Minu Poola 2017

Poolas on moonide õitsemisaeg, sekka ka rukkilille

Blogimisega on nagu on. Nii palju juhtub ümberringi, et seni kuni minusugune pikaldase mõtlemisega inimene seedib ühte või teist sündmust, on juba järgmine, kui mitte kolmaski ära olnud.
Seekord polnud otsustada vajagi - kõik oli mõtlematagi selge.

Küllap ükskord saavad valmis need suured teed, millega pääseb kiiremini edasi. Seni tuleb slaalomit sõita :)

Käisime nimelt Poolas õppereisil. Olulise asjana tuleb mainida, et Suwalki ja Augustówi metsad õnnestus seekord läbida suurt teed pidi esimesel katsel, mitte nagu sügisel Ungarisse sõites, kui me leidsime kogu 20% Poola metsi tänu Suwalki ummikust tingitud ümbersõidule ühekorraga üles. Kusjuures inimesed uhavadki reeglina sellest riigist läbi, peatudes bensiinijaamades või tehes sissepõike suurematesse linnadesse, kuid maast endast ei tea me sugugi nii palju kui võiks. Ka minu varasemad Poola külastused on olnud kas läbisõidul või siis pikemalt Varssavis, Gdanskis ja Olsztynis ning nende ümbruses. Neist viimased seoses Euroopa Tellisgootika Tee varasema variandiga ja Varssavi ühe kirikukunsti konverentsiga, mis toimus toonase paavsti Johannes Paulus II õnnistusel. Seega oli mul olemas ettekujutus Poolast ja poolakatest, mis sai seekord tublisti värvi juurde. Ehk mängis oma rolli ka see, et arhitektuuri- ning kunstiajaloo valdkonna asemel oli nüüd tegemist maaettevõtluse, kogukonnateenuste ja toiduteemaga ning nii mõneski kohas tuli ootamatult ette keelebarjäär. Inglise keelega polnud näiteks ühel päeval suurt midagi teha, võõrustajatepoolne tõlk ja paar sõna vene keelt lahendasid õnneks kõige hullema. Teise asjana tahan öelda, et reisi õnnestumise võti on reisisaatja või giidi kätes. Kahel korral on meie heaks haldjaks olnud Kirsti Tuisk. Möödunudsügisese Ungari reisi alguses olin väheke segaduses, et kuidas saab üks inimene rääkida nii adekvaatset juttu, mis põhineb õigetel faktidel, korrektsel terminoloogial ning ei sisalda meelevaldseid interpretatsioone. Pisukese uurimise järel selgus, et ta on ju samuti ajaloolane, kelle jaoks pole mõeldav tõdede väänamine olenevalt sellest, kes on publikum. Lühidalt öeldes on meil minu meelest Kirstiga hullupööra vedanud.

Kõigest ei jaksa rääkida, mõned helgemad hetked vaid väikesteks vihjeteks, kui teinekord sinnapoole asja juhtub olema. Ühe päeva veetsime Ryki kandis, kus meiega tegeleti äärmiselt intensiivselt pea  12 tundi ja teise päeva Krakowi ümbruses, kus olid meile samuti suurepärased külastused ette valmistatud. Lisaks veel erinevaid vaatamisväärsusi.

Mis hakkas silma? Üks äärmiselt omapärane koht on barokne puidust Żabianka katoliku kirik (Kościół Wniebowzięcia Najświętszej Maryi Panny w Żabiance). 1745. aastal püstitatud pühakojas paikneb põranda all krüpt, kuhu on maetud kiriku rajajate Bentkowskich`ite, samuti Rostworowskich`ite perekonna liikmeid. Kiriku välimus petab aga täiega ära. Esmapilgul võiks arvata, et tegemist on kaasaegse hoonega, mis on püstitatud vana vurfi järgi. On ta ju hiljuti väga kapitaalselt remonditud. Olin nimelt korraks unustanud, mida tähendab restaureerimine Poola mõistes :). Interjöör reedab siiski õnneks ka arusaadavalt vanemaid kihistusi. Huvitavam osa on musta ja pruunika tooni ning marmoreeritud ehissammastega altarisein (ka kantsel on samast ansamblist), mille kujundusse kuuluvad üllatust-üllatust! peeglid. Selle kohal paiknev Kristuslapsega Jumalaema näib olevat aga justkui teisest loost, kuigi preestri sõnul samuti algne. Omamoodi eklektilise olemisega kirik, kuid tundub sõbralik ja soe.

Poola restaureerimise teemasse läheb ka Osmolice mõis. Mõisa dokumenteeritud ajalugu ulatub tagasi 16. sajandisse, kuigi asustatud oli see koht juba tunduvalt varem. Viimase sõja järgne aeg jättis oma jälje ja peahoone varemestus, kuni 2004 see taastati. Seistes mõisamaja ees, tundus, et midagi ei klapi. Kõrvutades 1939. aastast säilinud fotot praegusega, sain kätte vihje, mis ütleb, et ehitati varasemast hoonest lähtudes, mitte ei taastatud seda 1:1. 
See, et peahoone kohvikus kohvi ja kooki saab, on päris armas. Muide, Ryki kandis ja üleüldse Poolas on omapärane kohvijoomiskultuur. Kui muidu on kas lahustuv, masina- või pätikohv, siis nemad joovad mingit ristandit. Tassi põhja pannakse lusikatäis hästi peenikest kohvipuru (peenem kui tavaline kohvimasina pulber) ja sinna peale kuum vesi. Sellisel kohvil ei taha puru ju hästi põhja vajuda, lahustumisest rääkimata, mistõttu on see kõik hammaste vahel nagu moonikooki süües.

