Kahest kevadisest toidupeost ehk nii need 25000 sammu tulevad


Et aprilli keskpaiku toimub Tartus maamess, teab igaüks, kes põlluasjade ja maaelu vastu vähegi huvi tunneb. Et Loode-Inglismaal Chesteris toimub ülestõusmispühade aegu toidu- ja joogifestival, lugesin Delicious`i märtsinumbrist. Igatahes juhtus kogemata nii, et külastasin mõlemat. Teist küll tõesti üsna kogemata ja pimeda juhuste kokkulangemise tõttu.

Chesteri vanalinna tuiksoon

Olime oma väikese pühadeaegse puhkuse varakult ja hoolikalt ära planeerinud ning jätnud pühapäeva - ülestõusmispühade 1.püha Chesteri jaoks. Kuna Inglismaal sel päeval elu seisab ja avatud on vaid väiksemad toidupoed, otsustasime pühendada selle päeva linnakese rooma- ja keskaegsete kihistuste imetlemisele ning kevadise maaidülli nautimisele koos ringikalpsavate jänkudega. Et oleks ka midagi hingele Manchesteri karuse tööstusajaloo ning Liverpooli sadamakultuuri kõrval. See, et linnakeses peetakse kolmepäevast toidu-, joogi- ja elustiilifestivali, selgus mõnevõrra hiljem. "Appikene, mina sinna õllesummerile küll ei taha minna!", ohkas siiski üks reisiline. Aga mis parata, tal tuli enamuse survele alluda. Raske südamega küll, ehk päästab kunstiosa. Tõe huvides tuleb küll öelda, et kunstitelgi läbisime siiski kõige kiiremini, tüüned maastikumaalid ja portreed lehmadest polnud just see, mille pärast ennast sinna unustada :).

Chesteri katedraali ristikäik

Roomaaegne amfiteater

Roomlaste kindlustusest pole tänapäevases Chesteris suurt midagi näha, kuid amfiteater ja termid on täiesti hoomatavad, samuti vanalinna suuremate tänavate skeem. Keskaegne linnamüür olevat aga üks paremini säilinuid kogu Suurbritannias, osaliselt sai selle peal isegi kõndida. Lisaks uhke ja väärikas katedraal, mille vanemate osade igast kivist õhkub aja lugu.  Ja nüüd festivalile! Väikese ringiga küll, aga siiski. Hipodroomi keskele olid pandud üles suured festivalitelgid, nende vahel väiksemad eksponentide katusealused ja paari suure saarena välitoitlustusalad. Kuuldavasti pidi 14. korda toimuval festivalil olema üle 150 eksponendi ning oodati ca 25000 külastajat.

Hipodroom - toidufestivali kodu

Ei olnud õllesummer, oli nagu maamess! Räägitakse, et üks toredamaid niisuguseid festivale. Eksponendid olid jaotatud suurte telkide ja välialade vahel. Ja kui rääkida toidust, siis see valik oli vaimustav, pärit eeskätt Cheshire`i piirkonnast ja tema naabritelt, aga ka isegi Cumbriast või koguni Prantsusmaalt. Hakkas silma, et pea iga leti kõrval kõrgus plagu, millel kirjas, millise võistluse oli see toode võitnud, kus hinnatud jne. Loomulikult oli väga palju erinevaid juustusid, sinna juurde tooreid grillvorste, mistahes moose ja keediseid, toredaid pie`sid, maiustusi, jäätist jne jne. Pea hakkab ringi käima. Ja kui veel õlut ja kodust siidrit ka antakse, mis siis enam elult tahta :). Ilmgi oli suurepärane! Kui pärast kogu ala läbikäimist ja viimaseid jõuriismeid kokku võttes sai pikalt haudunud sealiha ja rohke õunamoosiga saiaga vaevu leitud toolile prantsatatud, oli elu nagu lill. Lonks keldrimaitselist siidrit ning siia me jääme. Emotsioone sai nii palju, et raske tagantjärele meenutada.


Perfick Pork - tunnustatud vorstimeister Norfolkist. Sealihavorstid black pudding`i ja maasikamoosiga olid tõesti vaimustavad.

Vinnutatud vorstid Prantsusmaalt. Eriti võlus viigimarjadega vorst.





Leedrinapsu tasub küll proovida.

Lastele korraldati oma kokakool. Ju oli siis väsitav :)

Ja täiskasvanutele korraldati oma kokašõu.
Juustu nimel :)

Hetk kunstitelgis.

