29. november 2015

Soome-ugri lainel eestlaste verikäkist kuni ungarlaste hernesupini


See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised.

Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõimukalender tuleb toiduteemaline, koostajateks Aivar ja Ljudmila Ruukel Soome-Ugri Toidukultuuri Seltsist. Et iga kuu saab ühe rahvakillu toidututvustuse ja retsepti. Põnev, eksju! Kuna detsember oli reserveeritud Eestile, polnud sekunditki mõelda - otse loomulikult verikäkk. On see ju midagi täiesti eestilikku, mida ei tehta niisugusel kujul mitte kusagil mujal. Jah, analoogset rasvast, verest ja jahust segatud tainast topitakse mitmel pool soolde, kuid niiviisi pätsikutena on see midagi niisugust, mis kuulub meile. Tegelikult on ju õite vähe selliseid toite, mille puhul võime rahumeeldi öelda, et see on "Eesti asi". Pealegi sobib see Taunoga, kui esimese Soome-Ugri toidufestivali võitjaga, märksa paremini kui mõni muu toit, koogivaagna välistasin kohe :). Tuleb ju tänavu detsembris Maitseelamuse kojas juubelihõnguline õpiköök, kus teeme Jaanikaga viiendat korda verivorsti ja verikäkki, Jaanika perekonnaretsepti järgi vorste ja minu oma järgi käkke. Ning mul on südamest hea meel, et see käkiretsept, mis on pärit minu ema ja vanaema käest ning mis on meid kojas teeninud kõik need aastad, läheb nüüd ka laiemasse ilma rändama, sest kalender on nii eesti, vene kui inglise keeles.


Niisiis pildistasime keset juulikuud verikäkitegu, esimesi etappe kodus ja viimaseid kojas. Natuke naljakas küll oli seda kõike niisugusel aastaajal teha, aga ega see polnud esimene kord. Sügavkülmas on mul viimastel aastatel alati karp verd varuks, nii et verepulbrit, kui äärmuslikku abivahendit, pole tarvis kasutada.

Detsember on Eesti kuu

Paar nädalat tagasi sai kalender valmis. Lisaks verikäkkidele leiab kalendrist Karjala pirukad, hantide kalasupi, liivlaste sklandrausis`e (tekstis on kogemata kombel aps, nimelt on neile pirukatele omistatud ikka garanteeritud traditsioonilise eritunnuse staatus ehk TSG, mitte kaitstud geograafiline tähis), setode sõira, ungarlaste guljaši, komide kalaleiva, soomlaste mustikapiruka, saamide murakatega täidetud kala, ingerisoomlaste seenesupi, udmurtide pelmeenid ning maride keedupirukad. Vahva on see, et nii mitmedki inimesed, kelle pilt üht või teist kuud kaunistab, on kojas ise kokkamas käinud. Ja pealegi on kõik retseptid autentsed. Just ses mõttes, et pärinevadki kohapealt, vastava rahva juurest, mitte ei ole siin välja mõeldud või kohandatud.

*          *          *

Oktoobrikuu Tiius: Karjala hapukapsad, Komi kalaleib, Mari puravikupelmeenid, Udmurdi perepetšid, lisaks veel Ungari hernesupp

Saadetud retsepte ja saatetekste üle vaadates jõudsin järgmise mõtteni ehk pühendasin oktoobrikuu Tiiu suure teema rubriigi samuti hõimurahvaste toitudele. Kirja said maride puravikupelmeenid, karjalaste hapukapsad, komide kalaleib, udmurtide perepetšid ehk väikesed lahtised pirukad ja ungarlaste hernesupp. Ma poleks eales uskunud, kui maitsva supi saab sisuliselt vaid hernestest, petersellist ja võist. Tegelikult või, õigemini palju võid, ongi see võluvits, mis selle supi nii siidiseks ja sametiseks muudab. Kes see enne näinud on, et võiga saaks midagi ära rikkuda :).


Ungari hernesupp

50 g võid
400 g külmutatud herneid
kimp peterselli
1 sl jahu
5-6 dl vett või kanapuljongit
1 dl vahukoort
soola
röstitud saiakuubikuid

Sulata potipõhjas või, vala herned potti ja prae algul keskmisel, seejärel madalamal kuumusel koos hakitud peterselliga 10-15 minutit. Põhjakõrbemise vältimiseks tuleb herneid vahepeal korduvalt segada. Suru pudrunuiaga herned osaliselt katki, lisa jahu, sega läbi ning kuumuta veel mõni minut. Vala supipõhjale kuum vesi või puljong ja lase 5 minutit madalamal tulel podiseda, kuni keedus pakseneb. Lõpuks kalla supisse koor ning keeda veel paar minutit. Maitsesta soolaga.
Söömisel tõsta supisse röstitud saiakuubikuid ja puista soovi korral üle hakitud peterselliga.

2 kommentaari:

Laura ütles ...

Aitäh jagamast, taas väärt kingiidee! Kas õpitoa kohta ka lähiajal täpsemat infot loota on?

Ülle ütles ...

Laura, kirjutan sulle sõnumitesse.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...