Raamat maitsvast ja tervislikust toidust ning mitte ainult


Arvan, et minu teed toidu juurde on kõige enam mõjutanud kaks raamatut: kõigepealt kaanteta 3. trüki eksemplar Jaan Koori kokaraamatust (1901) ja seejärel pruunide kaantega "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" (1955). Mõlemad omamoodi revolutsioonilised väljaanded - Jaan Koor oma uudsete retseptide ja muretu vana Euroopa köökide interpreteerijana ning teises autorite kollektiiv portreteerimas nõukogude kööki. Viimase raamatu suurimaks väärtuseks on selle lõpus olev esmakordselt niimoodi sõnastatud Eesti rahvustoitude peatükk, milles leiduvate kokk L. Kõivu retseptide najal on üles kasvanud mitu põlvkonda eestlasi. Aga mitte neist toitudest ei taha ma rääkida.


Salme Masso toimetatud eestikeelse nõukogude köögipiibli eessõna algab lausega "Eesti keeles pole seni ilmunud ühtki raamatut, mis käsitleks toitlustamist ja toiduvalmistamist kodus perenaiste vajaduste kohaselt." Edasi järgneb täpsustus, et raamatu ülesandeks on jagada juhiseid, kuidas vähima jõu- ja ajakuluga süüa teha, kasutades poest ostetavaid toiduaineid ja tooteid. Oh tõesti, pärast sõda ilmus köögikirjandust väga vähe ning uus tõlkeraamat oli omal kohal. Väita aga, et ligi paarisaja-aastane retseptiraamatute (= majaisa-kirjanduse) periood, sealhulgas senine 20. sajand, mil keskenduti just igapäevaste perenaiste vajadustele, oli justkui välja lõigatud, on kahtlemata ajastu märk. Kuidas olekski saanud seda kinnitada!

16. sajandist uuesti tuule tiibadesse saanud paternalism oli teatavasti toonud kaasa ka majaisa konstruktsioonile tuginevad majapidamise käsiraamatud. Tollane Hausväterliteratur käsitles tervet majapidamist alates toiduretseptidest kuni majapidamise korraldamise, pesu korrashoiu ja plekkide eemaldamiseni. Pole tundmata ka meil. Kuigi ajapikku on selliste kõikehõlmavate teoste osakaal pidevalt vähenenud, antakse niisuguseid raamatuid välja tänapäevalgi. Mis aga Venemaasse puutub, siis poldud sealgi erand ja kaks sealset kokakunsti alustala pärinevad just ajast enne revolutsiooni.

Tulles tagasi meie 1955. aasta kangelase juurde, tahaksin sellel raamatul natuke pikemalt peatuda. Tegemist ei olnud sugugi ühekordse teosega, mis ilmus originaalkeeles 1953, nagu tiitellehe pöördelt võib jääda mulje.


Alustades algusest, ei saa üle ega ümber Elena Molohovetsist (1831-1918). Tema «Подарок молодым хозяйкам или средство к уменьшению расходов в домашнем хозяйстве» ilmus esimest korda 1861. aastal ning seda avaldati kuni aastani 1917 kokku 29 trükki. Osad retseptid on praegu kättesaadavad internetis, kuid tänapäeva lugeja ei jää ka paberil mitte millestki ilma. See teos, nagu ka mitmed teised vanad raamatud*, on tänapäeval kirjastatud uues trükis, kaasajastatud mõõtühikute jm abistavate nüanssidega. Molohovets on jõudnud Eesti lugejani tänu Eesti Sõjamuuseumi üllitatud "Maria Laidoneri kokaraamatule".  Teadupärast oli selle raamatu aineseks muuseumi jõudnud Maria Laidoneri fotoalbum koos kõnealuse kokaraamatuga, mis aitasid luua seose säilinud Laidoneride kirjavahetusega, kui parasjagu kirjutati toitudest.

Molohovets oli teenäitaja, kes tõi Euroopa klassikud Vene kööki ja seda sugugi mitte ainult nö kõrgklassi huve silmas pidades. Ometi kuulutati ta pärast revolutsiooni kodanlikuks autoriks, kuna tema raamatust võib leida nö klassivahele viitavaid halvustavaid fraase. Ometi nõudis ka nõukogude naine õpetusi toidu tegemiseks, Molohovetsit ei saanud aga uuesti avaldada. Niisiis sündis nõukogude versioon.

"Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" ilmus esimest korda 1939. 1952. aastast saati kuni tänaseni on raamatu ülesehitus püsinud ilma suuremate muudatusteta. Üksnes riigijuhtide laused on muutunud vastavalt sellele, kes kas ära suri või põlu alla sattus. Samuti on muutunud retseptid. Kaasaegses versioonis ei ole euroopa või neist kohandatud nõukogude retseptid enam teema, kõik on üks segapudru. 1952. aasta trükki peetakse murranguliseks, kuna sellest alates hakkas raamat ilmuma suurtes tiraažides. Kokaraamat osutus niivõrd populaarseks, et kohe 1953 ja 1954 anti välja kordustrükid, siiski mõningate eranditega. Pärast Stalini surma kaovad tema tsitaadid, samuti ka kaunite nõude ning suurejooneliselt kujundatud laudadega fotod. 1953. aasta kordustrükk, mis on aluseks eestikeelsele versioonile, on juba üsna tagasihoidlik. Ometi edastab raamat ülistust nõukogude toidukultuurile (naljaga pooleks, aga fusion oli siis juba moes, seda küll nn vennasrahvaste toitude najal), mitte seda, mida reaalselt poes on. Tulles tagasi lapsepõlve juurde, oli iseenesest nii põnev lugeda toiduainetest, mida polnud ealeski näinud.


Sestap suhtusin kõnealuse kokaraamatu 2017. aasta trükki ülima ootusärevusega. Tegelikult on tegemist juubeliväljaande kordusega, mitte uue originaalkogumikuga. Kokaraamatu 75. aastapäeva tähistati väga pidulikult ning see valik oli mõeldud järjekordseks verstapostiks. Siiski, miljonitest eksemplaridest on saanud tuhanded, nii palju on lugejate jõud raugenud. Praeguse kaanel on märge, et seda on avaldatud juba üle 140 000 eksemplari, arvestades vene keele oskajate levikuala ei ole see enam nii muljetavaldav number.

Iseenesest on see vist ajastu märk, et avaldatakse vanade kokaraamatute kordustrükke. Seda kohtab nii lätlaste, venelaste kui eestlaste juures. On selles nostalgiat, igatsust vanade aegade juurde või veel midagi, kes seda teab. Võib-olla on see heitlikus maailmas üks abinõu oma identiteedi kinni(s)tamisel, sest toit on vahend, mis hoiab meid juurte juures, ilma seda kõva häälega kuulutamata.
-----------------------------------------------------
* - näiteks on praegu saadaval ka tollase teise kultusautori Pelageja Aleksandrova-Ignatjeva (1872-1953) 1899 esmatrükis ilmunud "Практическия основы кулинарнаго искусства" uusversioonid,  tänavugi on uus trükk tulemas.


Kommentaarid

Populaarsed postitused

Miks ma sõitsin umbes 3033 km mööda Eestimaad

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest