Kuidas peipsimaalased Pihkva hansapäevadel käisid, vol 2 - Osobennosti natsionalnoi kuhni
 |
| Velikije Lukis toodetakse Eesti juustu. Paradoks, või kuis. |
 |
| Ahh mis kaunis vaade lopsakale karuputkeorule ... |
Venemaal kohtab kõikvõimalikke eripärasid. Näiteks ei tee paha enne Venemaa liiklusse sukeldumist vaadata saatesarja Võimalik vaid Venemaal, teil pole enam mingit tahtmist minna sinna oma uhiuue džiibiga. Kui sa ikka nelja päeva jooksul näed oma üsna piiratud liikumistrajektooril umbes viitteist ukse, stange, poritiiva, jne mõlkimist, pluss lugematul arvul kortsus plekkidega masinaid, jõuab kohale. Tegelikult läheb kõik hästi, kui meelde jätta, et ühel rajal on võimalik sõita kolmel autol, vot nii :) Kui meil on häda, et mõned maaomanikud ei luba sosnovski karuputke hävitada, siis seal tundub, et sellistest tapatalgutest pole veel kuuldudki. Samas on aga suuremad maanteed head, inimeste meel rõõmus ja linnaliinibussi roolib endiselt maikaga tüüp, suits hambus.
 |
| Mhm, tundus küll niimoodi ... |
Oodatust keerulisemaks ja ettearvamatumaks osutusid aga köögi eripärad. Einoh, kui korraliku hotelli hommikusöögilauas tuuakse sulle juustusai ikka paksu saiakääru ja juustuviilakaga, läheb süda nostalgilisest härdusest muidugi soojaks. Ja seljanka ning borš on tõesti tummised, kuid edasi läheb kõik märksa keerulisemaks.
 |
| Uskuge punast silti, eirake sinist, vaadake punasest sildist paremal köögiuksest sisse, keerake vasakule ning üleval galerii lõpus avanebki uks restorani |
Kui ootamas on sume kohustustevaba õhtu, kõht on tühi ja plaan A olemas, aga selle asemel satute Hipodroomi tänavale, mis reeglina kipub linnast välja viima ning seejärel ületate lootuses õigele kohale lähemale jõuda täpselt sama silla, mis matka alguses, pomisedes vaid Eesti filmiklassikasse kuuluva lause "Siin te juba olite, professor!", läheb käiku plaan B. Algul valmis mõeldud söögikohta ei õnnestunud meil tuvastada, aga see polegi oluline. Sattusime nimelt kogemata restorani, mida pole Pihkva kaardil ega ametlikus söögikohtade nimistus. Kuna kell oli palju ja plaan C ei tundunud enam mõistlik, siis nööpisime Pihkva linnuse Vlasjevskaja torni jumal-teab-mitmendal korrusel jopehõlmad lahti, kaalusime hetkeks, kas kuningas Arthur või Ilf & Petrov (lugu ise sobib rohkem sinna 12 tooli kanti) ning olime valmis sukelduma Vene toidu eripäradesse. Parem kui seda poleks teinud! Mitte selles mõttes, et Vene köök oleks kehv, suisa vastupidi! Lihtsalt kui ikka ei ole ega tule ja kaardile pole saanud, siis pole midagi teha: aeg, millal kunstipäraselt taldrikule asetatud kartuliviiludele, sidrunisektoritele ja mustadele oliividele asetatud koha oli veest välja püütud, jäi välja selgitamata, samuti eluka suurus (järsku oli ka mingi tähtsa tegelase rekordikala, mis annetati sellele restoranile:) ); ahvenafileedele oli kulunud ilmselt terve köögi laimitagavara koos eelmise sajandi poslamaslaga ja pelmeenid põhjustasid sportliku kallakuga öö. Vaid uhhaa kõlbas süüa. No kuidas on võimalik kala tuksi keerata, oigas Tauno veel tükk aega.
 |
| Restorani tuleb otsida korruselamu keldrikorruselt |
Järgmisel päeval külastades restorani Vana Tallinn, tabas meid veelgi hullem šokk. Rahvusrestoranid ongi selleks, et kas tuua kokku rahvuskaaslased või need, kes soovivad teatud paiga toitu süüa. Nii ma vähemalt arvasin kuni selle ajani, kui maitsesime meie mulgi kapsaid Pihkva moodi. Ütleme nii, et tulemus meenutas mulgi kapsaid, kuhu oli segatud juurde hulk tomatipastat ja nelgiga ülevürtsitatud kodust tomati-sibulamöksi. Salvesti sildiga mulgi kapsad on selle kõrval ikka puhas gurmee. Hapukapsasupp polnud mitte searasvast läikiv, vaid puhtalt venepärane loomalihaga supp, samuti tomatist kergelt punane. Kui Tauno uuris pärast restorani omanikult, millest selline Eesti köögi tõlgendus, oli vastus täiesti rabav. Nad valmistavad nimelt Eesti toitu Vene moodi, et see klientidele paremini peale läheks! No mida!!! Ja kui seesama mees seletab täiesti tõsise näoga, kuidas ta avab kohe-kohe jäätisevabriku, mis peaks Itaalia gelatot valmistama, kuid teeme natuke nii ja natuke naa, et kohalikele paremini peale läheks, siis armsad jäätisesõbrad - see pole ju enam SEE jäätis, pigem gelato vene moodi või miskit sinnakanti. Hoolimata mu respektist idee vastu omada Pihkvas restorani "Vana Tallinn" ja Stavenhageni Tallinna gravüüridest väiksema söögisaali seintel, on see lihtsalt üks restoran lehekülgi pikas jorus.
Ma ei taha siin olla mingi kibestunud tädi, aga kui ikka lubatakse regionaalset eripära, siis tahaks ka seda näha, kuigi isegi neutraalsest igaühele-midagi-söögikohast oleks piisanud. Teinekord annab ka suvaline stalovaja parema emotsiooni, poleks vähemalt pärastisi pretensioone. Seetõttu sooritasin raamatupoest mõned ostud teemal vene köögi eripärad, märksa mõistlikum ja vähem tervistkahjustavam tegevus:)
 |
| Tegelikult on elu ilus |
P.S. Kui muidu kougin ridikülist kaamera välja peaaegu mistahes söögikohas, siis huvitaval kombel ei tekkinud neis kummaski mitte kõige väiksematki soovi taldrikupaparatsot mängida :). Märk või mis ;).
Kommentaarid