Väljasõit Moostesse


Mooste mõisa peahoone katusemaastik

Toidukonverentsi esimesel õhtul pakuti võimalust minna Moostesse uudistamaks mõisa koos MoKSis Mooste Toiduklubi poolt valmistatava õhtusöögiga. Väga salapärane ja põnev! Sahinad käisid, et osaliselt tuleb ise vaaritama asuda, teised ütlesid, et nii hull see ka pole. No keda uskuda, muudkui kruviti seda va põnevust ülespoole:).

Viinapitsidest lühter endises viinavabrikus

Kui me bussist maha astusime, ei lastud logelemise peale mõeldagi. Ja tõele au andes, terve õhtu otsa hoiti adrenaliini üleval! Kuid tulles tagasi bussist väljumise juurde, korjas Ülle Prost meid kohe enda tiiva alla ja tegi sissejuhatava ekskursiooni läbi mõisahoonete. Kiire käik koldejumalanna reljeefiga ahju juurde peahoones (tuleb jääda teemasse, eksju:) ), seejärel järgmine vaatus viinavabriku pitsilühtri juures, veidi jalutamist laudakompleksini, pilk tuulelipule loojumahakkava päikese taustal, kõrvalepõige lina ja kanepi juurde ning lõpuks otsejoones valitsejamajja. Endine valitsejamaja tähendab praegusel ajal Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskust.

Kohe kamandati meid toidu manu. Kes läks Patricku juurde kala ette valmistama, kes vaatas, kuidas Ülle karaskitainast segas, kes tormas vabatahtlikult vinegreti jaoks köögivilju hakkima, kes uuris Evelt leivateo üksikasju, kes ei jõudnud ära imestada Triinu ennastsalgavust sõira ettevalmistamiseks (oma lehmade piimast!) ja kes luges mõttes iiriseid, mida Liilia "puhastas" magusaampsu tarbeks. Ja mõned lehvisid kaootiliselt ringi, eriti need, kel käsi aheldatud fotoaparaadi külge:D.

Magusameistrid.

Kes tahtis sellest ringisebimisest veidike jalga puhata, võis istuda "kinosaali" ja nautida Itaalia päriselu ning toidutraditsoone eelmise aasta Maailmafilmi programmis näidatud Joseph Péaquini filmis “C'era una volta... le delizie del piccolo mondo” ("Oli kord ... maitseelamused väikesele maailmale"). Kõrvalepõikeks, et see oli nii aus, ilus ja ehtne, et vaadates kaadreid vanapaari igapäevatoimetustest, suisa kraapis hinges. Tõsi, et itaallased arutlevadki toidu üle, isegi kõrges vanuses ja isegi siis, kui sa tead une pealt, mida teine asjast arvab. See oli kuidagi nii südamlik.

Nobenäpud salatihakkijad.

Aga tagasi toidu juurde. Kui esialgne entusiastlik kaos omandas juba pisut korrastatuma väljanägemise ja vasikavaimustuse järel suudeti paremini maja võlusid hoomata, hakkasid ka toidud serveerimiseks valmis saama. No mis te nüüd, ega see polnud valge linaga laud. See oli suur sõbralik korrastatud segadus ehk siis tulles tagasi konverentsi juurde tagantjärele tarkusega, see oli aus toit ilma liigse kila-kolata. Kaunistusvigurid ja kastmest tõmmatud südamekujulised vaod jäägu pigem nendesamade valgete laudlinade juurde.

Esimene vaatus

Ja see kõik maitses ropult hästi! Puhas toit koos ehtsa maapiimaga, mida enamat võis tahta. Kõik oli tasakaalus, algul leib koos leivakõrvasega ja salat, seejärel ahjukuum karask, enne ja pärast iirise-kamapalliampsud ning lõpuks finaaliks õrn Peipsi latikas, kes käis küll enne Moostesse jõudmist ära Tartu turul, aga see selleks. Väljasõidule tulnud välismaakülalised olid sillas, meie teised muidugi ka.


Praetud sibulaga rukkileib koos kodutehtud võiga.

Kohupiim koos maitserohelisega.


Traditsiooniline köömnetega sõir.


Vinegrett.

Kamapalli-iirisemaius

Karask, seekord mitte odrajahust.

Latikas karamellise sibulaga.

Latikas kaneeli, sibulate, õunte ja kaalikatega.

Ja nii see õhtu muudkui kihutas. End kurguni täis puginud inimesed olid rõõmsad, arutasid toidu üle, vahetasid muljeid, kui mitte retsepte, õhkasid ja ohkasid. Kuni ükskord jõudis kätte päramine aeg buss Tartu poole tagasi keerata.