Kitseke pärlivannis
Kui mõni aeg tagasi tekkis võimalus kodukitse liha osta, ei kiljunud ma esimesel hetkel üldsegi vaimustusest. Olin päris nõutu, ei teadnud isegi, kumba poolt valida. Noh et kas jee-jeeee või mh-mh-mhhhh. Kits piimaandjana oleks mind märksa rohkem inspireerinud, kuid liha ... Õigupoolest ei tulnud pähe ainsatki revolutsioonilist ideed. Kui aga kuulutati välja demokraatlik lihajagamisvoor ehk et iga soovija saab valiku erinevatest tükkidest, hakkasid mul siiski sibajad jooksma. Tahaks ka - tahaks ka, üllatust noh!
Kui lapata eestikeelseid kokaraamatuid, siis kodukitse jaoks trükimusta eriti ei jagu. S. Masso ja O. Relve "Lihatoidud" (1976) toob välja küll peatüki lamba- ja kitselihatoitudest, kuid kõik pealkirjad räägivad üksnes lambast. Ja nii ka mujal. Juba tekkis väike kahtlus, kas ma ikka tegin õigesti. Lihapakkuja L. seletas küll, et see õpetus, mis käib lamba kohta, kehtib ka kitsele, kuid ikka tahtnuks midagi ka üle lugeda.
Tegelikult on nii, et kaasajal on kitsepidamine taas tõusuteel, minu meelest kohati lausa moeasi. Isegi mu lugupeetud ema tahtis vahepeal endale kitse võtta:). Aliise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit", et 18. sajandil peeti kitsi väga laialt, kuna kits oli vähenõudlik. Kitsepiima tarvitati toiduks, seda ka hapendati, liha soolati ja suitsutati või kuivatati. Mida aeg edasi, seda enam söödi sealiha ning kits jäi tahaplaanile, 19. sajandil peeti neid juba märksa vähem. Taludes, kus vaid üks siga saadi talveks ära teha, tapeti suve lõpus ka kits. Olevat öeldud, et hiljemalt lauritsapäevaks (10. august) pidid sokud olema tapetud, sest pärast hakkavat sokuliha haisema.
Minu mõte rändas noore kitse käntsakaid silmitsedes ahjuroogade poole ja millegipärast tundusid pärlsibulad kitsele need õiged kaaslased olema. Alati võib ahjuvormi liha juurde porgandeid ka laduda, aga ehk mõni teine kord.
1 kg kondiga kitseliha
1 väiksem purk pärlsibulaid
soola
tšilliga maitseainesegu või pool tšillikauna
kimp värsket tüümiani
1 tl koriandriseemneid
1 tl mett
2 sl pardirasva
2 dl valget veini
(1 dl vett või puljongit)
1 sl võid + 1 sl jahu
Haki tüümian, uhmerda koriandriseemned ja sega teiste maitseainete ja soolaga. Mudi lihatükke käte vahel, et kõik maitsed koos meega saaks lihasse kantud, lisa nõrutatud pärlsibulad ning jäta kaetult külmkappi üleöö seisma.
Järgmisel päeval või umbes 24 tunni pärast pane ahjuvormi põhja veidike pardirasva, laota lihatükid koos pärlsibulatega kenasti laiali, vala peale vein (kasutasin "Põltsamaa Kuldset" ja väga mõnus sai) ja küpseta kaanega ahjupotis algul 200 kraadi juures 30 minutit, seejärel 150 kraadi juures niikaua, kuni liha on pehme. Mida kauem küpseb, seda muredamaks liha muutub. Vahepeal võib lihatükke keerata, et kõik ühtlaselt maitsestuks ja küpseks, samuti tuleb kontrollida, kas vedelikku on piisavalt.
Kui liha on valmis, kurna vormipõhjas olev vedelik väikesesse kastrulisse, lisa paksendamiseks pehmest võist ja jahust mätsitud pallike ning keeda, kuni kaste muutub tummisemaks, kontrolli maitset, vajadusel lisa soola. Vala tagasi lihale ja serveeri kas keedukartulite või pastaga (näiteks tagliatellega).
Aitäh veelkord L.-le!
Kui lapata eestikeelseid kokaraamatuid, siis kodukitse jaoks trükimusta eriti ei jagu. S. Masso ja O. Relve "Lihatoidud" (1976) toob välja küll peatüki lamba- ja kitselihatoitudest, kuid kõik pealkirjad räägivad üksnes lambast. Ja nii ka mujal. Juba tekkis väike kahtlus, kas ma ikka tegin õigesti. Lihapakkuja L. seletas küll, et see õpetus, mis käib lamba kohta, kehtib ka kitsele, kuid ikka tahtnuks midagi ka üle lugeda.
 |
| Onunaise kitsetall, kes kepsutab jätkuvalt rohelisel karjamaal, stressivabalt:). |
Tegelikult on nii, et kaasajal on kitsepidamine taas tõusuteel, minu meelest kohati lausa moeasi. Isegi mu lugupeetud ema tahtis vahepeal endale kitse võtta:). Aliise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit", et 18. sajandil peeti kitsi väga laialt, kuna kits oli vähenõudlik. Kitsepiima tarvitati toiduks, seda ka hapendati, liha soolati ja suitsutati või kuivatati. Mida aeg edasi, seda enam söödi sealiha ning kits jäi tahaplaanile, 19. sajandil peeti neid juba märksa vähem. Taludes, kus vaid üks siga saadi talveks ära teha, tapeti suve lõpus ka kits. Olevat öeldud, et hiljemalt lauritsapäevaks (10. august) pidid sokud olema tapetud, sest pärast hakkavat sokuliha haisema.
Minu mõte rändas noore kitse käntsakaid silmitsedes ahjuroogade poole ja millegipärast tundusid pärlsibulad kitsele need õiged kaaslased olema. Alati võib ahjuvormi liha juurde porgandeid ka laduda, aga ehk mõni teine kord.
1 väiksem purk pärlsibulaid
soola
tšilliga maitseainesegu või pool tšillikauna
kimp värsket tüümiani
1 tl koriandriseemneid
1 tl mett
2 sl pardirasva
2 dl valget veini
(1 dl vett või puljongit)
1 sl võid + 1 sl jahu
Haki tüümian, uhmerda koriandriseemned ja sega teiste maitseainete ja soolaga. Mudi lihatükke käte vahel, et kõik maitsed koos meega saaks lihasse kantud, lisa nõrutatud pärlsibulad ning jäta kaetult külmkappi üleöö seisma.
Järgmisel päeval või umbes 24 tunni pärast pane ahjuvormi põhja veidike pardirasva, laota lihatükid koos pärlsibulatega kenasti laiali, vala peale vein (kasutasin "Põltsamaa Kuldset" ja väga mõnus sai) ja küpseta kaanega ahjupotis algul 200 kraadi juures 30 minutit, seejärel 150 kraadi juures niikaua, kuni liha on pehme. Mida kauem küpseb, seda muredamaks liha muutub. Vahepeal võib lihatükke keerata, et kõik ühtlaselt maitsestuks ja küpseks, samuti tuleb kontrollida, kas vedelikku on piisavalt.
Kui liha on valmis, kurna vormipõhjas olev vedelik väikesesse kastrulisse, lisa paksendamiseks pehmest võist ja jahust mätsitud pallike ning keeda, kuni kaste muutub tummisemaks, kontrolli maitset, vajadusel lisa soola. Vala tagasi lihale ja serveeri kas keedukartulite või pastaga (näiteks tagliatellega).
Aitäh veelkord L.-le!
Kommentaarid