Meekooki? Aitäh, lõunanaabrid!


Mesi, kuldne neste, mida koguvad tuhanded mesilinnud. Inimesed kaaperdavad aga nende elu mõtte. Valus ju. Ega muidu räägitaks mesimagusast jutust, iroonianoodid hääles. Keegi kaaperdab kellegi tunded. Heakene küll, vast mitte nii dramaatiliselt, kuid selle hetke kindlasti. Mesi on kaval, isegi salakaval.

1908. aastal avas väljaõppinud pagar Johan Lill Tartus Aleksandri tänaval oma pagariäri, mis saavutas oma hiilgeajad 1930. aastatel, trotsides vahepealset pagarite öötöökeeldu ja magusatootjatele määratud magusamaksu. Oma kondiitritoodetega murdis herr Lill isegi Ameerika ja Austraalia turule, pakkudes sinna ... mesikooke. Täpselt nii, sest ettevõte nimetas ennast reklaamides ju esimeseks Eesti mesikoogitööstuseks. Lille mesikookide täpset retsepti pole teada, see oli firmasaladus. Niipalju vaid, et tegemist oli küpsiselaadse ilmselt kihilise maiusega, mille muutsid pidulikuks marmelaad, glasuurid ja šokolaad. Lille peened mesikoogid kuulusid jõuluaja luksuse juurde. *

Meest tehakse meekooki tänapäevalgi. Teate küll Selveri meekooki, mahlast ja mesiselt magusat. Ja ega nende oma ainus ole, lihtsalt esimesena meenus. Kuni hiljutise ajani uskusin täiesti siiralt, et ohtra hapukoorekreemiga meekook on midagi eestlastele igiomast, hoolimata sellest, et tundub üsna noore koogina. Head asjad võivad teadupärast ju ka väga kiiresti südamed vallutada ning täiesti omaks muutuda. Väike kahtlus torkis küll sees, meenutades vana head Tartu Ankru baari ja selle imelist meekooki. Tollal pidasin seda meest veidi vänget küpsetist grusiinide omaks. Täna ma ei tea, kellele seda omistada. Kõik vihjed näitavad, et siinmail tuleks vastust otsida hoopiski lõunanaabrite juurest. Ehk siis taas alguse juurde tulles - kõik puha meie oma Liivimaalt :).

Meekooki küpsetatakse ju paljudes maades. Venemaal kuulub meekook (Медовик) kindlasti lemmikkookide hulka. Kui mitte rohkem! Küpsetise, mille ajalugu seostatakse keiser Aleksander I abikaasa Jelizaveta Aleksejevnaga, täidiseks on enamasti võikreem või võiga hapukoorekreem. Harvemini määritakse kihtide vahele lihtsalt suhkruga hapukoort. Niisiis umbes 19.sajandi algus, Vene tsaaririik.

Lõunanaabrid lätlased määrivad nüüd koogikihtide vahele puhast hapukoort ja panevad veel törtsu haput moosigi.  Ja see kõik on Läti rahvusköök, olgu ta nii uus kui ta parasjagu on.  Meil reeglina moosi ei panda ja selle koogi edulugu on ilmselt tükk maad lühem kui lätlastel.


Kook on aga äraütlemata hea, eriti lätlaste versioon. Niisiis kaaperdasin nende retseptigi (N.Masilune, Latvian National Cuisine, 2005).

2 muna
2 dl suhkrut
100 g võid
60 g mett
1 tl soodat
6 dl jahu
umbes 1 kg paksemat hapukoort
1 tl vanillsuhkrut
soovi korral haput moosi

