Hapukoorekreemiga Eesti küljes kinni


Minu sellekevadine lemmikmagustoit on hapukoorekreem. Lugu sai alguse eelmisel suvel lõunaosariikide toidublogarditega pealinna restoranituuril käies, kui Sfääris pakuti meile siidist ja õhulist hapukoore panna cottat. Loomulikult võlus see magustoit meid kõiki, proovisin mõni aeg hiljem ka kodus hapukoort mikseriga vahustada, aga loobusin oma paaril korral nii kümnekonna minuti pärast. Mõni aeg tagasi tuli sellest Jaanikaga uuesti juttu ja tema itsitas, et mitte nii vähe, vaid ikka oma kolmveerand tundi tuleb mikserit kulutada. Kolmveerand tundi, mõtelge!!!
Tegin uuesti kodus järele ja jutt sulatõsi:). Hapukoor muutub vahustades algul veidi vedelamaks (see oli see minu murdumiskoht), kuid hakkab vaikselt uuesti paksenema ja mahuliseks muutuma. Kõik oleneb siin hapukoorest, mõnega on juba 20 minutiga rahu majas, kuid mõnda peab tõesti kuni kolmveerand tundi vahustama.
Mäng on aga küünlaid väärt. Magusa kreemiga sobituvad igasugused marjad, pragusel rabarberihooajal näiteks veidikese pruuni suhkruga ahjus küpsetatud rabarberitükid. Varsti tulevad maasikad, juulis-augustis tikrid ja talvel jõhvikad või hoopis granaatõunaseemned (ajakirjapildile saidki granaatõunaseemned koos siirupis hautatud porgandiribadega).


Kreemivaimustus jõudis isegi juunikuisesse Oma Maitsesse, mille toiduämblike rubriigis püüan rääkida ka natuke tõsisemat juttu. Kui Monika soovis kolme retsepti, siis kahe osas ei kahelnud ma hetkekski - kanepitemp ja vutimaksapasteet on tõesti need, mille üle olen uhke. Mitte ses mõttes, et olen mingi retsepti välja mõelnud, vaid tuues välja ajaloo ja tänapäeva kombinatsiooni mulle nii südamelähedaselt Peipsimaa alalt. Kanep kui vahepeal unustusse vajunud toiduaine on see, mille võiks taas toidulauale tuua ning vutt, mis võiks praeguse Peipsimaa lisaks sibulale ja kalale kuulsaks, lausa maailmakuulsaks teha. Kolmandaks sai siis eelpool kiidetud kreem kui midagi head eestlaste palavaltarmastatud hapukoorest. Nii et need kolm retsepti ei olnud seal mitte niisama juhuslikult, vaid vähemalt enda jaoks sügavama tähendusega.

Tulles korraks tagasi intervjuu sissejuhatuses mainitud Peipsi ääre ja Põhja-Tartumaa juurde, siis pean siin silmas vana Tartumaad. Kui Dmitri Demjanov kutsus mõni aeg tagasi turismiettevõtteid üles pakkuma universaalsele toidule lisaks midagi maakondlikku-piirkondlikku, millega üksteisest eristuda, siis tahes-tahtmata rändab esimene mõte kõigepealt traditsioonilistele aliisemooralikele talupojatoitudele (neid võib mõistagi kaasajastada või edasi arendada) ja seda sõjaeelse haldusjaotuse võtmes. Kusjuures unustades sealjuures, et Aliise Moora ülestähendused hõlmavad tegelikult vaid lühikest juppi Eesti ajaloost.
Uuemast ehk sõjajärgse haldusjaotuse ajast ei oska keegi eriti midagi välja pakkuda, tänapäevaga on juba eriti keeruline. No mida spetsiifilist on pakkuda Jõgevamaal? Võib-olla on veel vara selle peale mõelda, võib-olla on toidukultuuri analüüsimise juures vaja pikemat ajalist distantsi, aga võib-olla lõigati maakonnapiiride ümbermägimisega midagi olulist läbi. Aga võib-olla on küsimus hoopis selles, et tooraine ei tunne maakonnapiire. Peaaegu kõike on ju võimalik üle riigi hankida, samuti sama toitu valmistada. Toidust kaob salapära.


400 g 20%-list hapukoort
umbes 1 dl suhkrut
1 tl vanillipastat
2 lehte želatiini
2 sl piima või Võhu rabarberiveini

Vahusta hapukoort koos suhkruga kuni 45 minutit (Alma hapukoore puhul on 20 minutit juba piisav!), kuni vaht kahekordistub ja muutub õhuliseks. Lisa vanillipasta (selle puudumisel sobib ka vanillsuhkur) ja väheses kuumas piimas või ülessoojendatud veinis sulatatud želatiin. Vala magustoidunõudesse (võid tõsta  ka toidukilega vooderdatud portsjonvormidesse ja need hiljem serveerimisalusele kummutada), lase tarduda ning serveeri koos hooajaliste marjadega.

Kommentaarid

Polkovnik (Kadri) ütles …
Hapukoorekreemi saladuse paljastamise eest suured tänud. Kanep on ka põnev teema, sest suht juhuslikult külvasin kasvohoonesse kanepiseemneid ja nüüdseks on taimed juba kenasti sirgu end ajanud. Mul pole aimugi, kuidas kanepit kasutada, olen lihtsalt siin-seal märganud, et köögis kanepist midagi tehakse. (Läheb homme poodi ajakirja järele).

Tõmbakisn paralleeli toidu ja rõivaste vahel. Kui räägime rahvarõivastest, siis peame silmas ikka seda üht ja sama sajandi tagust 'moodi'. Inimene on juba selline, et tahab kõike uut ja huvitavat proovida ja nüüdseks oleme jõudnud oma arenguga sinnamaani, kus geogfraafilisi piiranguid enam pole. Kõik on kättesaadav. Sellises avatuses oleks ebareaalne, et nii väikesed territooriumid, nagu on Eesti maakonnad, säilitaksid loomulikul viisil mingi väga selge toidukultuuri eripära. Oleme jõudnud kultuuride sulandumise ajajärku. Teadlikult/kunstlikult saab kunagist eripära hoida ja võimendada aga vaevalt, et see oleks nn rahva köök. Seepärast mulle tudnubki, et rahvariided, ja rahvustoit on veidi ebatäpsed sõnad, sest enamus rahvast neid igapäevaselt ei kanna/söö. Seega on tegu ikkagi kitsa ringkonna teemaga ja (toidu)kuvandi loomisega, mis kätkeb endas ka majandusliku tulu osist. Kultuuri hoidmine, säilitamine, teadlik ja kvaliteetne arendamine on väga oluline ent üsna spetsiifiline tegevus, mis veidi nagu püüaks ühiskonna loomulikke areguid pärssida. Vaevalt, et meie esiemad mõtlesid silku soolates rahvusköögi peale. See oli nende tavaline igapäevane elu. Mis on täna meie tavaline elu ja toit? Millal saab juustuga makaronidest (mida näiteks minu lapsed palavalt armastavad) rahvustoit?
Ülle ütles …
Kadri, sul on täiesti õigus toidu ja rahvarõivaste osas. Kultuuri säilitamine on ühest küljest kindlasti natuke tagurlik, kuid ilma selleta ei ole võimalik oma juuri kombata. Võõrsil on see eriti tunnetatav, teatud mõttes on see iseendaga seose ja rahu leidmine. Toidust rääkides vajab tagasivaatamine ilmselt tõesti pikemat ajalist distantsi. Samas võib ka praegusi söömisharjumusi vaadates leida erisusi, osalt on need tulenevalt oma päritolust, perekondlikest harjumustest, jms. Võib-olla pole neid erisusi tänases maailmas enam kauaks, kuid siiski on mul tunne, et siiski tahetakse eristuda.
Ja kui esiemad silku soolasid, siis enamasti seepärast, et see oli nende emade ajast juba tuttav:). Ehk et ajaloo keerdkäikudest tulenev toidutraditsioon on määrav.

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes