31. jaanuar 2011

Sundkollektiviseerimine 21.sajandil

Sama hästi võinuks pealkiri olla ka "Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on vaid üks samm" või "Agarus ehk ogarus". Päris ei saa öelda, et lahvatas vimm, mis kogunend salaja, aga natuke sinnapoole küll.
Kuulasin kolm päeva väga sümpaatseid lektoreid rääkimas puidu, tema omaduste, kahjustuste, restaureerimise ja puitarhitektuuri teemal. Seoses sellega, et  korduvalt mainiti, kui jaburalt ja loodusseadusi eirates pannakse inimene kasusaamise nimel käituma, hakkas vererõhk vaikselt tõusma küll.

Laupäeva õhtul telekast uudiseid vaadates hakkas silma lõik, milles Haanja inimesi tegi murelikuks Haanja looduspargis suure ala sihtkaitsevööndiks muutmine. Looduskaitsjate arvamuse järgi on tegemist väärtusliku alaga, seatavad kitsendused on aga ärritanud kohalikke elanikke.

Halleluuja ja kolm inglit! Kui vaadata viimast umbes neljasada aastat, ei ole eestlastel kerge olnud, igatsorti sõjad ja vallutajad on meist üle käinud. Aga ükski neist kuni Nõukogude Venemaani ei saanud jagu eestlaste elu- ja majanduskorraldusest. Iga võim pidi mõistagi ennast näitama, kuid taluühiskond säilis lolli järjekindlusega. Alles NSVL suutis hakkama saada sellega, et hävitas senise traditsioonilise elukeskkonna ja lõi asemele uue ning arusaamatu. Mis oli tulemus? Inimesed ei saanud enam aru, mis toimub. Järepidevus oli lõhutud, suurem osa endisi talusid kanti otseses mõttes laiali. Kui EV taastati, uskusid paljud meie talutraditsioonide taastamisse. Mis aga juhtus, need kes entusiastlikult alustasid, enamasti ka lõpetasid üsna kiiresti. Väiketalunik olla ei olnud enam võimalik - kuhu oma toodang turustada, lisaks kõikvõimalikud normid. Suurtootja on nagu jumal! Väiketalu pidada ei ole rentaabel, talu, mis oli elamisviis, muutus kiviks kaelas. Nii said paljudest senistest taludest lihtsalt elumajad või suvilad, heal juhul renditi maad suurettevõtjatele välja, raha annab palgatöö kusagil mujal.

Ja sellega seoses tulevadki mängu need "euronõuded". Sa ei tohiks oma surnud kanagi matta metsa äärde mulla sisse, vaid peaks saatma selle hävitamisele, kodus loomade tapmisest ja müümisest rääkimata. Toorest seaverd otsi nagu tikutulega taga, sest tapamajadest seda ei saa, tapmise tehnoloogia on teine. Kui tahad kasvõi hobi korras midagi toota, müüa ja seda seadusekuulekalt teha, on parem mitte torkida.
Nüüd see Haanja-mehe lugu. Ta peab loomi, maja tahab kütta ja loomadele toit teha, aga vot enda metsast ei või puid enam nii lihtsalt tegema minna. Kui tema soovid ei ühti kaitse-eeskirjaga ja ta peab näiteks need puud lihtsalt sellepärast mujalt ostma, ei ole enam normaalne. See ei ole tegelikult ainult Haanja-meeste küsimus, vaid märksa laiem (siia kuulub tegelikult ka Natura-alade temaatika, eurotoetused põllumeestele), see on elustiili lõhkumine. Paraku räägitakse sellest niisuguse vaatenurga all aga vähe.
Või kui meid ähvardab odavate Euroopas toodetud kanamunade uputus, sest Eesti tootjad ei suutvat uue eurodirektiivi järgi kanalaid nii ruttu valmis saada. Tarbija eelistab odavamat.

See meenutab mulle taas seda sundkollektiviseerimist, et sa jumala eest loobuks oma senisest eluviisist. Nii vaimsest kui materiaalsest kultuuripärandist saab sammaldunud pärandkultuur, loomulikust ahelast saab  tükeldatud vihmauss. Mis sellega kaasneb? Ei midagi erilist pealtnäha, eriti alguses. Mõne aja pärast võib see omandada aga väga veidrad uued ilmingud.

Hirmus popp on olla "öko" - ökotootmine, looduslik jalajälg, aus kaubandus ja mis kõik veel. Kui see toimib terve mõistuse piires, on see armas ja suuremeelne. Mis neil maast eemaldunud üdini linnalastel ikka muud teha:). Nali seisnebki ju selles, et maainimesed ei räägi ökost, nende jaoks on see normaalne. Olles katseviljakasvatust lapsest saati kõrvalt näinud (ka meie maa peal käivad juba mitmendat aastat teravilja mahekatsetused), võin talupojamõistusega öelda, et puhta mahepõllundusega hävitame praeguses hullumisstaadiumis oma põlluviljakuse täiesti ära (õigeid külvikordi suudavad vaid vähesed rakendada), muutume umbrohulaamaks ja lõpuks tuleb mängu tuua Roundup või mõni muu herbitsiid ning alustada uuesti, siis juba tavalist põllumajandust. 100% mahekasvatust ei ole enam võimalik, kui ei tule mürk maast, tuleb ta õhust või veest või sünteesib seda taim ise.

