Identiteedivahetus ehk sibulast leivakreemini

 
Septembrikuu esimene nädalavahetus. Ilm tõotas tulla selline natuke kummikute oma, aga ilmast rääkimine siin suurt ei aita. Kuidas mahutada kahte päeva Piirissaar ja Rocca al Mare, polnud veel reede õhtulgi päris selge. Selge oli üksnes see, et laupäeva varahommikul tuleb võtta suund Laaksaare sadamasse ja sealt edasi Piirissaarele ning pühapäeva hommikul Tartust Tallinna poole. Asjaolu, et saarelt laupäeva õhtul tagasisõitev viimane praam (ei, mitte see keskpäevane :) ) oli juba ära broneeritud, ei sobinud sellesse skeemi kuidagimoodi.

Laupäevahommikune Peipsi

Niisiis laupäev ning esimene Piirissaare sibula ja kalalaat. Proua vallavanema viimased päevad enne laata nägid välja nagu lennujuhtimiskeskuse dispetšeri ja kaubavedaja hübriidil. Üritas küll säilitada kainet meelt ja laada ajal naeratadagi, kuid laupäeva õhtuks oli temagi kustunud. Ei ole ju naljaasi korraldada saarel laata, kus laadalised tuleb kohale vedada (õigemini küll jätta mulje, et nad tulevad vabatahtlikult, aga praam, laevad ja paadid ju veavad), saarerahvast vaid osa käis seda melu uurimas.

Laadale!

Minu esimene mälupilt Piirissaarest pärineb lapsepõlvest, kui käisime klassiekskursioonil Pihkvas. Pegasus tegi vahepeatuse Piirissaarel ning mu mälus on vaid see, kuidas laev seoti vana sadamakai külge, kuhu oli kuhjatud tohututes kogustes kuldkollast sibulat, ning kuidas sealt tõsteti üüratu hunnik neid kotte laevale, et kõik see sibul Tartusse viia.

Laadalt sai nii sibulat kui vobla.

Kaupa veeti kohale vanade heade muroveidega

Laulu alustati tegelikult juba esimesel praamil ... Nüüd siis puhta häälega ja pillimängu saatel :)

 
Täna on nii uue sadama kui vana laohoone kaid tühjad. Sibulale tuleb ise järele minna. Pealegi on Piirissaarel iga aastaga sibulakasvatust kokkupoole tõmmatud. Lisaks kõigele muule on saarel ka 94 metssiga, kes künnavad üles nii haritud kui harimata maad, mõistagi valel ajal.
Sibulast räägiti seekord neile kohaleveetud laadalistele küll ja veel. Külli Annamaa ja Ingrid Bender Eesti Taimekasvatuse Insituudist rääkisid põhjalikult sibulakasvatusest, Peipsi sibulast ja sordiaretusest. Illustreerivate piltidega läks küll veidike nihu, ilm oli valge ja lina samuti, aga kuulajatel oli huvitav. Kui ikka pesasibulaga pole ise kokku puutunud, siis on teistmoodi kasvatus küll. Eesti Vabaõhumuuseumi inimesed tegid ajaloolise tagasivaate sibulakuivatamisele, samuti väga valgustav.

Sordiaretajate etteaste

Et laada programm lubas Peipsimaa Kogukonnaköögi ehk Maitseelamuse koja etteastet, tuli minna. Ja kui Tauno, kes ettenägelikult selleks ajaks merele läks, aga eneselegi ootamatult varem tagasi saabus,  oli "gurmeed" lubanud, tuli ka seda teha :). Saarele minek pole nagu Rakkesse sõit, et laed auto millimeetri täpsusega kraami täis ja ongi kõik. Mõned asjad tuli ette saata, siis ise praami ja paadiga koormaeeslit mängides üle vee saada ning lõpuks heatahtlike kamraadide abiga kogu laager püsti panna. Ütleme nii, et hommik oli liiga diip. Mäng "leopard otsib onni" ehk lapsehoidja eri jätkus peaaegu kitsepraega ning päädis hommikuse süldipeo jätkuga. Kui praamil löödi kell 9 ikka lahti ühislaulud "Uhke postipoiss sõitis kord maanteel ... " jne, tundus, et õhtul lõpetame kõik hullumajas.  
Saarel läks kõik õnneks märksa paremaks, ilm läks päeva peale selgeks ja soojakski. Sättisime telgi püsti ning edasi läks kõik ludinal. Pakkusime sibulat mitmel moel, kas see just gurmee oli, on omaette küsimus. Kuid vähemalt eristusime, kohe näha, et linnavurled :) 

Telk ütleb kõik ehk naised pandi tanki :)

Kuna köögil on uus infrapuna-vaakumkuivati, saab selle abil võluda Peipsi sibulast krõbeda kuivatatud sibula, mis maitseb magusalt ja on igasuguste lisaaineteta. Olge valvel, varsti saab seda ka laiemalt, mitte ainult maitsta!

Tõhus suupistetaldrik Breti valgehallitusjuustu, Kuusiku talu kurgist valmistatud tunniste kurkide, Kasepää küla roosast sibulast tehtud marineeritud sibula ning minu küpsetatud koduleivaga

Kilupirukas, milles kilu pikutab võis praetud sibulapadjal

Alatskivi lossi viskiga sibulamoos

Varnja Mesitare vobla

Üks supp kulub alati ära: seekord siis kala-sibulasupp või sibula-kalasupp. NB! Ilma luudeta! Koha oli pärit Peipsist ja sibul kohapealt. Järjekord hakkas moodustuma juba siis, kui pada tulele sai :)

Kui enamus laevu lahkus, lahkus ka publik. Tuli meilgi telk taas kokku pakkida ning jalutada sadama poole lootusega, et ega saarele kedagi maha ei jäeta. Koidula oli oodatust tühjem, Varnja ekipaaž ehk kangedmehed.dot.com lahkus Progressiga, täsigaasiga praamile vahust saba näidates ning saare kohale tõusis kaunis vikerkaar. Tehtud!

Ja järgmisel varahommikul Tallinna poole ...

Vabaõhumuuseumis peeti leivapäeva ja sügislaata. Kõikides majapidamistes tehti midagi leivaga seotut, kus peksti rehte, kus küpsetati leiba jne. Kuie koolimaja oli seekord ajaloolaste päralt - valmistasime ja pakkusime degusteerimiseks ajaloolisi leivatoite keskajast kuni 20. sajandini: keskajast pärit vürtsileibu, 19. sajandi linnaköögi leiva-mandlikooki ning sajandivahetuse leivakreemi. Moodsalt öeldes taaskasutasime vana leiba. Lisaks sellele sai kahel korral näha filmi „Toidutoojad“, mis kõneleb väliseestlaste ja toidu seostest. Koos Inna Põltsam-Jürjo, Anu Kannikese ja Riina Reinveltiga veetsime vahva päeva puupliidi seltsis. Ei küpseta just iga päev puupliidi ahjus kooki, pealegi võhivõõras ahjus. Koolimaja perenaine Silva oli esiti natuke umbusklik. No muidugi, kui mingid võõrad inimesed vallutavad tema köögi! Mõne aja pärast sulas temagi ja õhtuks me juba meeldisime talle :).

Identiteedivahetus :)

Ajaloolased köögis

Saare naisest Milvist tehti aga hetkega Liida või veelgi parem, Adeline. Silva surus mulle kindlameelselt kahtlase paar numbrit suurema pika seeliku selga, valge põlle ette ning ... saksa tanu pähe! Mul pole ealeski tukk üleval olnud, aga nüüd polnud pääsu. Pakk klambreid pähe ning vastuvaidlemine ei tulnud kõne alla. Ma olevat Triinu sõnul ikka väga abitu väljanägemisega olnud ja esiti näost päris ära kukkunud. Õhtul aga tundunud talle, et just niisugusena ta Adelinet ette kujutabki ning lõpeks tekkinud väike hirm, kas ma ikka tulen rollist välja. Issver, äkki jääbki selliseks! Kuna teised saabusid hommikul väheke hiljem, siis seelikuid enam ei jagunud ja Inna ning Anu said vaid põlled ja pearätid. Meie vabatahtlik abiline oli aga ette hoiatatud ning tema omandas uue identiteedi õiges suuruses ja kenasti kokkusobiva kostüümi abil. Telefonid tuli panna kappi ja süüa tegime tollele ajale kohaselt ehk savikausside ja kondijõu abil, elektrimikser oli out.

Munavalged ja vahukoor tuli ikka käsivispliga vahtu lüüa ...

... ja munakollased puulusikaga

Klassitoast sai kinosaal

Niisiis ajaloolised leivatoidud. Valisime välja sellised, mida annab kodus järele teha, soovi korral sai ka retsepti kaasa.
Keskajal veini või õlle kõrvale söödud vürtsileivad on ehk kõige lähedasemad praegu moes olevate küüslauguleibadega. Valmistamisviis on sarnane ehk kuumutasime õlis läbi vürtsid (jahvatatud must pipar, muskaat ja ingver), praadisime leivakangid läbi, et kõik kenasti õliseks saaks ning tõstsime ahju järelküpsema. Ahjus omandasid nad harjumuspärase krõbeduse, pannil ei tulnud see niimoodi välja. Vürtsidevalikut võib kindlasti muuta, kasutasime neid, mis kindlapeale olemas olid. Üks levinumaid küsimusi oligi, et kas tõesti olid need kõik juba keskajal saadaval :).

Liida Pancki 1864. a väljaantud kokaraamatust "Kasulinne Kögi- ja majapiddamisseramat" laenasime jämedast leivast tehtud tordi retsepti, mille puhul on tegemist biskviidiga, milles tavapärast jahu asendab riivitud leib ja mandlijahu ning vürtsikamat maitse lisab kardemon. Üheskoos leidsime, et see sobib väga hästi jõuluajaks, eriti koos vahelemääritud pohlamoosiga. Üks külastaja ei tahtnud kohe kuidagi uskuda, et see kook on küpsetatud sealsamas puupliidiahjus. Anu pidi ahjuukse avama ja ette näitama :).

Magustoit võlus aga kõikide südamed, iseäranis vaimustusid mehed! Retsept pärineb Jaan Koori 1903. a ilmunud raamatust "Magusad söögid, moosid ja sahvtid. Eesti pereemadele ja neidudele." Valmistuskäik on ülimalt lihtne ning magustoit maitseb suurepäraselt ka täna. Kusjuures soovitan soojalt metsa minna pohli korjama, sest nende marjadega maitseb kohe eriti hea (ussimaarjapäev on ka möödas!). Retsept on kohandatud nö mõistlikele kogustele, vaevalt et te iga päeva hakkate originaalis toodud liitrit vahukoort vispeldama. Meie lisasime praadimise ajal leivapurule ka veidi jahvatatud kardemoni, mis andis veelgi rikkalikuma maitse.

Jämeda-leiva kreem ehk lihtsalt leivakreem

400 g pakk 35%list vahukoort

1-1,5 dl tuhksuhkrut

0,5 tl vanillipastat või 1 tl vanillsuhkrut

200 g vanemat  riivitud leiba (võib kasutada ka Veski-Mati täisterariivleiba)

2 sl võid

1 väiksema sidruni riivitud koor

serveerimiseks väikeseid mandli- või võiküpsiseid ja meelepärast hapukat moosi või marju

Vahusta koor koos suhkrutega pehmeks vahuks. Lisa eelnevalt võis läbi praetud ja jahutatud riivitud leib, peenelt riivitud sidrunikoor ning sega õrnalt läbi.

Serveeri väikeste mandli- või võiküpsiste ja marjade või moosiga.

Leivapäevaga jäi rahule ka koolimaja hiigelsuur kass Hanno, kes tatsas kindlameelselt kööki, lasi ennast isegi silitada ning sülle võtta ja maandus lõpuks pehmele toolile. Ilm vist ka, sest hoolimata vahepealsest ootamatust äikesepilvest tuli autonina kodu poole keerates ka sel õhtul vikerkaar välja.

Kaamera taga tegid klõpse Triinu, Kalle ja mina.