Klopi pliidikuumust taluvas nõus munad koos suhkruga lahti. Lisa väikesteks tükkideks lõigatud või ning kuumuta madalal tulel pidevalt segades, kuni suhkur ja või on sulanud. Munasegu ei tohi sealjuures eriti pakseneda. Teises nõus kuumuta mett kuni see mullitab, lisa sooda, sega läbi ning kuumuta segades, kuni ainete reageerimisel tekkinud vaht hakkab uuesti alla langema ning segu on karamellikarva. Lisa mesi munasegule ja kalla seejärel juurde jahu. Sega tainas ühtlaseks ning tõsta külmkappi vähemalt pooleks tunniks jahtuma. Külm tainas muutub rullitavaks. Ümmarguse koogi jaoks jaga tainas 6 osaks ja rulli iga pall küpsetuspaberil hästi õhukeseks, umbes 1-1,5 mm paksuseks kettaks. Ühtlasema tulemuse jaoks joonista eelnevalt sobiva suurusega taldriku abil paberile ring. Kui tainas kipub rulli külge kleepuma, riputa tainale jahu. Rulli korraga lahti vaid küpsetamisele minev pall, ülejäänuid hoia senikaua külmkapis, kui tuleb nende kord.
Küpseta iga põhja eraldi eelsoojendatud ahjus 180-200 kraadi juures 3-5 minutit, kuni tainas muutub helepruuniks. Ettevaatust, õhukesed põhjad võivad kergesti kõrbema minna!
Küpsenud põhjad lõika näiteks taldriku abil ühesugusteks ketasteks, kandlise koogi puhul ühesugusteks tükkideks. Servad jäta alles, nendest saad kattekihi jaoks puru. Sega hapukoor vanillsuhkruga (soovi korral võib lisada mõne lusikatäie meelepärast hapukat moosi) ja ehita kuuekihiline tort, põhjad ja kreem vaheldumisi. Pealmiseks kihiks peab jääma hapukoor. Pudista jahtunud lõigatud servad sõrmedega parajaks puruks ning puista koogile.
Lase enne serveerimist vähemalt 3-4 tundi, parem kui üleöö, külmkapis seista. Meekook kuulub selliste maiuste hulka, mis muutuvad seistes ainult paremaks.




* J.Lille mesikoogitööstuse kohta võib lugeda Tartu Linnamuuseumi 2013. a aastaraamatust "Uurimusi Tartu tööstusest enne Teist maailmasõda".

Kommentaarid

mercredi ütles …
Võrratu kook.
Käisime eelmisel nädalal Pariisi ühes peenemas ja kuulsamas kohvikus Café Pouchkine'is ning sealses valikus on Medovik ka täiesti olemas.
http://www.cafe-pouchkine.fr/index.php?option=com_content&view=article&id=121&Itemid=99

Leidsin ka foorumi, kus sealne Medovik on põhjustanud elava arutelu, millest ilmneb, et koogi päritolu ja koostisosad varieeruvad suuresti (näiteks kasutatakse täidisena ka pralineekreemi ja dulce de lechet):
http://forums.egullet.org/topic/146882-medovik-russian-honey-cake/

Ülle ütles …
Aitäh linkide eest! Jällegi on neis kinnitus, et kui raske on mingit toitu "paika panna" :).
Väikebussi rent ütles …
Paistab väga hea välja :)
Anonüümne ütles …
mina mäletan lapsepõlvest meekooki, mida müüdi kilokaupa igas endast lugupidavas "kulinaariakaupluses". nägi välja nagu samal ajal kättesaadav olnud "teekook", selle vahega, et oli tumepruun, vahel oli mingi povidlo ja peal suhkruglasuur. püüdsin seda mingil hetkel isegi jäljendada... aga no ei. kui keegi suudaks toonase meekoogi retsepti kuhugi netti riputada, oleksin vist küll eluaegne tänuvõlglane...
pretty pliiz?
p.s. selveri meekook jätab ikka väga külmaks :(
mercredi ütles …
Sesamy, sa pead vist seda kooki silmas: http://windowstorussia.com/prianik-or-pryanik-a-russian-recipe.html
See on muide samuti selles Café Pouchkine'is olemas. :) Guugelda "prianik" või "pryanik" ja retsepte peaks tulema teisigi.
Anonüümne ütles …
issand, vist ongi :)
tuhat tänu!!!
Ülle ütles …
Kuulge sõbrad, mulle hakkas ka lõpuks see povidloga meekook meenuma. No täpselt enam ei mäleta, aga prääniku moodi vürtsidega ta nagu polnud. Präänikud on niikuinii omaette ooper :)
mercredi ütles …
Mina oma lapsepõlvest seda kooki tegelikult ei mäleta, õigemini - mul on küll silmade ees selle välimus poeletil, kuid mulle ei meenu, et me seda kunagi ostnud oleksime.

Aga praegu ma elan Belgias ja siin on mitmeid vene poode, kus on selle välimusega kook müügil, präänikud muidugi ka. Siin oleme siis selle koogi lõpuks ka ära proovinud, samuti ostame aeg-ajalt präänikuid, sest mu lapsele need meeldivad. Ja võin küll öelda, et vähemalt see kook ja präänikud on täpselt samast tainast, ainult erinevas vormistuses. Eks präänikuid on muidugi kümmet erinevat sorti, on povidlotäidisega ja on teiste lisanditega.

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus