,5 - 1 kaneelikoor (murra näppude vahel tükkideks)
5-6 tera vürtspipart
jupike värsket ingverit
3 sl 30%list äädikat

Lagunemise vältimiseks võib kõrvitsatükid panna eelmisel päeval nõrka soolvette likku, kuid kui keedupotti hoolega jälgida, pole see tingimata vajalik.
Tükelda puhastatud kõrvits kuubikuteks. Pane vesi koos suhkru ja vürtsidega keema, lisa õhukeselt viilutatud ingver ja keeda 5-10 minutit. Vala juurde äädikas, lase korraks uuesti keema ning seejärel lisa kõrvitsatükid. Keeda tasasel tulel, kuni kõrvits muutub klaasjaks ja on piisavalt pehme. Tõsta ettevalmistatud puhastesse purkidesse ja kaaneta.
Osad inimesed ei armasta hoidisesse sissejäetud vürtse, kuna muudavad nendega kokkupuutuvad kõrvitsatükid tumedamaks, jne. Mulle need aga meeldivad, kuna maitse intensiivistub ja iga purk on tsipa erineva mekiga.
Kuna kõrvits on ise ju tagasihoidliku maitsega, vajab ta paar päeva, et vürtsid oma töö teeksid. Kõige parem, kui saaks terve nädala oodata.

*         *          *

Sülditegu

Paari päeva pärast ongi jõulupühad. Mis sest, et need on tänavu ilma lumeta, ilmateade lubab lumetut aega vähemalt aasta lõpuni. Sellest hoolimata on verikäkid, verivorstid ja kartulivorstid juba valmis meisterdatud ning sültki keedetud - kaks nädalavahetust nagu konveieril. Piparkookidele lisaks küpsetasin SELLEST tainast hoopis pehmet keeksi, asendades nisujahu rukkijahuga.  Aga kel päris piparkoogid veel küpsetamata, siis näiteks Tartus leiab Taluturult Katre võrratut rukkijahuga piparkoogitainast, millest tulevad hästi krõbedad ja suussulavad küpsised.

Rukkijahust pehme piparkook :)

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...