Kuidas me laupäeval Läti majandust toetasime

Laadale!

Paunvere laat. Igal aastal must be üritus. Sel aastal tunnet polnud. Midagi polnud nagu tarvis ka, et ummisjalu peaks tormama. Lihtsalt laadakaupa vaadata ka nagu ei tahtnud, igal aastal samad asjad ja samad müüjad. Lisaks tohutult palju üksteise sabas tammuvat rahvast, kes tegeleb peamiselt sellega, et kellelegi või millelegi peale ei astuks. Aga mis on alternatiiv? Samal päeval peetakse lõunanaabrite juures Valmiermuižas mihklilaata, Tauno oli eelmisel aastal taevani kiitnud, äkki peaks minema. Mõeldud-tehtud, plaan paigas ja laupäeva hommikul keerasimegi autonina Läti poole. Veel Valga Statoilis hõikas üks mees teisele, et kas sa ikka Paunverre ka lähed. Meie vaid muigasime.

 
 
Kahte sorti rabarberikali või kui soovite - rabarberilimps :)


Lehmakommid nii tavalises kui hiigelmõõdus
  
Kuivatada võib mida-iganes

Veinid ja siidrid


Leiba müüdi tükiviisi
 
Kõik, mis 1760.aastatel ehitatud Wolmarhofi peahoonest tänaseks alles

Kas tuleb tuttav ette :)

Andke mulle kirvest :)


Isegi köögiviljadel peab lõbus olema
Meine Damen und Herren, parfümiert :)


Valmiermuiža pruulikoja lett: õlle kõrvale on leiutatud isegi gaseeritud ebaküdooniajook!

Isegi kasemahlast saab veini valmistada, maitsta seekord ei õnnestunud





Valmiermuižasse jõudes selgus, et laat on populaarne, autosid oli ikka päris palju. Õnneks oli mõisa õues ruumi piisavalt ning nii inimestel kui koertel oli hästi mõnus olla. Laat ise oli paras, vast nii sadakond letti, aga milline valik! Praktiliselt iga leti juures õhkasime ja ohkasime, maitsesime ja mekutasime, kiitsime lühemalt ja pikemalt, tulime teisel ringil tagasi, sõime silmadega, vaatasime heldinud pilguga ... Ahhhhhh! See kõik oli nii vaimustav! Puhas talu- ja väiketootjate kaup! Ei mingeid turuhilpe ega padjapüüre, isegi mitte aiakraami (leidus vaid 1 taimemüüja). Puhtalt söök ja jook ning natuke käsitööd ka. Ja seda peamiselt Valmiera ümbrusest. Sõirad, juustuvõided, leivad, kodused singid, soolapekk, lehmakommid, köögivili, ah - kõike ei jõuagi kirjeldada. Et praegu on ebaküdooniate aeg, leidus neid nii toorel kujul, sukaadina, siirupina, sukaadina siirupis, šokolaadis, veinina, äkki oli veel midagi. Lisaks tohutul hulgal väiketegijate veine, gaasiga kalja moodi jooke, siidreid, kangemaid napse. Ja loomulikult Valmiermuiža õlut!


Et isegi auto pagasnikul on siiski piirid (ses mõttes on kehv lähivälismaale kihutada), pidime langetama rasked valikud:). Enda meelest valisime välja parimatest parimad asjad, nagu näiteks vanad head lehmakommid (Skriveru Partikas Kombinats), erinevad sukaadid (Shpats and Sons), linnastega soolased küpsised ja magusad karamellinööbid (Valmiermuiža pruulikoja retsepti järgi valmistatud), ebaküdooniasiirupi ja ebaküdooniasukaadi siirupis, kooritud kanepiseemned jõhvikatega (MarLie J), paprika ja rosmariiniga soolapeki (Galas Nams), kartulikrõpsud (More Baltic Food), köögiviljadega värvitud pasta (Siera ražotne), suitsusink, mõned ürdisegud (Ragares), gaseeritud rabarberi-jõhvikajook (Piladži), kirbe pihlakavein (Ligatnes Vina Daritava), õunasiider (Smiltenes sidra daritava). Ehk oli veel midagi. Valmiermuiža pruulikoja looming on aga muljetavaldav, seda just pastöriseerimata õlle osas. Neil on kombeks pakkuda uusi eksperimentaalõllesorte, seekord siis number 7 ja 8. 8 oli väga mõnus ja pehme õlu. Mu suur lemmik on aga nende Frišs, mis on tegelikult õllejook, koosnedes õllest, leedrist ja ebaküdooniast. Absoluutselt ei sarnane meie Saku ja A le Coqi magusatele kleepekatele. Valmierast haarasime kaasa veel Valmiera piimakombinaadi suurepärast hapupiimajooki (tirkultura), mis on midagi jogurti ja keefiri vahepealset. Ebaküdoonia-pärnaõite, maasika-ženženni ja põldmarja-hibiskuse duetid on liiga head, et neid mitte proovida.
 
