Öös oli asju ehk öös oli šotlasi ...

Mida teevad seitsekümmend inimest selle talve kõige lumetormisemal ööl? Ei, ei istu kodus:) Hoopis Partsi mõisa veskis. Kusjuures pärast äraminekuga pole kellelgi kiiret, pigem lükatakse seda edasi, kuidas sa ikka kõpskingadega lumehange hüppad ja teed ei seleta niikuinii.

Mõni tund enne oli kõik alanud hoopis teisiti. Õmblusmasinad vurisesid juba kuu või isegi rohkem nii Hiiumaal, Tallinnas kui Tartus. Ja nii need ruudud lõpuks kokku said. Ikka selleks, et tähistada 212. korda kuulsa Šoti rahvuspoeedi Robert Burnsi järjekordset ehk 255. sünniaastapäeva. Seekord siis Hiiumaal. Kui eelmisel aastal võtsid Heli ja Kalle lambarupskid ning viskikastid kaasa ja sõitsid nendega Tartusse, siis sel aastal leidsid, et teised võiks ju neile külla tulla. Ja neid küllatulijaid oli oma 70 ringis. Ääremärkusena, et tahtjaid olnuks poole rohkemgi, kuid terrassile seekord laudu ei sätitud.

Burnsi õhtusöögid on pealtnäha hästi sarnased - neil on kindel etikett ja ülesehitus. Ometi on iga pidu eriline. Seekord kulges kõik nagu hästilavastatud etendus - tseremooniameistri osas Kalle Talvi ja kulinaarse väepealiku ning salanõuniku rollis Heli Hahndorf. Burns, toit, viski, toostid, keilitantsud, laulmine, vahepeal järjest, siis natuke segi-läbi, üks vahepeal äraunustatud toost veel kõige lõpuks.
Õhtu kulgemisel hoidis valvsat silma peal Eike Urke Eesti Šoti Kultuuriseltsist, viskisid tutvustasid Robert Sulumäe ja Priit Vaht Tridensist ning šoti torupilli, viiuli ja lõõtsaga esinesid Arvo Haasma ning Jaagup Kippar.

Heli ja Kalle esitlevad haggist

Burnsi ood haggisele Maidu ettekandes

Õhtu tähte püüdmas :)

Haggis, mille vaste meie köögis on täidetud magu, on midagi erilist. See pole pelgalt toit, vaid pigem  sümbol, see on märk, millega oskavad kõik üle maailma Šotimaad seostada. See on šotlaste must leib. Burnsi ood haggisele pole mitte kaunis luulevorm, vaid kiidulaul ühele isepäisele maale. Seekord siis puhtas eesti keeles Mait Tringi esituses. Haggise laudakandmine on taas kindla ülesehitusega rituaal, kus kokk näitab kõigile lauasolijatele haggist ja talle sekundeerib viskikandja. Taustaks kuuleme šoti torupillihelisid. Teatud kindlal real haarab see, kelle ülesandeks on haggis lahti lõigata, noa, suskab selle makku ning lõikab selle lahti. Kartuli- ja kaalikapuder ning ohtralt viskit!

Koos Robertiga viskikoolis

Õhtu jooksul tutvustatud viskid

Mnjaa, kas peale viski on üldse midagi veel? Mingit üht jooki või mistahes muud asja mekkides on kõik raudpolt kindlad, milline on parim. Kui aga esitletakse kuut suurepärast The Famouse Grouse, Glendronachi, Benriachi ja Clan Murray viskit järjest, tekib tõeline võistlus ning senised kuningad ei pruugi jääda enam troonile. Muide, Glendronachi 12. aastane viski oli see, mis puudutas mu meeli vast kõige enam. Ehk sellesama koolitatud vanamoelisuse pärast, mis olevat talle sisse kodeeritud :).

Raskekahurvägi nii saarelt kui mandrilt jälgis iga sammu :)

Edasi läks juba tantsimiseks. Lauad kanti välja, toolid lükati kokku ning läkski lahti. Eike vääramatu jõud vedas rahvamassi kaheksani lugema ja galopeerima. Ja nagu eestlastel, eriti hiidlastel, ikka, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nii et kui järg jõudis ühislauluni, mis peaks kuulutama õhtusöögi lõppu, ei tähendanud see sugugi veel kojuminekut.
Pidu lõpeb aga alati üheskoos "Auld Lang Syne" laulmisega. Heldur Karmo on loonud sellele laulule, mida nimetatakse ka Šotimaa kingituseks tervele maailmale, imekaunid eestikeelsed sõnad, "Küünlavalguse valss" on ju kõigile tuntud.

Mõned paraadpildid ka, Malle ja Mait olid selleks ajaks juba Hiiumaa koju läinud :) Elke soovitas hankida Eesti tartanikangast, kui selle kandmiseks peaks veel juhust tulema.

Sellegipoolest saab iga pidu kord otsa. Proovides avada veski välisust, viib pöörane tuisk selle peaaegu käest ning autosse ronides on juhil vaid üks meeleheitlik küsimus: "Kus tee on???".  Sügavas öös lõpuks maanteele jõudnud autos, mille spidomeeter on jõudnud just 40-ni, kostab tagapingilt röögatus "Ära kihuta!".
Siiski, pärast tasast veeremist ehk pool tunnikest hiljem, on nii mõnus süüdata Kärdla veeres Roose linnamaja kaminas tuli, keerata varbad sooja teki sisse ning heietada maailmarevolutsiooni seisukohalt täiesti tähtsusetuid jutte. Hommikul on välisukse taga hang, Jaanika kahlab läbi lume poodi omleti jaoks munade järele ning mõni tund hiljem on kahjugi lahkuda. Järgmisel aastal tulevat see pidu taas Hiiumaal, eks näe, kas šoti toidud pööratakse hiiu võtmesse või kuis.

Siin tee meid jälle kokku toob,

siin sõber sind ma näen.

Siin sõprusele tervist joon,

siin ulatame käed.

/Auld Lang Syne, tõlge E.Kumar/