7. juuni 2010

Igale eestlasele oma Caesar


Senjoor Caesar Cardini võiks hauas rõõmust käsi hõõruda, sest eestlased (vähemalt see osa, kes tegeleb söömise ja selle üle heietamisega, mina kaasa arvatud) on korralikult puhevile aetud. Kõik teevad viimase nädala-kahe jooksul temanimelist salatit, kes ei tee, see vähemalt vaidleb selle üle, mis sinna sisse käib ja kas ei ole mitte Tema pühadust teotatud. Mnjaa, ega muidu öelda, et toit on kirg;).
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis on siin ilmas kaks vastupandamatut salatit - eesti oma kartulisalat ja caesar. Vähemalt on see nii minu silmis. Äsja peenralt toodud Rooma salat ja küüslauguselt lõhnav kaste. Mmmm....
Tulles nüüd tagasi maa peale, pean möönma, et seekord sai salatipea ostetud turult Kuusiku talu letist (no on ikka imetlusväärsed õekesed Tartu turul, kes viitsivad sahmerdada kõikvõimalike taimedega:) ). Kui eelmisel aastal müüsid nad hästi noori salatipäid, kus pea polnud veel jõudnud korralikult moodustuda, siis tänavu lebasid letil ideaalses kasvujärgus ahvatlused. Enda aiast tuleb seda kraami veel oodata, sest tundmatu elajas (võimalik, et traatuss) hävitab lolli järjekindlusega just Rooma salati taimi, õigemini nende juuri. Ja justnimelt ainult Rooma salatit!!! Kui umbes 30 taimest oli laupäevaks jäänud järele täpselt 5, ostsin turult uued taimed ja istutasin teise kohta. Näis, kas niimoodi õnnestub.


pea värsket Rooma salatit
paar peotäit krutoone
tükk parmesani

kanatükid, kala või mis-iganes on kõik niiöelda kauba peale

Kastme osas käib ka üks pidev vaidlus anšooviste lisamise üle, algselt neid polevat olnud, piisas Worcestershire`i kastmest. Et intriigiga kaasa minna, kasutan hoopis retsepti 2008.a.augustikuu Oma Maitsest. See on nii superhea aroomiga, et võikski nina kastmekausi kohale unustada (laua taga tukkuma jääda, nii et põsk soustine, oleks ka muidugi pazoor).

2 sl oliiviõli
1 purustatud küüslauguküüs
3-4 tilka Worcestershire`i kastet
1 sl majoneesi
1 sl valge veini äädikat
soola, piaprt

Vispeldada kastmeained kokku, rebida salatilehed suupärasteks tükkideks. Krutoonidega on selline lugu, et laisa inimesena lasen saia hoopis rösteris krõbedaks (Leiburi Kuldne sai on siinkohal sobivaim) ja lõikan seejärel kuubikuteks. Seadusevastane küll on, aga hamba all ei karju.
Lõpuks ei jää muud üle, kui salat, krutoonid ja juustulaastud taldrikule kuhjata ning kastet peale niristada (õige oleks küll salat enne kastmega segada ja ülejänud kraam alles seejärel peale tõsta). Vot nüüd tulevad mängu uued reeglid - kana, kala, muna, krevetid või muu selline. Kanaga on hea, suitsukalaga on hea, aga suitsulõhe koos veerandiks või pooleks lõigatud kollase rebuga munadega on veel parem. Sel korral panin peale vaid koduste "õrrekanade" toodangu (oi, küll mu lugupeetud ema sai pisarateni itsitada, kui kuulis, et moodne linnarahvas nimetab talukanade mune nüüd õrrekanade munadeks, lehes kirjutati nii:) ).
Maitseb sellegipoolest võrratult.

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...