Allee teel Ungru mõisa

 
 
 
Omaaegse laste mängumaja kõrvalt leidsime jänkud


Laelind teise korruse trepi kohal

 
 


Pea kaks tundi olid möödunud märkamatult. Kogu kraami auto peale laadinud, maiustasime bussipeatuse pingil veel imehea Ruhja pirni-rabarberijäätisega ning edasi Ungurmuiža. Minu jaoks väga olulisse paika. Nüüd, kui viimasest külaskäigust oli 5 aastat möödas, tundus kõik kuidagi väsinud. Mis kõige hullem, liiliapeenra asemel oli muru!!! Rahvusvahelise suurprojektiga uuritud ja konserveeritud Lätimaa barokipärli väline ilu polnud enam see, puitpindadelt kooruv värv reetis asjaolu, kuidas isegi projektipõhine ehitusromantika pole jätkusuutlik. Sees oli aga kõik selline, nagu varem. Avastasin nii mõnegi uue mustri ja vaatenurga. Vahel ei tasu üksnes nina vastu maad ringi kõndida, pea kohalt võib leida imekauneid linde, näiteks teise korruse trepihallis. Kui plaanisime aga kõrvale vanasse koolimajja sööma minna, selgus ähmis näoga ettekandjaga kohtudes, et restoran on sünnipäevaks reserveeritud ja õhtul tuleb pulm veel ka. Ja minu bubert, millele olin juba ette kõrgeid panuseid teinud!!! Polnud midagi, õnneks oli meil kartulikrõpse :).

Kes ei riski, see burksi ei söö :)



Taevalikud friikad!

  
Cesise kontrastid ...

Cesise ilmselt pildistatuimad majad ...

... ja pildistatuim ukselink :)



Viimase aja konkurentsitult parimat burksi sõin aga Cesises. Septembrikuu laupäeva hiline õhtupoolik ei paku seal just suurt valikut einestamiseks. Järsku silmasime kahtlast silti, mis näitas Riia tänava keskpaigast kõrvale sisehoovi suunas. Kenast siseõuest oli saanud suvine lesila, mõnusate toolide-laudade, väikese purskkaevu ning boheemlasliku või ehk isegi hipsterliku keskkonnaga. Igatahes pakuti kolmes suuruses burksi, friikaid ning piiratud valikus joogipoolist. Viisakam kohvikuosa, kust saab salateid, leiduvat tänavapoolsel küljel (meile jäi sellest enne natuke kahtlane mulje), neil on vaid burkse ja õlut. Ja õigesti tegime, et sinna jäime. Teate, kui hästi maitsevad pealt krõbedad ja seest pehmed friikad, mille maitsetamiseks on kasutatud vaid soola ja veskist musta pipart. Või siis hamburger, isegi mille krõbeda koorikuga sai meenutas pehmet ciabattat. Pihvist ei tasu seejuures rääkidagi, mahlane veisekotlet lausa sulas suus.


Väike jalutuskäik tuttavate majade vahel, tõdemine, millist rahulolu pakub ajamasinasse kinni jäämine ning oligi aeg koduteele asuda. Õunapuudega ääristatud maantee, vahelduva eduga ühe ja sama raudtee ületamine ning imeline Vidzeme maastik on just need, mille pärast tasub sügisel autonina lõuna poole keerata. Ületanud Eesti piiri, kostis Läti raadio estraad veel head mitmedkümned kilomeetrid ...

Kommentaarid

Arnikai ütles …
Väga huvitav reportaaž ja kõnekad fotod.
Anonüümne ütles …
aga see kasemahlavein? nii põnev :)
ma olen septembrikuus alati pankrotis, järgmine aasta aga tean, milleks hoida :)
Ülle ütles …
Aitäh, Arnikai!
Sesamy, lätlased teevad vist igast taimest ja marjast veini:) Aga tegelikult ei pea sinna laadale üldse mitte ainult septembris minema, sarnane turg toimub seal veel mitu korda aastas :).

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus