Igaühele oma õiged vastlakuklid!

Ma ei tea ühtegi teist päeva aastas, kui eestlased löövad käed puusa ja igaüks teab väga täpselt, millised peavad ühed õiged vastlakuklid välja nägema. Justnimelt "õiged":). Kui muidu loeme-kuuleme itaallastest, kellest igaühel on seisukoht, kuidas ühte või teist toitu tuleb valmistada, siis eestlased peavad küll traditsioone oluliseks, kuid seletavad neist ilma suurema kisa-kärata. Huvitaval kombel tekitavad aga vastlakuklid pea üldrahvaliku diskussiooni:) Jagunetakse kaheks, ehk ühed on kukkel-vahukoor parteist ja teised eelistavad kukli ja vahukoore seltsis midagi veel. Kusjuures esimesed peavad oma varianti ainuõigeks, traditsiooniliseks ja mis kõik veel. Tuurid on peaaegu samad kui presidendivalimistel ja kired möllavad halastamatult.

Millised on aga need "õiged" vastlakuklid? Et asi oleks algusest peale klaar, siis mina kuulun pigem sinna teise parteisse ehk et kuklikaane all peaks leiduma lisaks vahukoorele ka midagi hapukamat, et tasakaalustada muidu üsna lääget saia. Üsna ebapopulaarne arvamine, aga las ta olla.

Vastlakuklite päritolu kohta võib lugeda SIIT, ei hakka üle kordama. Niipalju vaid, et tegemist on tõepoolest Põhjamaade kraamiga, mida tuntakse vähemalt 18.saj teisest poolest alates.

Ma ei oska öelda, millal hakati Eestis vastlakukleid tegema. Üks on aga kindel, algsed vastlasaiad polnud vahukoorega.

Lida (Lyda) Panck, kes elas arvatavasti Tartus, pakub oma raamatus "Kasulinne Kögi- ja majapiddamisseramat" (anti välja 5 trükki, alates 1864), mis tõlgiti tema algselt saksakeelsest raamatust "Kochbuch für die deutschen Ostseeprovinzen Russlands", vastlapäeva leibade retsepti. Täna võime öelda, et tegemist on rootsipärase kukliga, kus heast tainast küpsetatud saiakesed õõnestati seest tühjaks, sisu segati hakitud mandlite, sidrunikoore, suhkru, muna, rõõsa koore, sulatatud või ja korintidega ning asetati tagasi kuklisse; seejärel uuesti ahju ja pärast serveeriti piimasupi sees. Kusjuures piimasupp oli spetsiaalne vastlapäeva piimasupp: piim lasti keema koos kaneelikoore, või, suhkru ja veidikese roosi- või apelsiniõieveega.

Sama tüüpi kukliga jätkab ka minu lemmik Jaan Koor, kusjuures tema ei käsi enam kukleid piima sisse pista. Selle asemel soovitab ta oma kokaraamatu 1. (1888), 2. (1896) ja 3. trüki (1900) retseptis küll täidetud ja ahjus üleküpsettaid kuklit, mille sisuks segatakse kokku hakitud mandlid, riivitud sidrunikoor, muna, sulatatud või, rosinad, suhkuir ja rõõsk koor.  Alternatiivina võib täita kuklid vahukoorega, kuhu on lisatud suhkrut, vanillikaunast seemneid ning roosivett või -õli. 4. trüki (1908) retsepti viimases lauses on ta kidakeelsem ja soovitab vaid nii möödaminnes, et kuklid võib täita ka vanillisuhkruga maitsestatud vahukoorega. Niisiis, jaan Koorilt esimene ettevaatlik vahukoorepääsuke!

Vahepeal on aga täielik vahukoorepaus ehk järgmised eestikeelsed kokaraamatud jätkavad kindlalt rammusate täidetud kuklite rada, ilma piimata siis.

Täielik muudatus leiab aset 1930.aastate alguses, kui Elisabeth Sild oma "Keedu- ja majapidamisraamatus" pakub välja need rootsipärased kuklid ja kohe järele ka vahukoorega täidetud saiad (tema keelepruugis siis koorevahundiga vastlakuklid). Ka selle perioodi naisteajakirjadest leiab eeskätt just vahukoorega kukleid. Ja niimoodi siis tänapäevani välja, jättes need esimest tüüpi kuklid täiesti tahaplaanile.

Mida sellest järeldada. Kahtlemata seda, et vahukoorega kuklid on kindlasti juba traditsioonilised. Kas nad on just need õiged, on igaühe enda otsustada. Näiteks tänavused kuklid küpsetasin oma lemmikretsepti järgi, vahele läks lusikatäis jõhvikavõiet (valmistasin jõhvikapüreest lemon curdi põhimõttel), natuke riivitud martsipani ja peale vahukoore-kohupiimatups.

Järgmise aastani!