Sordiaretus on depressiivsetest Eesti väikelinnadest üle
 |
| Ühel kenal juulialguse päeval enne äikest Laiuse mäe jalamil AD 2019 |
Jõgevamaa on üks omapärane paik, omal ajal kokku pandud maakond Tartu- ja Viljandimaa juppidest (1). Samamoodi nagu Raplamaa ja Põlvamaa. Ei tunne nii lähedalt sealseid olusid, et väita, on nad siis samasugused kolme peaga lohed. Minnes ajas kõvasti tagasi, jäin mõtlema ühe tuttava näoraamatus kunagi kirjutatud mõttele, et ega muinasajalgi parem olnud. Tõesti, Mõhu, Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse eksisteerisid kõik sellel alal, kuhu jääb ka tänane Jõgevamaa ja tundub, et see lohedelugu on vähemalt sealt alguse saanud. Arheoloogia pakub järjest uusi avastusi erinevate leidude näol, mis aitavad selgitada selle piirkonna niisuguse tausta põhjuseid. Eristumiseks tuleb märkida, et see on üsna suure linnamägede kontsentratsiooniga ala - märk nr 1. Kristlikul ajal räägime kahest suuremast keskusest - Põltsamaast ja Laiusest. Siin tuleb märkida ka orduriigi ja Tartu piiskopkonna piiri, mis jaotas Jõgevamaa kaheks ja mille lõpetas Liivi sõda - märk nr 2. Tagantjärele tarkusega lähevad mõlema eelpool mainitud keskuse arengud risti vastupidises suunas: Põltsamaa järjepidevus jätkus, Laiusest jäid vaid varemed - märk nr 3.
Muide, löök allapoole vööd oli mõni aeg tagasi ilmunud raamat "Põhjasõda. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses", milles on hulk näiteid rahvapärimusest Põhjasõja ja eriti Karl XII-ga seonduvast. Aga ei ainsatki kildu Laiusel talvitumisest! Laiuset on mainitud vaid põgusalt ühes lõigus raamatu alguses ja see on ka kõik. Ometi on Põhjasõja-lood siinse identiteedi üks oluline osa. Scloss Lais vaim hääbub koos kivilinnusega, Laiuse kirikki on vist üks äraneetud paik. Johann Kõpp kirjeldab oma uurimuses "Laiuse kihelkonna ajalugu" väga värvikalt, kuidas mõisnikud ei tahtnud kirikut toetada ega talupojad kirikus käia. Raudtee ehitamine paiskas jõujooned järjekordselt segi, kuna raudteejaama ümber tekkinud asula võttis aegamööda üle tekkinud tühimiku. Laiuse ei olnud enam keskus, Jõgeva mõis kui Puurmani kõrvalmõis ei olnud oma mõjukuselt võrreldav näiteks naabruses paikneva uhke Kuremaaga.
EV100 raames toimus tore aktsioon ja mäng "Eesti 100 aaret", kus inimesed said oma ettepanekuid esitada, millised väärtuslikud paigad võiksid meie aarete nimekirja kuuluda, seejärel toimus hääletus ning sündis konsensuslik valik. Mul on ülimalt hea meel, et Jõgevamaalt on nende hulgas Laiuse ja Põltsamaa linnused ning Palamuse kihelkonnakoolimuuseum. Väärtused, mis pakuvad tuge ja pidet. Turist, eriti kultuuri- ja arhitektuuriloost huvitatud, otsibki selliseid kohti, kus ajalugu annab lugeda, mitte ei pea seda juurde luuletama.
Olen kuulnud mitmeid inimesi hiljuti ütlemas, et pole vahet, mis nimega vallas või asulas ta elab, oma kodu kui füüsiline objekt on oluline. Muidugi, indiviidi mikrokosmos on kõige tähtsam ja kodu on mu kindlus, aga kui sa ei oska ennast identifitseerida laiemas plaanis, võid teha kasvõi asju, mis selles kandis pole lihtsalt kombeks. Peeter Päll on vist viimane mohikaanlane, kes räägib paiga identiteedist tema nime kaudu ja selle olulisusest, aga kaua temagi jaksab. Maakonnad on vormiliselt täna alles, kuid valdadest on kujunemas väikesed vürstiriigikesed. Ehk aitab see, kui tehakse veel üks haldusreform ning omavalitsus on maakonnasuurune.
Hmm, jälle sai üks pikk sissejuhatus, millega tahan öelda, et iga riigivõim jagab maa oma voli kohaselt, iseasi, kui pikalt üks või teine jaotus kehtib. Kas ta jõuab "juurduda" või mitte, ei puutu enam asjasse. 20. ja 21. sajand, mis on praeguste inimeste kaasaeg, on olnud siin piirkonnas liiga tormilised, et saada aru, kuhu kuuluda. Meil on tähistatud nii omariikluse kui maaseaduse 100. aastapäeva. Samas vahepealset ligi 70 aastat niisama välja ei lõika, aga selle eelsesse aega ka ei naase. Ajaratast pole veel leiutatud :). Samas on kolme praeguse piirkonna (valla) side nõrk, sest neil puudub võrdne ajalooline kuuluvus, mis asetab tegelikult kõik kolm ebamugavasse seisu. Võib-olla ongi õigem lähtuda oma mikrokosmosest, sest see on turvalisem ja teeb vähem haiget.
Üks väike mikrokosmos asub endises Jõgeva mõisas. Möödunud aasta kevadel Jõgeval toimunud visoonikonverentsil otsiti kangesti Jõgevamaa kui terviku indetiteeti ja Raul Rebane oma väga inspireerivas ning samal ajal mõtlemapanevas ettekandes rõhutas, et meil on ju "Jõgeva Kollane". Mida me veel tahame!!! See on see nokia, mis on meil olemas, millele pole tarvis isegi uut müütilist tekkelugu leiutada! Ja tal on 200 protsenti õigus.
Eesti sordiaretus, mis tähistab peagi oma 100. aastapäeva, on see, mis peaks meid toitma ja katma. Siin aretatud sordid on intensiivse kasvuga, et nad jõuaksid lühikese suve jooksul kosuda, viljuda ning valmida. Neil on kujundatud haiguskindlus, mis sobitub siinse kliima eripäraga. Taliviljade eripäraks on ka sobitumine ebastabiilsesse ning külma talve. Kaugelt toodud kultuuride seemned lubavad kirjelduses või pakil imekaunist tulemust, kuid reaalselt ei pruugi see niiviisi juhtuda (ETKI katsed kinnitavad seda). Väline ilu võib olla petlik.
 |
| Tootsi peenar, AD 2018 |
Ometi ei tea suur osa inimesi selle asutuse olemasolust, rääkimata tegevusest. Ühest küljest on see mõistetav, kuna märksõna põllumajandus kõnetab üha vähemat osa tavainimesestest. Isegi hobiaednikud, ostes kevadel poest "Jõgeva Nantese" porgandi või "Visa" tomati seemnepaki, ei pruugi neid seostada oma sortidega, veel vähem aretuskohaga. Suurtootja lähtub aga efektiivsusest, mistõttu on lihtsam kogu kasvatuskompleks seemnetest agrotehnika ja vajalike kaitsevahenditeni saada suure mastaabiga ettevõttest, ETKI pakub vaid seemnekotte. Oma sordid pakuvad konkurentsi põhiliselt vaid väike- ja mahetootmises, sest seal võib eristumine osutuda boonuseks (näiteks Marimarta "Malle" tomatitest pressitud mahl - põhimõtte ja maitse küsimus).
 |
| Siit tuleb "Visa" tomati seeme |
Mulle tundub, et sordiaretajatel oleks võimalus täita turul üks omapärane nišš: pakkuda sordiaretusturismi ehk näidata, kuidas näiteks sellesama Visa tomatiseemne tootmine käib. Või siis mis toimub juulis kaera aretusaias või pakkuda hoopis võimalust osaleda augustis pool päeva odra katselappide koristamisel. Päris tõsiselt!!! Kui tavaliselt kuulatakse põllupäevadel lektorit pigem vagusi ning heal juhul tekib lühike arutelu, siis näiteks ühel suvel puhkes tõeline melu, kui Ingrid Bender näitas publikule nii muuseas, kuidas toimub tomatiõie tolmeldamine. Kõik haarasid fotokad või telefonid ning klõpsutasid iga käeliigutuse üles - täiskasvanud inimesed olid järsku niisama elevil kui lapsed. Ja uskuge mind, odrakoristamine on sama efektiivne kui nõelravi, kui mitte rohkemgi, sest sahmimisest higisele nahale kleepunud torkivad ohtejupid panevad teid oluliselt rohkem võimlema :). Ülemöödunud suvel tehti niisuguse turismiharuga juba natuke algust, kui avatud talude päevaks rajati pikk Tootsi peenar, kus tutvustati nii meil praegu kasvavaid, unustatud kui muidu populaarseid taimi. Oli tõesti äge. Või Reine on kutsunud osa saama nisu ristamisest või põllukõnnist, mis on veelgi eksklusiivsemad turismivormid.
Võib-olla tundub see liiga radikaalne, kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks põllumajanduse mõistmine muutub (Möller, 2019). Kuulasin kord hämmeldusega lektorit, kes refereeris omakorda teist lektorit, et maheteravilja ja toodete tarbimine on kahjulik, kuna tooraine sisaldab rohkem hallitust kui tavameetodil kasvatatud vili. Kusjuures kumbki neist polnud selles valdkonnas kodus. Ilmekas näide, kuidas levitatakse infot, mis on kontekstist välja rebitud. Varumisel kehtivad mõlemal meetodil kasvatatud toiduviljale täpselt ühesugused nõuded mükotoksiinide osas. Edukad väiketootjad, kes kasvatavad ise vilja ning jahvatavad seejärel jahuks või teevad helbeid, järgivad täpselt samu nõudeid. Susserdajad saavad kummalgi pool kiiresti oma palga, kuid see ei ole kuidagi seotud loengus esitatud avaldusega. Muide, väga põnevad arengud toimuvad sordiaretuses seoses vajadusega mõjutada erinevaid taimi kliimamuutustega kaasnevate põuasemate või hoopis niiskemate aastatega, temperatuuri muutustega jne. Ajad, mil olime üliuhked üha pikeneva Sangaste rukki kõrre üle (ei saa salata, nõtke, tuultes kaarduv kõrs on tõesti imekaunis!), on möödas. Lamandunud vili ei tee kedagi rõõmsaks. Seda enam on põhjust uhke olla, et ETKI osaleb rahvusvahelises projektis rukki põuataluvuse parendamisel.
 |
-------------------------------------------------------
Möller, A. (2019). Arvamus | Põllumajandusel on oht muutuda avalikkuse silmis uueks tuumaenergiaks. 22.01.2019. Artikkel maaleht.delfi.ee.
Märkused:
1- Ei saa mainimata jätta, et ka ennesõjaaegne Tartumaa oli üks enam räsitud maakondi, kuna temast eraldati juppe ja seda just maakonna lõunaosas uuele Võru- ning Valgamaale. Siiski on Tartumaa kontekstis huvitav asjaolu, et teatud teemadel räägiti Tartumaast kui tervikust, teatud teemadel aga rõhutati Põhja-Tartumaa eripära. Seega ei olnud Tartumaa sugugi nii ühtne kui näib, Põhjasõja järel oli ta ju hiigelsuur maakond.
2 - 2019. aastal sai maakonna kõige vingema kohaturundusaktsiooniga hakkama üks äge punt sordiga lähedalt seotud inimesi, kes rajasid Jõgeva kesklinna "Jõgeva Kollasele" pühendatud "monumendi", kus oli klaaskastis võimalik jälgida kartulitaimede arengut seemnest saagini. FB leht SIIN. Hooaeg päädis festivali ja sümboolse saagikoristusega. Lihtne, lööv, humoorikas, hariv jne. Ettevõtmine nomineeriti maakonna väärt algatuse tiitlile.
P.S Kui aga seletada lahti postituse pealkiri, siis on see mõjutatud Postimehes ilmunud Villu Päärti artiklist "Reis kahe depressiivse linnakese vahel", kus ta kirjeldab bussisõitu Jõgevalt Mustveesse. Võtan seda kui irooniat haldusreformile :) .
Kommentaarid