Kuidas peipsimaalased Pihkva hansapäevadel käisid, vol 1

Laupäeva öö: Kreml ja hästivalvatud kraana:)

Kui te pikendate oma ID-kaarti ja mõtlete passi osas, et ahh, ega ma lähemal ajal Venemaale või USA-sse minema hakka ja kui, siis ega see üleöö juhtuda saa, siis saab küll. Otseses mõttes. Seejärel on kõik puhtalt logistika küsimus:).

Niisiis Pihkva ja ülevenemaalised hansapäevad 19.-21. juulini. Kuna mina sattusin sellesse afääri viimase minuti eelviimasel sekundil, siis selleks, et ennast asjaga kurssi viia, internetist eriti ei piisanud. Või olin piisavalt blondiin, et ei osanud otsida nõela heinakuhjast, kui seda va heinakuhjagi polnud. Ühesõnaga märksõnad stiilis "pskov", "hanseatic days 2013", "hanseatic days in pskov", "russian hanseatic days" ei andnud mulle mitte bittigi rohkem infomatsiooni kui mul juba oli. Pihkva linna kodukast ma üldse ei räägi, see elas mingis teises dimensioonis. Ainus koht, kust tiba infot lekkis, oli http://tourism.pskov.ru/. Jumal tänatud, midagigi! Kuigi tegelikult polnud sel kõigel mitte grammigi tähtsust.

Tartu ja Lõuna-Eesti ning AHHAA keskuse telgid

Igatahes asusime reede varahommikul ühe bussi ja ühe autoga Tartust Pihkva poole teele. Et asjalood kohe selged oleksid, pidid kolmeteistkümnele ja poolele ruutmeetrile resp vasakpoolsesse valgesse telki ära mahtuma Lõuna-Eesti Turism, Tartumaa Turism, Peipsimaa Turism, Palamuse muuseum, Võrtsjärve sihtasutus ja mõned üksiküritajaid, et tutvustada Tartut ja Lõuna-Eestit. Eelmisel päeval vaatasime kõik ilmateadet, mis lubas nädalavahetuseks vihma ja külma, kuid ei uskunud. No kuidas saab pärast sellist palavat perioodi kõik vastupidi minna! Sai aga küll ja kuidas veel! Algse kokkuleppe järgi olid kõigil kaasas vähem või rohkem linased "esinemisrõivad", mis riidekottidesse jäidki. Ühendavaks elemendiks said hoopis ... kummikud.

Vaid niimoodi sai telkide juurde

Entusiastlikult hansaalale jõudes selgus, et vihm oli pargi korralikult läbi leotanud, mistõttu muruala oli kattunud ühtlase veekihiga. Esimeste minutite nõutu edasi-tagasi tammumisega hakkas see juba poriväljaks muutuma, lisaks selgus, et me oleme kogu ala mõttes kusagil karup...s ehk kõige tagumise otsa juures. Tagatipuks oli meile broneeritud telk lömmis, kuna selle karkass oli võitluses vihmaga kaasnenud tormiga kaotajaks jäänud. Lohutas vaid see, et teised külalishansalinnad olid täpselt sama jaburas olukorras. Mõned kõndisid juba oma telkidega ringi ja kogu pilt meenutas katkendeid musta ja valge koera multikast. Kollases vihmakeebis proua Korraldajal olid raudsed närvid ja tõelise meisterlogistiku ajud, sest selles tohuvabohus, kus kes tahtis telki kolida, kes tahtis sissesõiduluba, kes tahtis niisama midagi teada, suutis ta ennast isegi valitseda. Pärast esimesi minuteid, kui oli selge, et järgmised päevad pikendavad vaid mõttetult elatud päevade rivi, suundusid esimesed kummikuid ostma. Optimistid passisid veel.

Laupäeva hommik ...

Laupäeva öösel ärkasime paduvihma peale üles. Minu mõte seda ladinat kuuldes oli vaid, et madalama säärega kummikute asemel tuleb osta pikema säärega ja keerasin teise külje. Kella 11-ks alale jõuda polnud mingit mõtet, kuigi mõned eriti vintsked hansafännid olid siiski vihma ja muda trotsides telgi eest läbi plärtsutanud. Suundusime hoopis kummikujahile:)

Et käed saaks soojaks, Haanja vallavanem jälgib mängu

Peipsimaa uued trükised

Peipsimaa maitsed täna - grillitud vutt, praetud vutisüdamed, taar, värskehapukurk, leib

Grillitud vutid, mmmmmm

Päeva peale hakkas ilm paranema ja rahvaski voorima. Avasime ka telgi teise seina ja see oli mõistlik mõte. Peagi ehitati telkide ette laudtee nagu soos kunagi ja siis polnud hool ega hoobil enam vahet, pühapäeval läks veel hullemaks. Ütleme nii, et paber ei müü ehk et Eesti võib olla küll hiigeltore riik, kuhu reisida, kuid inimesed tahavad flaierite asemel näha ikka verd, higi ja pisaraid. Ja seda nad said: vutisüdamete praadimisel tekkivaid leeke pildistati nii hoogsalt, et kohati tekkis klõpsutegijatest suisa järjekord. Vutisüdameid vaadates ei hakanud keegi nutma ega ähvardanud loomakaitse või äkilise taimetoitlaseks hakkamisega (millegipärast puhkeb Eestis alati oigamine oi-mitu-lindu-siin-ilma-südameta-nüüd-on). Grillitud vutt ei tekitanud kelleski tundeid a la oi-pisi-pisi-lind-kes-ta-nüüd-ära-grillis. Värskehapukurk kutsus esile rahulolumõmina (tuletame meelde, kus riigis me oleme, nii et väga hästi läks), Eesti leib maitses hää ja taargi hakkas tuure koguma.

Kristi sai võimaluse ka suuremal laval mängida

Tegelikult oli kõik hästi vahva. Mõni külastaja tuli pikalt jutustama, mõnel lasime ise kodus edasi lugeda. Pikalt jutustajad olid aga hästi lahedad. Näiteks tundis vuti hankimise vastu huvi üks noor perekond, kes käib pea igal pühapäeval Tartus oma tütrega trennis, Pihkva sport ei olevat nii tasemel. Järgmine kord vaatavad nad taluturu külmkappe hoopis põhjalikumalt:). Meie lõõtsatüdruku Kristi pilli vastu tunti samuti elavat huvi, üks härra kuulas heldinult tükk aega rahvaviise ja kiitis imekaunist pilli. Või üks vanem Tartumaalt pärit härra oli lausa liigutatud, et sai üle tüki aja taas eesti keelt rääkida, juttu jätkus kohe pikemalt. Kohati küsiti, miks ikka kogu Peipsi äär pole ühendatud. Üks Valkast pärit härra jagas ajaarvamise nagu ikka enne ja pärast revolutsiooni ning kahjatses, et nooremad eelistavad inglise keelt. Neid, kelle juured olid Eestis või kel elas siin sugulasi, oli palju. Iseenesest hästi armas ja südantsoojendav. Ja milline viisakus! Eesti tormatakse messidel ja laatadel tasuta asju võtma nagu hagijakari, seal aga küsiti viisakalt, et kas tohib. Me ei kohanud kogu reisi vältel ainsatki inimest, kes oleks olnud ebaviisakas või tõre, hoopis vastupidi.

Unistuste kummikud Pihkvast!

Kas see ...

... või teine

Võitleja jõudehetk

Kõik õhupallid ma kingiksin sulle ...

Hansalaat ise oli Tartu iga-aastase laadaga võrreldes kuidagi kõhnuke. Traavisin kogu ala läbi, aga ei leidnud midagi, mida hingest oleks tahtnud kaasa osta. Vaid Pihkva kummikuvabriku punaseid botikuid oleks igatsenud küll, aga näidiseid paraku kaasa ei müüdud. Niipalju, et üsna rohkelt oli riidest nukke, vähe aga erinevaid rõivaid. Demonstreeriti keskaegset mõõgavõitlust, soovijad said ammust nooli lasta ja heal juhul oleks võinud lasta ennast ka giljotineerida, kuid kuidagi unine oli see kõik. Kõige vingem oli aga härra, kes otsis lolli järjekindlusega linna nimega Hansa, et no kuidas see Hansa Liit tekkis, kui ühtegi samanimelist linna polnud:).

Peipsimaa karjanaised :)

Meie jaoks pakkusid elevust pigem rahvamassid, kes meie telgi eest mööda astusid või vabandust väga - laudteel kakerdasid. Vaksased kontsad polnud midagi haruldast, küpses eas daamidel polnud kahju punasest huulepulgast, mida jagus poolde näkku ja üldse oli kõik väga pidulik. Vaid meie Triinuga nägime oma Peipsimaa põllede ja kummikutega välja nagu karjanaised kunagi:).

Peipsimaa põlled: Triinu, Kaja, Tauno ja mina

Peipsimaa oli Pihkva hansapäevadel eeskujulikult esindatud. Kaja oli korraldanud selleks ajaks telereklaamid kanalil Rossija 2, raadioreklaamid jaamades Sedmoje Nebo ja Datcha ning paberkandjal reklaamid Komsomolskaja Pravdas ja Argumentõ ja Faktõ kahes numbris. Veel trükisoojadena olid kaasas kolm uut infotrükist sarjast Peipsimaa reisipaun: Peipsimaa loodus, Peipsimaa kultuur ja Peipsimaa maitsed. Viimasele oli mul au ka tekst koostada ja toidud pildistada:). Kristi paitas külastajate kõrvu oma kauni lõõtsamänguga, Triinu ja Tauno hoolitsesid Peipsimaa maitsete eest ning Aive, Mari ja mina varustasime huvilisi sobiva lugemisvaraga ning lõksutasime lõugu. Ja Kaja muidugi korraldas seda kõike :)

Kogu Peipsimaa punt, vasakule poole on lisandunud Aive, Kristi, Mari ja Aive tütar

Peipsimaa langes siiski ka ühe täiesti tasuta reklaami "ohvriks". Nimelt astus pühapäeva viimasel tunnil meie juurest läbi kohaliku telesaate Vesti-Pskov võttegrupp, kelle töö tulemusena näidati telekas Peipsimaa põllega tuleleekides vutisüdameid praadivat Taunot ja meie kõrval paiknenud AHHAA keskuse tossuga lämmastikukatseid, taustaks tekst, et hansalinn Tartu meelitas külalisi tulega:). Gorjatšije estonskije parnja, ehhhh!