Kui aga mõtlemine viib välja selleni, et jäätmete vähendamise nimel sööme ära ka taimede juured ja lehed (puhtalt jäätmete vähendamise nimel, nagu ma ütlesin), või kui tõsimeeli kutsutakse briti koolilapsi üles vilja (nisu) kasvatama (1 ruutmeeter annab pätsi leiba), muutub see juba kummaliseks. Sellest, et brittidel on tõsimeelne küsimus, milline muusika mängib kanalates, ei taha ma enam üldse rääkida. Muide, professor Mihkel Zilmer ütleb, et vabalt ringijooksvate kanade munade kollane osa on küll parema kvaliteediga, kuid selliste munade kolesteroolitase on ka veidi kõrgem ning et linnuliha valgulisusel pole puuris ega vabalt ringijooksvatel kanadel vahet.
See tähendab, et mõtlemisel on tugev jõud ja mängu tulevad puhtalt emotsioonid. Inimkond, eriti valged inimesed, mõtlevad üle. Ega asjata öelda, et mugavus- või heaoluühiskond toodab asendustegevusi, millegagi peab ju enda päevakesi täitma.
 
Kui see 1940.aasta poleks vahele seganud, oleks ka mina arvatavasti rõõmsalt talupidaja. Mu vanemad ei saanud seda juba, aga vähemalt kaheksa põlve enne neid, nii isa- kui emaliinis, oldi põllumehed. 
Jah, üks mu tuttav ütles mõni aasta tagasi, et kasvatab ise porgandeid, et ta lapsed näeks, kust porgandid tulevad. Lehma nägemiseks peab ka juba meil slmi kissitama, no ei hakka silma.

Öko on müümise kunst, muud ei midagi.

4 kommentaari:

Liilia ütles ...

Mõistan Su tunnet! Kolisime ise kolm aastat tagsi maale, põldude vahele lootuses oma vanavanemate kombel oma väikesel maalapil oma väikeste kätega kasvatatud viljadest ise toituda ja teistele müües ära elada... aga jah, unistuseks on see jäänudki just meie riigi bürokraatia ja jaburuse pärast.
Aga õige eestlane ju jonni ei jäta ja alla ei vannu...ükskord me võidame nii kui nii :D

Liina ütles ...

Olen kahe käega nõus! Kui me siin seda Sadama turgu tegema hakkasime, siis küsiti üsna palju, et kas on ikka kõik mahe?!
Ma mõtlesin kohe jupp aega selle peale, et mis see mahe siis on. Käisin infopäevadel ja ajasin end kurssi. Asi lõppes sellega, et mahe on justkui tunnusmärk inimesele, kes enam iseennast ja oma talunikku ei usalda. Näiteks vaatan ma sügavalt silma meie köögiviljamüüja Haraldile. Mees ütleb, et tema oma kartulit ei võeta ega tõrju, aga mahemärki kah taga ajada ei viitsi. Järelikult on mitte mahe, vaid muhe :-) Nojaa, piimatoodete ja lihaga on suts teine teema - mahelooma ei tohi sa ju vaat et ühegi ravimiga puutuda, hormoonidega pirakaks ajada ega võltstoiduga toita - sellega ma olen nõus. Aga et maheliha tapamaja peab eraldi olema jne jne, see on juba jaburus.
Nii et lõppeks taandub kõik sellele, et kasutagem oma tervet mõistust ja kõhutunnet, usaldage talunikku ja oletegi kui just mitte mahedad, siis igatahes muhedad :-)
Tervet mõistust ja kannatlikku meelt,
Liina

Ülle ütles ...

Liina - oi mulle meeldis see sõna muhe, kohe tuju läks heaks:).
Liiliale, et mäletatavasti oli mõni aeg tagasi suur trall nende kraanikaussidega ja pärast selgus, et ups, üle pingutati. Paadunud optimistina tahaks kangesti loota, et ükskord võetaks vastu ka terve talupojamõistuse direktiiv. Seniks tuleb aga ise seda tervet mõistust katsuda hoida.

dr Baarmän ütles ...

Näh, ma ei oska siia enam viidet panna :)
Tahtsin öelda, et kui kusagil keegi väidab, et miski on keelatud, kuna ei vasta euronormidele, on IMHO päris hea võimalus väitja sinnasamasse Euroopasse kohtusse kaevata ja võita. http://drbarman.blogspot.com/2008/11/euronuded-lollide-kaasprismaalaste.html

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...