Minu kõige suurem ohhoo-efekt ja reisi nael oli aga Poola viinamarjavein. Tunnistan ausalt, et selline kraam on minu jaoks olnud seni väga valge laik. Olin esiti veidi skeptilinegi, kui Winnica Wieliczka veinimaja - umbes 10 km Krakowist - mulle päevakavasse pakuti. Jumal tänatud, et uudishimu ei lasknud kõigutada :). 

Agnieszka Rousseau ja Piotr Jaskóła oma veine esitlemas

Agnieszka Rousseau ja Piotr Jaskóła rendivad kohalikult kirikult maad, on istutanud ca 20 000 viinamarjataime ning teevad midagi uskumatut. Ja seda kõike oma kulu ja kirjadega, ei mingeid toetusi! Respekt! Väikeselt teelt üles mäkke ähkides ei oskaks eales kujutleda, et avatud puuväravast algab maapealne paradiis. Päikesele valla mäenõlval silmab erineva vanusega taimeridasid, millest vanematel on kobaraalged juba küljes. Agnieszka elu on olnud seotud veinidega pea 20 aastat, ta on õppinud veinimaailmast kõike ning praktiseerinud seda üle maailma. Lisaks sellele, et ta on tunnustatud önoloog, tegeleb veel erialase kirjatööga nii veinide kui siidrite alal. Pjotr teab aga kõike sellest, kuidas erinevate looduslike viisidega vältida pestitsiidide kasutamist, nii et tegelikkuses on tegemist ökoveiniga. Samas, ökomärgi taotlemine oleks ju kena, kuid kui kunagi peaks tekkima olukord, kus on tarvis istandiku päästmiseks kasutada keemilisi vahendeid, kaotatakse sertifikaat kogu eluks. Niisiis harrastatakse praegu biodünaamilist lähenemist, tasakaalu hoitakse õunaaia ja õlikultuuridega (kanep ja päevalill), samuti väädiridade vahel kasvava ristiku, tatra ja rapsiga, ning see töötab. Loomulikult on viinamarjakasvatus omamoodi riskibisnis, kuna talvedega läheb siiski arvestatav hulk taimi loojakarja. Muide, nemad ei painuta taimi sügisel maha, vaid muldavad.

Tootmisest rääkides kuulub see veinimaja väiketootjate hulka, kelle piiriks on 10 000 liitrit aastas. Loomulikult on see valdkond seotud ka Poolas kõikvõimaliku bürokraatiaga ja nagu Agnieszka ütles, pole see lihtne olnud.
Nende istandik on noor, praeguses veinide valikus on Chardonnay, Riesling, Cabernet ja Merlot, kuid neid lisandub veel. Enamus tarbitakse ära kohapeal või müüakse kaasa grupiekskursioonide ning degusteerimiste käigus (käesolevasse nädalasse mahtus näiteks 3 gruppi), natuke läheb müüki ka väikestesse valitud vinoteekidesse.

Tegelikult ei ole Poola viinamarjakasvatus midagi uut, pigem on see taasavastatud vana. Siiski, iseloomulikum on see Poola lõunapoolsemale osale, eks maastik mängib siis samuti olulist rolli. Agnieszka ja Piotr hoiavad on tegemistes hästi konservatiivset joont, mis tagab ülima professionaalsuse, kindlapeale mineku ja kõrge kvaliteedi. Mulle meeldis see tõsidus, mitte tingel-tangel, millega oma tegevusest räägiti. Traditsioonidest lugupidamine avaldub isegi selles, et õunaaeda valitakse vanad sordid. Nii kodune oli näha näiteks antoonovkapuid :).

Degustatsoonil pakuti ka kohalikke traditsioonilisi maitseid

Vaieldamatu hitt - nõgesepitsa :)

Maitsesime degustatsiooni käigus kaht õunasiidrit - mullita ja mulliga ning nelja veini - esitletud valikus oli Chardonnay, Riesling, Chardonnay 2015 ja Merlot Rose. Heas tasakaalus kuiv Riesling ja poolkuiv Merlot Rose meeldisid mulle enim. Kahjuks olid alles jäänud vaid valged veinid ja üks roosa, punane Merlot olid juba otsas. Küllap on oma osa selles, et nende 2015. aasta Merlot on juba rohkelt kiidusõnu kogunud. Eriti armsalt mõjus, et pudelite siltidel oli kirjas, mitu pudelit mingit marki on valmistatud ning mitmes pudel ta seerias on. Boonusena pakuti veel leedrisiidrit. Et Poolas oli parasjagu leedripõõsaste õitsemise kõrgaeg, olnuks patt loobuda kergelt kihiseva rüüpe proovimisest.

Maitsmise järjekord algas paremalt

Veinivalmistamise kõrvalproduktidest saab seepe ja muid toredaid tooteid valmistada. Oi kui hästi need lõhnasid!

Seega, Poola on tõusev veinimaa, mida tasub silmas pidada. Poola põllumajandus on see, mis varustab tervet Euroopat. Poolast ei saa niisama mööda vaadata, vaid tuleb sisse astuda.

Pudel leedrisiidrit reisis kojugi kaasa :)