24. veebruar 2012

Karask vanaema Roosi moodi

 
Täna ei taha ma kirjutada ei singirullidest ega kartulisalatist (muide, kartulid on siiski juba kooritud ja tükeldatud:) ), vaid hoopis karaskist. Sellisest karaskist, mida olevat teinud mu isapoolne vanaema Roosi, kes  polnud isegi mitte Pätsu-aegne naine, vaid suisa Nikolai-aegne. Kange naine, nagu räägitakse. Kahjuks kattus meie elutee vaid viie aasta osas ja seetõttu puuduvad mul otsesed seosed ning mälupildid ja pean toetuma vaid teiste poolt räägitule.

Söögitegemise osas on ülimalt väärtuslikuks vahelüliks ehk mälu kandjaks tema minia ehk siis minu ema. Nii mitmedki väärtuslikud toidutegemisjuhised või retseptid, sealhulgas ka seesama karaskitegemise õpetus, pärinevad  tema kaudu. Ma ei tea, kas selline karaski valmistusviis on ainulaadne, küll võin aga öelda, et Laiuse kihelkonnas tehti seesugust.

2,5 dl piima
0,5 dl vett
20 g pärmi
1 sl suhkrut
0,5 tl soola
0,5 dl toiduõli
(1 muna)
umbes 5 dl odrajahu
umbes 2,5 dl nisujahu

Kõigepealt valmista puljong ehk pane kilojagu sobivaid rohkema lihaga seakonte koos paari liitri veega keema, lisa soola, terapipart, mõned loorberilehed ja paar veerandikeks lõigatud sibulat ning keeda tasasel tulel, kuni leem paras ja liha kontide küljest lahti. 
Lahusta pärm soojas vees, lisa soe piim, suhkur-sool ja toiduõli. Soovi korral võid panna juurde ka 1 muna, aga see ei ole kohustuslik. Vala juurde jahud ja klopi puulusikaga või sõtku käega ühtlaseks tainaks. Tainas ei tohi jääda ka väga kõva, nii et kogu jahu ei tasu korraga kaussi kallata. Kata kauss toidukilega ja tõsta sooja kohta kerkima.
Kerkinud tainast vormi märgade kätega kas 3-4 kakukest või tõsta parajad portsud võiga määritud muffinivormidesse (sellest kogusest saab 9 muffinisuurust karaskit) ja küpseta 200 kraadi juures. Küpsemisaeg sõltub karaskite suurusest, muffinivormides tehtud vajasid 20 minutit.
Nüüd tuleb aga eriline osa. Kasta ahjust võetud karaskid puljongisse ja tõsta uuesti ahju 4-5 minutiks järelküpsema. Sellise kastmise tulemusena imeb sai endasse seda suurepärast rikkalikku puljongimaitset ja kooruke muutub hästi pehmeks.

Söö kas niisama puljongi ja liha kõrvale või veelgi parem, lõika kukkel lapiti pooleks, määri paksult võiga, tõsta peale mõned feikanšoovise- või kilufileed, puista hakitud rohelise sibulaga üle ja ongi mõnus, üdini eestlaslik, kuid kaasaegses võtmes amps valmis.


Kui vähegi võimalik, tasub kuulata vanemaid inimesi, tasub küsida. Eks see toitude kultuur, mida me kanname või vähemalt üritame edasi kanda, pärinebki meist endast.
Ilusat vabariigi aastapäeva!

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...