The Cherry Tree moosimeister Dorsetist

Ja siit tuleb hiline lõuna


Kuna sealtkandist ei saa ilma õiget black pudding`ut proovimata lahkuda, korraldasin oma lemmiktoidule tõelise jahi. Brittide verikäkk on natuke teistsugune kui meil, sisaldades kaerajahu (või ka -helbeid). Öeldakse, et kui Bury verikäkki pole maitsnud, siis ei olegi õiget proovinud. Oli hea küll, aga natuke liiga vänge ja harjumatult ürtiderohke, meenutades maitselt pigem verivorsti. Minu lemmikuks kujunes hoopis üks väiksem tootja - Shaw Meats Cumbriast, kelle rõngaks keeratud ja seetõttu oma kujult verivorstile sarnane kraam oli ikka überhea. Parajalt vürtsine, parajalt tihke. Ka nende suurte pekitükkidega oma kujult verileiba meenutav toode maitses samuti suurepäraselt. Nagu kodus :).


Nüüd, ligi paar nädalat hiljem, meie oma maamess. Täiesti ette planeeritud, tead, kust mida leiab. Ristemäe kilud on kohustuslikud. Ilm on sant - külm ja tuuline. Ometi tabasid mind riburadapidi üllatused. Esimest korda tuli Tartusse ennast tutvustama AS Veikand, kellelt on võimalik osta mistahes kraami vorstiteoks, sh soolatud seasooli. Ka Konju Mõisa Talu oli oma kitsejuustupallikestega kohal. Üks ports tootjaid on leidnud endale aga katuse Ausa Toidu Klubi näol ning nende ühine esindus oli äärmiselt kaunilt kujundatud ning muljetavaldav. Säga-Aaviku talu sametiselt maitsev astelpajujook ning punapeedikrõpsud olid aga täiesti vastupandamatud ning vallutasid hetkega südame.

Sügavkülmast toodud vahtramahl

Ristemäe küüslauk

Võrumaa karaskid, leiba oli ka.

Konju kitsejuustupurgid

Memme saia ka :)

Breti juustudeta ei kujuta maamessi ettegi, seekord sama katuse all sõbrad ka.

Suitsusaunasingi meistriga oli seekord keeruline jutu peale saada ;)

Saksa vorst ehk Veikand pakkus nii sooli, maitseaineid kui vorstipresse.

Esimesed vaariktomatid sel aastal.

Maasikatega tuleks veel passida.

Kukekommita ei saa niisugusel üritusel kuidagi.

Säga-Aaviku talu pakkus igasuguseid vahvaid tooteid, näiteks kõrvitsanämmi :)

Ehh, olid ajad ...

Suurim üllatus tabas mind hoopis Jõgevamaa Koostöökoja boksis. Nad olid selle ära teinud: "Toodetud Jõgevamaal" ehk kohaliku toidu kott. Loomulikult pole isegi mitte ühte suuremasse kandekotti võimalik mahutada kogu Jõgeva maakonnas toodetava toidukraami valikut, vaid nüüd on olemas oma logo, millega siin toodetavat teistest eristada. Võru-, Põlva- ja Saaremaa logodega kaup on ju kõigile tuttav. Ja mis minu jaoks kõige tähtsam, Jõgeva tegi selle enne Tartut ära, jess!!! Minuni jõudnud kotis leidusid mõned tooted, mille olemasolust polnud vähimatki aimu. Näiteks Sepamäe talu kuivatatud astelpajupüreest vitamiiniribad (taevalik maius, kaob hetkega!), Saare mõisa ürdiaia teesegu (ma ei teadnud, et nad nüüd ka kuivatatud teeürte müüvad), Nord Garlic`u pakitud küüslauk, Ulge talu taluvein. Kui ma muidu mõtlesin, et mis see ikka ära ei ole, natuke ju poosetamine ka, siis seda kotti lahti pakkides tundsin selle kõige üle uhkust. Aitäh, Aive, selle härdushetke eest!

Elav reklaam :)


Vaata sisse ka :)

Toredad toidupeod mõlemad ja see on nii vahva, et kohalik ja kodumaine toit on tegelikult midagi märksa enamat kui mangopüree.

Kes päristoitu ei jaksanud enam uurida, võis imetleda Levande poe imekaunid seepe ja lavendlitooteid.

Kommentaarid

Pliidid ütles …
Head pildid ;)
Teedeehitus ütles …
Tõesti head pildid, tulbi!

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus