Peipsimaa tuules

Viimaste päevade lõõskav tuul on teinud mitmel pool kurja lookas õunapuudele, meiegi aias murdus vanal valgel klaaril suur oks pikku tüve maha. Kahju!
Selliste ilmadega, kus säravsinine taevas ja parajalt tugev tuul, on Peipsi ilus. Vahuste tippudega tumesinised lained petaksid ära mistahes mereäärse inimese, nina tuleb enne pesulõksuga kinni panna :) Miks? No muidu haistaks ta kilomeetri kauguselt, et see pole meri :)

Peipsimaal on suvel põnev. Eelmisel nädalal tegime ühe väikese väljasõidu, milles töö ühendatud lõbuga ja peab ütlema, et toimis taevalikult. Sestap julgen soovitada ka teistele, kellele pakuvad huvi sealased ajalookillud, armsad külad, järvekallas, aga ka paras annus turistitunnet:). Marsruut pole pikk, algus ja lõpp võivad olla Tartus, aga ei pea olema. Kestuseks umbes pool päeva. Tark inimene võtaks teise poole päevast, see on kuidagi pikem.

Põhjus, miks me selle reisi üldse ette võtsime, oli Liivi Muuseum ja selle uus püsinäitus. Juuni algul üles pandud näitus Kodavere kihelkonnast on väga hästi õnnestunud, ladusate tekstide ja vahvate piltidega. Meile, kes me sellest kandist natuke ikka teame, pakkus nii mõndagi üllatuseks. Näiteks ei teadnud ma enne midagi tindikuivatusrehest ja talvistest Peipsi peale rajatud kalaküladest oli kohe pikalt  juttu. Mõne minutiga said üle korratud ka Kodavere murraku eripärad. Vanade fotodega album on alati põnev ja nurka istuma pandud nukk pakkus tükiks ajaks jutuainet. Muuseumi territooriumil paikneb vendade Liivide kodutalu - Oja talu, mille rehielamu võtab külastaja vastu ilma kisa-kära ja ootamatult kõrva kriiskava nõudekolina või vokimürata. Selles mõttes on Liivi muuseum ikka õige vanakooli muuseum, ei mingeid häppeninge museaalidega, sul on võimalus rahulikult selle kõige keskel ringi vaadata ja omi mõtteid mõelda.

Alatskivi mõis on muidugi omaette teema. Lossi teab igaüks, kuid vahepeal on avanud uksed ka mitu muud maja. Näiteks saab nüüd päevasel ajal minna mõisa ait-kuivatisse (6500051.2,682211.7 või 58°36′7.43″, 27°8′7.89″), milles on päris mitu aastat tegutsenud looduskeskus, kuid seni vaid ettetellitud üritustega, sh kooliekskursioonid. Nüüd korraldas loss ka nende uste lahtiolemise kuni augusti lõpuni, nii et kel huvi Peipsi järve ja selle ümbruse looduse vastu, võib sisse astuda. Lisaks saab seestpoolt näha aidaosa, salvesid kahjuks enam pole, tuleb leppida üksnes salvepostidega:).

Parajaks eineks sobib sepikoja trahter (6500098.4,682118.3 või 58°36′9.1″, 27°8′2.26″). Seda juhul, kui te ei igatse piirkondliku eripära järele (ausalt öeldes on selle eripäraga ikka kole halvasti, vähemalt Tartumaa piires). Tegemist on siis mõisaaegsesse ja hiljuti restaureeritud sepikotta rajatud külaslistemajaga, milles tegutseb ka söögikoht. Massiivsed kõrtsilauad ja -pingid mõjuvad päris sümpaatselt, raskepärased sepistatud lae-, seina- ja põrandalühtrid tunduvad ehk vanamoodsad, kuid vähemasti on kujundus terviklik. Menüü on stiilis "kõigile midagi", alates Caesarist kuni Viinini. Muide, kui soovite tellida kohakala Peipsi moodi, siis see ei ole mitte hautatud kala nagu Peipsi ääres levinud, vaid paneeritud ja praetud filee. Kala on aga aus ja värske.

Kallastel ei saa üle ega ümber liivakivist. Ja ongi kohe pank -  Krasnõje Gorõ on märksa löövam kui eestikeelne linnanimi. Kõigepealt tasub minna vaatama aga kalmistut (6506288.2,683578.3 või 58°39′26.72″, 27°9′50.64″). Võidu tänavalt järve poole, majade 27 ja 29 vahelt viib väike teekene otse kalmistu punastest tellistest laotud väravateni. Piirdemüüri järgi on näha mitu erinevat laienemist, kuid ristidelt nimesid lugedes kohtab palju sarnaseid, on ju siinkandis suured vanausuliste suguvõsad. Surnuaed on piinlikult puhas, soojal ajal katavad risti ees olevaid klumpe ebanormaalselt lopsakad lilled, põhjuseks rohke päike ja usin hoolitsus. Siiski hakkavad traditsioonidesse "mõrad" tekkima, juba on märgata esimesi kergkruusa ja purustatud puukoorega kaetud platse. Vaid valatud ristid on algupärased, õieti küll nende vorm, mis püsib mitte enam aastakümneid, vaid juba sadu, saab neid ju kohapealt Kallasteltki hankida. Uuena torkas silma mitte enam üleni must või hall värv, vaid ristide esiküljed justkui marmoreeritakse. Omapärane, aga huvitav.

Uus mood ristide kaunistamisel

Läbi kalmistu jalutades jõuab aga panka tutvustava infostendini. Vaade alla on vaimustav, taustaks kaldapääsukeste lakkamatu sädin. Isegi saarlane tõdes, et see kõik on kaunis. Justnagu meri, kuid ilma lõhnata. Kui Peipsi on rahumeelne, siis ta on ilus, peaegu sume, kuigi see kõlab ehk totralt. Väike laine loksub kergelt, taevas on sinine, mis taamal sulab järvega üheks. Ehh!

Pääsukeste Lasnamäe

Kui need idüllilised hetked seljataha jätta ja autonina tagasi keerata, siis järgmine sihtkoht on Kolkja. Vahepeal möödume Laheperast, väikesest Peipsi sopist, millest on tänaseks saanud omaette järv. Kolkjas teeme peatuse Peipsimaa külastuskeskuses, sest midagi head tahaks ju. Teada on, et suvisel ajal on hoones tegutsev tädi Šura kohvik avatud iga päev, teed ja kooki ikka saab. Ja teadmine ei valeta:). Maja on armas, justkui läheks kellelegi külla. Parajasti maiustavad kolm jalgrattamatkajast sakslast (vägisi tuleb meelde kunagine ajalehelugu unisest Peipsiäärest, kus kohtab suvel vaid kahte jalgrattaga sakslast:) ), noogutame ja asume maja uurima. Peagi sakslased lahkuvad ja majas ringi toimetav Kairi on nüüd meie päralt. Võtame rabarberikooki ja mina proovin esimest korda elus sigurikohvi. Ütleme nii, et teist korda väga ei tahaks:). Joogil on spetsiifiline kirbe maitse, mida leevendab küll suur hulk koort, kuid sellegipoolest. Kairi jutustas pikalt-laialt sigurist ja tõi proovida hoopis sigurimorssi. Sigur, mida varem kasvatati Peipsi ääres, oli vahepeal üsna unustusse vajunud, nüüd aga tagasi tulemas. Lõunapoolsemate naabrite - lätlaste ja leedukate juures on aga sigur jätkuvalt levinud. Sestap olevat poodides saada nn sigurisiirupit ehk tihket siguriekstrakti (valmistatud muide Jõhvis Maadlexis). Morss, mis koosnes veest, sellest siguriekstraktist ja veidikesest kaneelist, oli põnev ja päris maitsev. Olevat hea seedimise korrashoidmiseks:). Korraldasin küll õhtul väikese kaubandusliku uurimisretke, kuid ei trehvanud (vihjeks Maxima!).  Otsingud igatahes  jätkuvad.

Sibulapirukaid ja rabarberikooki

Puust ette ja punaseks

Laual on kauss keedusuhkruga - mmmm ...

Taustal imekenad pakutrükis seinavaibad

Poes ei leidu üksnes suveniire, riidepuudelt leiab ka midagi selgapanemiseks

Samovaritee, taga sigurimorss koos siguriekstrakti purgiga

Külastuskeskus ise on hästi armas ja kodune. 1893.a ehitatud elumajast leiab lisaks kohvikule piirkonna turismiinfot, poest ainulaadset käsitööd, korraldatakse ka õpitubasid. Nii leiab kogu majast näiteks suurel hulgal traditsioonilises pakutrükis teostatud tekstiile. Ometi on Kairil üks unistus - teha korda keldris asub sigurikuivatusahi. Maja näidates räägib ta sellest nii vaimustunult, et ma usun, et see päev pole enam kaugel. Seal on kanged naised.

 

Imekaunid ja hästisäilinud vanaaegsed kardinad

Et külla ei jääda igaveseks, on aeg ka meil lahkuda. Õieti tuleks keerata vasakule, et kulgeda aeglaselt, nautides samal ajal, kuidas õhtupäike tasapisi järvele uusi värve heidab, läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Aega seismajättev suvi on teistmoodi kui kiire kevad või ärev sügis. Rohelised lopsakad sibulapeenrad, võimsad valkjad sibulaõied, sekka kirevaid maju ja ukseesiseid.

Koosalt suurele maanteele jõudes tekib järsku tunne, nagu siseneks mingisse teise maailma. Tagasi reaalsusse, eelnev polnud mitte unenägu, vaid üks jupike aega, mis käis omasoodu. Ja hea oligi.