Kihnu saiast ja ugri-mugri värgist


11.august 2014. Obinitsa valiti 2015.a soome-ugri kultuuripealinnaks. Uhke tunne. Tsirk oli siis veel Udmurdimaal, kuid uue aasta alguses jõudis ta meie oma Eestimaale. Ai kui võimas tunne oli tegelikult patseerida juuli keskpaiku Starõje Bõgi ehk Bõgõ külatänavail nagu kodus, käia mäenõlval muulukal ning võtta osa ühest täiesti kirjeldamatu fiilinguga soome-ugri peost. Pikemalt on meie seiklustest juttu SIIN ja SIIN. Pidu, mis vallutas pooleteiseks päevaks rahuliku udmurdi küla, tõi sinna pea kaks korda rohkem inimesi kui kohapeal elanikke ning viis teadmise selle küla ja üldse Udmurtia kohta laia maailma, isegi prantsusekeelsesse. Mhm, setudest ei tulnud suvel ükski meiega kaasa pidu kaema, oleks ju võinud.

Tsirk on Bõgõs

Nüüd siis räägitakse juba mitu head päeva Obinitsast kui 25 miljoni elanikuga riigi ajutisest pealinnast. Eks ta ju õige ole. Kuid millise riigi? Küladiplomaatia on väärt nähtus ja kardinatagune tegevus on tihtipeale märksa efektiivsem, kuid midagi jääb puudu. Ei, see ei tähenda kolkapatriotismi, kuigi selle kõige juures peab paras annus ka seda olema. See on pigem sisemise uhkuse asi ehk kui-ei-saa-otse-tuleb-ringiga-minna riigi pealinn, ikkagi Doonaust Siberini. Igatahes tsirk on nüüd siin, Obinitsa on kultuuripealinnaks kuulutatud ning aasta võib käima minna.

2014.a kultuuripealinna tähtsaim üritus - soome-ugri toidufestival

Kui udmurtidel oli aasta peasündmuseks soome-ugri toidufestival, kaasates sinna kõik soome-ugri rahvad, kelle esindajad said vähegi kohale tulla, siis setud ajavad enda separatismi. Kõik on oma asjad, oma kultuur, oma käsitöö, oma laulud, oma söögid. Keskseks ürituseks on oma kuningriigipäev. No miks neist keegi Udmurtiasse küll kaasa ei tulnud! Laiemalt tuleb näha, laiemalt! Aga selle kõige juures on ka üks omamoodi kalambuur: Taunost sai esimene ja viimane soome-ugri kokandusfestivali võitja :)

Bõgõ peatänav

Kuna setu programmil on ülejäänud Eestiga üsna vähe pistmist, siis vaevalt nad teise Eesti serva jõuavad (kui Tallinn välja arvata) või vastupidi. Kihnu sai on aga üle prahi. Eesti kööki või Eesti toitu on üüratult raske defineerida. Enne läheb päike looja, kui jahukörtidest tanguputrudeni jõuab ja siis tekib ka hirm, et ega juhuslikult midagi peenemat ja võõramaist ometi punti ei võtnud. Nagu ma olen siin ka varem öelnud ning Udmurtias võidetu kinnitab, meie puhul tuleb lähtuda toorainest ning alles siis selle valmistamisviisist. Peen maitsebukett ja eriti visuaali natüürmordilik  harmoonia pole Eesti toidu kõige tugevam külg.

Kihnus tunnebki, et maakera on ümmargune

Niisiis nisu, nisujahu ja Kihnu sai. Minu meelest kõige geniaalsem küpsetis peale rukkileiva. Minu esimene kokkupuude Kihnu saiaga oli Tuuli blogi kaudu. No kas tõesti saab üks sai nii eriline olla, mõtisklesin omaette. Nagu ikka, jätsin esialgu settima. Mõni aeg hiljem lugesin vaimustunud kodanike ahhetusi, kui HEA võib üks sai olla ja siis hakkas tekkima kahtlus, et järsku tuleb ära proovida.
Juuli alguses töö asjus ootamatult Kihnu sattudes lootsin heale õnnele ehk lootusele saada kaasa tükike ehtsat saia. Aga et oli vihmane aeg, üsna nädala algus ja saar hetkel turistidest täiesti lage, ei hakanud ükski selline perenaine, kes muidu saia teeb ja sildigi välja posti külge riputanud, siis ometi saia küpsetama. Poeski vaatas vastu vaid viimane poolik leivapäts.

Kihnu tuletornis

Ainus helge hetk oli tuletornis, sest sealt polnud vist keegi taibanud kokaraamatuid soetada. "Kihnu kokaraamat" (2009), mis mandril ammu otsas, vaatas letil veel täitsa vastu. Seda õndsat ilmet võite vaid ette kujutada :). Teiste tülpinud nägusid muidugi ka :).


Ja mis te arvate, mis edasi juhtus? Umbes nädal aega järjest küpsetasin iga päev seda saia. Mina, kes poesaia enam ammu vabatahtlikult ei söö, pistsin igast saiapätsist pea poole joonega nahka. Uskumatu!
Peaaegu kõik, kellele seda saia olen pakkunud, on nagu ühest suust õhanud, et oi, minu ema või vanaema küpsetas just sellist saia; oi, minu ema tuttav toob samasugust kohevat ja kollast saia, oi-oi-oi. See on täpselt see õige maasai, mille värvib üks suvine kanamuna suisa tibukollaseks. Rääkimata sellest, et sai on õhuline, väikeste ühtlaste õhumullidega nagu pitsiline linik ja kerkib hirmsasti. Samas säilib väga hästi, püsides mitu päeva pehme ja värskena. Kusjuures see on ainus saiaretsept, mille puhul järgin kogu aeg hoolikalt retsepti, sest koostisainete vahekord on siin äärmiselt oluline. Kuigi, nagu mistahes teise koduse taina puhul, sõltub ka see tulemus aastaajast, ruumi ja välisõhu niiskusest, temperatuurist, kloppimise ajast ja kes teab, mis teguritest veel. Ning see teeb asja eriti põnevaks, pits on iga kord erineva mustriga.

Suvine saiapits

Mustriloomiseks on vaja

3 dl piima
0,5-1 dl vett
100 g võid
25 g pärmi
1 muna
1 sl suhkrut
1 tl soola
400 g jahu
määrmiseks 1 muna

Kuumuta piima koos võiga, kuni segu läheb peaaegu keema.  Lisa suhkur ja sool ning jahuta, kuni piim on käesoe või tsipa soojem. Lahusta teises kausis pärm soojas vees, lisa piimasegu ja lahtiklopitud muna. Vala kogu jahu korraga vedeliku juurde ning klopi vispliga 5-7 minutit, kuni tainas muutub elastsemaks. Kata kauss toidukilega ja jäta sooja kohta kerkima. Umbes poole tunni pärast klopi tainas alla (seda kerkimist ja alla kloppimist võib veel korrata) ja kalla võiga määritud või küpsetuspaberiga vooderdatud pikemasse keeksivormi (valida vähemalt 30-cm pikkune vorm või 2 väikest), lase uuesti kerkida, määri pealt lahtiklopitud muna ja vee seguga ning küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 30-35 minutit, kuni on pealt kaunilt kuldne.



Kihnu ja mootorratas on sünonüümid. Sama lahutamatud nagu neil saiapiltidel. Need mootorrattad käivad kokku aga ühe setu juurtega mehega, kelle kodutalu on täna samahästi kui Tartu linnas, kuid esivanemad puhkavad teispool riigipiiri.

Palju õnne ugri-mugridele üle Eesti Obinitsa kultuuripealinnaks saamise puhul! Läheme siis külla!

Kommentaarid

ilse ütles …
Rahva Raamatust võid reklaamiraha küsida nüüd;) Ma olen juba kaks raamatut tellinud sealt just tänu sinu postitustele:D
Täna siis Kihnu kokaraamat, millest ma kuulnudki polnud seni.
Aitäh valgustamast:)
Ülle ütles …
Ilse, palun kergemat karistust, kui riiulimeetrid hakkavad otsa lõppema:). Kihnu kokaraamat on aga hästi tore, algupärane, kohalikul mälul põhinev raamat, mitte selline moderniseeritud kogumik.
ilse ütles …
Karistust ei kaasne :D Raamatute jaoks on meil alati ruumi… ja kui ei ole, teeme riiete arvelt juurde;)
Sai ei saanud küll nii pitsilise mustriga aga siiski suurepärane, õhuline,maitsev, õrn ja krõbe koorik. Super! Aitäh ja ootan järgmist postitust !
Kristiina / https://retseptiriiul.wordpress.com/ ütles …
Saia pilt tundub väga ahvatlev! Ja nii ilus ning huvitav postitus! Kindlasti proovin ka teha!!
Ülle ütles …
Aitäh Kristiina! Head katsetamist!
Laste mängutuba ütles …
Väga hea tundub olevat :)
Anonüümne ütles …
Tere õhtust! Miks seda tainast nii pikalt on vispeldada tarvis? Kas sõtkumisest üksi jääb väheks? Mul pole sellist tugevat visplit, proovin puulusikaga :-) Aitäh retsepti eest! Liisu
Ülle ütles …
Liisu, võid tainast ka puulusikaga kloppida. Kuna tainas on pigem vedel kui sõtkutav, on vispliga lihtsalt kõige mugavam ilusat ühtlast, ilma jahutükkideta saavutada.
Anonüümne ütles …
Aitäh, Ülle! Puulusikaga sai imehea sai :-) Liisu
Ülle ütles …
Liisu, siis läks küll hästi!

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes