Ühe päevaga läbi Ahvenamaa

Esialgu võimatuna tundunud ettevõtmine - ühe päevaga läbi Ahvenamaa!

Kui meil toimub suvel ülemaaline avatud talude päev (tänavu 3. korda), siis on see ellu kutsutud selleks, et inimesed, kes tunnevad huvi maal elamise ja majandamise vastu, saavad tulla vaatama, kuidas elu tegelikult käib, kust tuleb toit. Mistahes loom annab kohe plusspunkte juurde, on keda imetleda ja võimalusel isegi silitada. Tihtipeale saab osta kaasa kas selles talus või naabrite poolt valmistatud koduseid tooteid, osaleda õpitubades, süüa kodukohvikus köögiahjus küpsetatud kooki või näppida erinevaid masinaid. See, et pererahvas on silmanägemise ulatuses ja vajadusel saab neid tülitada või tutvustavad nad ise majapidamist, on iseenesestmõistetav.

Seilasime Maamajanduse Infokeskuse eestvõttel septembri keskpaiku Ahvenamaale, et uurida, kuidas näeb välja nende lõikusfestival ehk avatud talude päevad. Punased õunad juhatasid kas avatud taludesse, pop-up ettevõtmisteni või restoranidesse - kokku 45 õuna üle saarestiku - väga põnev!

Tänavu 20. korda peetaval lõikusfestivalil on oma koduleht, kus kirjas info avatud ettevõtete kohta, peamised tõmbenumbrid ja kaart nii rootsi kui soome keeles ning kokkuvõttena ka inglise keeles.

Ootusärevus sees ja seiklustele vastu. Reve oli käinud seal juba eelmisel aastal, nii et ta julges võtta grupijuhi kohuse ning meid talust-talusse juhatada. GPS on jätkuvalt parim abivahend. Kõikides taludes jagati ka festivali kaarti, kus kirjas kõikide kohtade koordinaadid. Ära ei eksinud, kuigi ühe talu väravas käisime kaks korda, sest Google Maps otsustas meid vahepeal ühest kohast teise sõites ringteele juhatada. Ega muidu polekski tagaõue näinud :).

Mis oli teisiti? Kõigepealt on festival 2-päevane (reede ja laupäev) ja kui kellelgi jaksu, võib olla avatud ka kolmanda päeva. Kuigi meie käisime reedel, ei saanud külastajate hulga üle kurta. Õhtupoolikul olid talude parklad kohati puupüsti täis. Laupäeva isegi ei tahtnud enam ette kujutada. Kui meil eeldatakse, et pererahvast on ka näha ja täiesti loogiline, kui nad ise räägivad oma majapidamisest ja teevad ekskursiooni, siis Ahvenamaal polnud see faktor nii oluline, pererahvast oli näha vaid kohati. Enamasti oli tegemist nö taluturgudega, kus vähem või rohkem müügilaudu õuedesse üles seatud, koduloomad ja vanad masinad kuulusid ka sinna juurde. Kõik oli väga hästi viidastatud ja sildistatud - puust ja punasest, nii et eksimisvõimalusi palju polnud. Enamasti igal pool oli ka väike kohvik sisse seatud, kus sai osta kooke, mõnel pool ka midagi toekamat. Ahvenamaa pannkook oli muidugi kohustuslik.

Festivali korraldatakse oma kulu ja kirjadega. Korraldustiimis on üks inimene palgaline ja ülejäänud vabatahtlikult. Uue aasta plaanid pannakse paika aasta alguses, et jõuaks kõik turundusmaterjalid ette valmistada. Iga osaleja maksab 400 eurot. Kuna nüüd oli teist aastat sisse seatud parkimiskaardi süsteem (esimesest kohast tuleb osta 10 eurone parkimiskaart, millega saab kõikides edasistes kohtades parkida, kaardiga kaasnevad ka eripakkumised jms), jaotatakse sellest saadud raha ja mis korraldusest üle jääb, taludele tagasi. Sega sõltub kõik sellest, palju on külastajaid. Küllap oligi see üheks põhjuseks, miks kohati jäi mulje, et festival ei ole mitte üles ehitatud puhtale rõõmule, vaid sellega kaasneb ka kõikvõimaliku kauba pakkumine mistahes kohas. Kusjuures nii mitmedki sama firma tooted olid müügil paljudes kohtades.

Üks asi oli küll väga sümpaatne. Igast kohast sai kaasa haarata koti, millesse pakkida kogu kaasaostetav toidukraam. "Pane Ahvenamaa taldrikule!" oli kuidagi väga tore üleskutse. Loomulikult me seda ka tegime :).

Jõudsime päeva jooksul külastada kokku 17 erinevat talu ja pop-up ettevõtmist. Kuna vahemaad on väikesed, oi see täiesti jõukohane. Meil ei tuleks see kõne alla, kui keegi just sportlikku võitlust ei taha korraldada.

Hommikul minnakse ikka kõigepealt turule. Mariehamnis sees paiknev mereäärne turg Sjökvarteret (kaardil nr 15), oli väga mõnus ja sõbraliku loomuga, kus müüdi kõike: kala, lambaliha, astelpaju jm tooteid, leiba, köögivilja, lambanahku, lilli ... Sel hetkel me veel ei teadnud, et umbes poolt neist toodetest kohtame ka mujal. Sadamas oli väga sümpaatne käsitööpood, kuhu tahtnuks kaemaks jääda. See oli ainus, mis jäi sellest reisist hingele kraapima.

Natuke aega bussisõitu ning olimegi limonaadivabriku õuel. Amalias (nr 14) on väiketootmine, kus kogu tootmisliin marjadest kuni sildistatud pudeliteni paikneb ühes hoones. Peremees rääkis kogu tootmisprotsessi ära, hoone teisel korrusel asus pood ja kohvik. Kui nad ise reklaamivad, et valmistavad käsitöölimonaadi looduslikest koostisainetest, siis see on küll õige, kuid koostises on säilitusained sees ning suhkrusisaldus kõrgem kui võiks oodata. Pood oli väga äge, mis kindlasti mõjutas ostude hulka, kuid kodus kainelt järele mõeldes võinuks need pudelid vabalt ostmata jätta.

Järgmine peatus oli aga midagi kõigi hingele. Lumparlandis moodustas neli naabruses asuvat talu, mille vahet sai jalutada, toreda komplekti. Lumparby Ollas (nr 11) võlus koduse kohviku ja käsitööpoega vanas elamus. See oli niisugune Rootsi, mida olen Gotlandil kohanud. Selgus, et kohvikus toimetav Inger Nygård oli kunagi Saaremaaga koostööd teinud ja seetõttu oli jutuainet rohkem kui küllalt. Utgård (nr 12) näitas lambaid ja nende juures olid kõikvõimalike käsitöökaupade letid. Veidi maad eemal asus Vestergårds (nr 13), kus põhirõhk loomadel. Tegelikult oli nii, et selles talus nägime ehtsaid sigu. Mõelda vaid, nõjatusin samuti aiale ja vahtisin heldinult hiigelsuurt siga, kes poseeris kõikide kaameratele tema ümber. Mõneminutilise kiire kõnniga jõudsin aga tõelisse traktoriparadiisi Sågkvarnen i Lumparby (nr 10). Terve küngas oli täis vanu traktoreid, vanim - Fordson - pärines 1937. aastast. Väga muljetavaldav! Ainus hetk reisi vältel, kui kirusin, miks ei võtnud kaasa lainurkobjektiivi. Isegi telefoniga ei saanud tervet traktoritehulka korraga pildile, 60-mm fiksist rääkimata.

Brobacka (nr 6) külalistemaja võttis meid vastu hubase kohvikuga. Lisaks kõikvõimalikele kookidele pakuti siin kõrvitsasuppi, väljas oli laudade ja õue kaunistamiseks kasutatud igas mõõdus lustlikke kõrvitsaid ning väikeste dekoratiivkõrvitsatega sai mängida koguni trips-traps-trulli. 

 
Judy Kuituneni imeline keraamikakoda Gömla vanas tapamajas  - Judys Hantverk och Inredning (nr 35) oli midagi hoopis teistsugust kui olin oodanud. Terve saalitäis imekaunist, kohati lustlikku keraamikat mõjus kui palsam hingele, südamest tulnud loomingu fluidum oli kaugele tunda. Igast seeriast tahtnuks midagi kaasa võtta. Siniste mummudega kohviserviis võttis aga täiesti relvituks. Minu kunagine sinine köök ärkas peas taas ellu, nii et ma ei saanud lahkuda ilma koorekannuta. Vähim, mis ma endale lubasin. Kuuldes, et olen kaugemalt, pakiti see hoolikalt veel roosa mustriga paksu paberisse, et kannuke koduni kenasti vastu peaks.

 
Järgmised kaks talu olid taas naabrid: Marskogens Lamm (nr 1) oli neile, kes huvitusid eelkõige lammastest ja lambatoodetest, oli see siis liha, vorstid, nahad, isegi juust. Muide, lambapiimast hallitusjuustud olid väga põnevad. Õue peal nagu ikka laadake, kõrval paiknes õuepubi ning jalutuskäik naabri juurde võttis vast paar minutit. Karl-Ersgården (nr 2) esindas ehk kõige arhailisema talu tüüpi. Juba tunne, kui õuele läksid, oli selline. Majandushoones oli sisse seatud köögivilja- ja käsitööturg. Porgandid ja sibulad vanadesse hobuvankritesse sätitud, ruumi keskel korvitäied traditsioonilisi hemvete lapikleibu. Ühe müüja letil hakkasid silma tomatikotid, kus sulaselges eesti keeles peal "pärltomat" :). 

Kuna eneselegi ootamatult olime programmis järje peal ja isegi ajast ees, otsustas Reve teha ühe kõrvalepõike, mis osutus terve reisi kõige positiivsema emotsiooniga kohaks. Vähemalt minu jaoks. Olle ja Benita Strömbergi eestvedamisel asutatud Ahvenamaa fotograafiamuuseum - Ålands Fotografiska Museum (nr 3). Muuseum tegutseb Pålsböle vana kooli ruumides, seal on ka kohvik Café Lumiere ja väike pood. Muuseum oli muidugi muljetavaldav, sisaldades tohutul hulgal fototehnikat läbi aegade. Aga käesolevas kontekstis seisnes see emotsioon hoopis nende stiilis. Kogu kohapealne vastuvõtjaskond oli riietunud ... jõuluvanadeks. Täpselt selline tunne, nagu oleks sattunud jõuluvanade maale. Nojah, kaugel see talvgi enam on, sest kuuskki oli ehitud fotoaparaatidega :).

 
Kõrvalepõige oli vajalik, et jõuaksime õigeks ajaks ühte pop-up ettevõtmisse. David Saft Cottage näitas Saftstugan´is (nr 27) õunamahla pressimist, avatud oli ka väike pood ja kohvik. Põhimõtteliselt osutab ta soovijatele õunamahla pressimise teenust. Ühes väikeses hoones on kõik masinad olemas, nii et klient saab soovi korral kätte pudelisse villitud pastöriseeritud mahla. Selleks ajaks naha vahele pugenud rõskust aitas leevendada kohapeal küpsetatud paks vahvel koos vahukoore ja õunamoosiga. Muide, tervel üritusel ei kasutata kilest prügikotte, kohvikutes kasutatavad ühekordsed nõud on reeglina papist ja prügikotidki paberist. 

 
Edasi Cederbergi (nr 4). Tunnistan ausalt, selleks ajaks oli esimene eufooria möödas, niisamagi pilves päev hakkas juba kergelt hämarduma. Seetõttu tegime taluõuel kiirema tiiru. Pilku köitis mobiilne õunapress ja nende ees müügilaual kaunis kinkekomplekt kõige vajaminevaga õunakoogi küpsetamiseks. Vapramad käisid talus asuvas muuseumis ning oligi aeg lahkuda.

Haga Kungsgård`is (nr 5) oli nagu festival: parkla autosid täis, õue sisenedes anti kätte talu kaart. Talu on iseenesest huvitava ajalooga, asutatud 1556 Gustav Vasa poolt kuninga varustamiseks. Hiljem on talu olnud rentnike käes, praegused rentnikud peavad saarestiku suurimat piimandustalu. Hoov oli täis erinevaid telke, kus pakuti degusteerimiseks ja kaasaostmiseks liha-, kala- piima- jne tooteid. Jällegi tuleb mainida, et lugedes kodus vorstitoodete koostist, ei paista see suurt erinevat suuremate tööstuste omast. Majas oli avatud väike kohvik, kus pakuti talu logoga koogikesi. Melu saatis elav muusika. Selles talus oli hästi palju tegevusi lastele, muuhulgas ka laste kokakool, kus väikesed kokad tegid köögiviljatoite. Kanad, sead, kitsed, vasikad näidati ka muidugi ette. Mhm, vat selle talu puhul tekkis küll korraks küsimus, et äkki oli seda kõike korraga liiga palju.

 
Marssisin eile toidupoes ekstra Taffeli kartulikrõpsukottide juurde ja veendusin - need on tõesti Ahvenamaal valmistatud. Lõikusfestivali programmi kuulus nimelt ka Taffeli (nr 7) tehas :). Võib ju vaielda, kas suurtööstus passib sellise ürituse kavasse, aga tundus, et saareelanike jaoks oli see oluline. Mitte ainult seepärast, et sai soodsa hinnaga kogu Orkla grupi tooteid osta, kaasa arvatud Kalevi šokolaadi. Suurem osa vajaminevast toorainest tuleb nimelt saarestiku enda kartulikasvatajatelt. 

 
Õhtul kell 7 oli Mattas Gårdsmejeri`s (nr 9) festivali pidulik avamine. Talu peab lehmi ja valmistab nii hallitus-, pehmet salati- kui kõvajuustu. Muidugi pakuti ka teiste tootjate kaupa, millest hakkasid silma toredad marmelaadid, kus oli kasutatud võilille, leedrit, arooniat, ebaküdooniat, astelpaju jne. Festivali avamine toimus aga hoopis teisiti kui meil. Mõned kõned, mõned laulud ja oligi kõik. Küll oli Reve otsinud üles talude päeva korraldaja Frida Clemensi, kes jagas lahkelt kogemusi. Ta ise toimetas päeval Haga Kungsgårdis laste kokakooli ühe juhendajana. 

 
Sundist ära sõites oli väljas juba pilkane pimedus. Kiire põige Baka pagarikotta (nr 8), kus näljasemad haarasid pitsa, mina aga seisin siiras hämmelduses jahuriiuli ees. See, et speltajahu on müügil, on juba üsna harjumuspärane. Seal nägin aga emmerijahu, mis ei ole enam nii tavaline. Emmer on nimelt nisuarengus spelta eellane (speltast kirjutasin kunagi natuke SIIN). Kui mitmed lahkusid saarelt hulga limpsipudelitega, siis mina jahukotiga :). Katsetused ootavad veel ees. 

 
Mida me sellelt reisilt õppisime? Omavahelistes aruteludes koorus välja, et meie avatud talude päeval on pererahvaga vahetum kontakt, 2-3 päeva on liiga kurnav ning oluline roll on Maaeluministeeriumi korraldataval meediakampaanial. Vähetähtis ei ole ka piirkondliku koordinaatori roll ning koostöö oma kandi teiste ettevõtetega, et koondada talu õuele võimalikult mitmekesine maaelu tutvustus ning ka toodete müük. Kusagil tuleb ninaga tabada vaid see piir, et ei läheks päris laadaks ega palaganiks.

Kui tahate aga keset septembrikuud reede hilisõhtul Mariehamnis väljas süüa, siis a) broneerige varakult koht mõnes restoranis, sest talvehooajal ei ole ülemäära söögikohti avatud ja need mis on head, on puupüsti rahvast täis, b) kui sellegipoolest ähvardab oht sattuda viimases näljas mõne tankla burksi ohvriks, aitab alati Indigo restorani kõrvalmajas olev pitsabaar Diablo.

 
Kuna meie reisigraafik oli väga tihe ning suunatud ühele eesmärgile, ei jõudnud me kahjuks ühtegi vaatamisväärsust külastada. Keskaegne Kastelholmi linnuski vilksas vaid korraks bussiaknast välja vaadates. See-eest jõudsin hommikusel jalutuskäigul raamatupoest kaasa haarata Ahvenamaa kohvikute raamatu, kus iga kohviku juures ka neid iseloomustav retsept. Analoogse raamatu olen kunagi kaasa ostnud Gotlandilt. Kõigele lisaks avasin verivärske raamatukese esimese korraga just Kastelholmi ja Jan Karlsgågeni vabaõhumuuseumi leheküljelt, kus kirjas Ahvenamaa pannkoogi retsept :)

3 l piima
100 g võid
4 dl mannat
5 muna
180 g suhkrut
2 dl nisujahu
1 sl purustatud kardemoni
1 sl soola

serveerimiseks kuivatatud ploomidest koos kaneeliga keedetud paksu kisselli ja vähese vanillsuhkruga vahustatud koort

Keeda piimast ja mannast puder. Sega juurde või, suhkur, sool ja kardemon ning lase natuke jahtuda. Klopi munad lahti ja vispelda juurde jahu. Sega kõik kokku ning vala võiga määritud ahjuvormi 2-3 cm kõrguse kihina. Küpseta eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures umbes 35-40 minutit ehk kuni kook on läbi küpsenud.
Ahjupannkooki süüakse leigelt või külmalt ploomikisselli ja vahukoorega.