Põhjaka ja Füüsikud

Täielik mõisatuur: algul sihiks Põhjaka, õhtul lõpetatud Kuremaal. Kõlab ju hästi, eks ole:). Seost ei mingit. Tegelikult oli Põhjaka külastamine plaanis juba ammu. Kuidagi imelik oli juba, et kõik on seal käinud, loe muudkui teiste kiidulaule, aga ise pole näinud ega kuulnud.

Et aga kultuuriprogramm oleks täielik, sai plaani võetud ka tee peale jäävate (seni)avastamata mõisate uurimine.
 Lühike kokuvõte.
Preedi - peahoone on vare-vare. Kõrvalhoonetel kohtab veel armsaid detaile.

Norra - igast küljest betooniga kaetud peahoone (ehitise korrastamine peatus juba hea hulk aastaid tagasi) seisab kui Okasroosike, ootamas oma printsi Endla looduskaitseala servas.

Ervita - peahoone pruunikaks värvitud restaureeritud akendel torkas silma väga ilus kittimistöö, kui veel veeplekid oleks ka olnud korretselt vormistatud, võinuks süda suisa härdaks muutuda.

Rutikvere - ilu, võlu ja valu käsikäes ...

 

Uue-Põltsamaa - seismajäänud aeg...

Aga Põhjaka? Super!!! Käisin seal viimati head mitmed aastad tagasi, kui hoone oli kasutuseta ja maja ees haagissuvilas istus valvur. Tookord juhtus nii, et valvur oli kena inimene ning näitas meile majagi, mis jättis juba siis kuidagi erilise mulje. Nagu nüüdki - loomulik, kodune ja samas elegantne. Just nimelt elegantne, ei jälgegi mingist ülipüüdlikkusest! Sa lihtsalt oled ja kõik ongi nii nagu peab.

Ehh, miks küll kõik hooned tuleb ära renoveerida (just nimelt, sest restaureerimisest saab töö käigus tihtipeale tegelikult renoveerimine), kaotades sellega hoone hinge ja varjates tema loomuliku võlu. Põhjakal on see võlu täielikult alles, on see siis erinevad värvikihid söögitubade seintel, justkui hiirte näritud ukseservad või joogi- ja veiniklaasid,  mis vaatamata oma tänapäevasele päritolule annavad edasi klaasi kui materjali faktuurimängu.

Toit? Eilses menüüs olnud lambamaksapasteedi kohta saab öelda kõike vaid ülivõrdes. Ma ei armasta sõna "hõrk", see on viimastel aegadel kuidagi ära leierdatud, kõik on hõrk, isegi juba õhk! Aga selle pasteedi kohta ma kasutaks küll seda sõna, koos marineeritud punase sibula rõngaste, värske hapukurgi ja küüslauguhelvestega praetud saiaga oli tegemist täiusliku kooslusega. Kõik teised road oli ka head, pole midagi öelda (napooleonikook oli samuti fantastiline), kuid pasteedile ei saanud neist ükski vastu.
 

Põhjakalt lahkusime, emotsioonid laes. Järgmine peatus sai tehtud Põltsamaal Felixi tehasepoes ja mõned pudelid Põltsamaa Tõmmut kaasa haaratud. Hinges jätkuvalt eufooria. Kui sinna juurde lisada veel Uue-Põltsamaa mõisa taga "botaanikaaia" avastamine (tegemist on Põltsamaa Kollektsioonaiaga, rajatud 1920-ndate keskel), siis oli seda kõike enam kui küllalt.

Õhtu lõpetasime Kuremaa mõisas, kus Jõgeva Linna Teater etendab kaks nädalat F.Dürrenmati näidendit "Füüsikud". Vinge! Pean tunnistama, et pole eelnevatel suvedel jõudnud nende etendustele, Kassinurme pole kuidagi kutsunud. Sel aastal aga leidsin, et see viga tuleb parandada ja läksimegi. Harrastusteater, aga nagu päris, lugupeetud Möbiuse ja  ja politseiinspektor Vossi tegelaskujud olid välja mängitud suisa meisterlikult. Kõige südamlikumaks kujunesid aga lõpuhetked, kui näitsejaid tänati. Kus veel näeks sellist vaatepilti, kui publiku kõrval seisab lilleandjate joru ja enamus neist esineb veel väikese tänukõnega.Kõik tunnevad ju kõiki, kohalik värk:).

Sestap avastage Eestimaad, käige head isetegevust vaatamas ja nautige päikeselist taasiseseisvumispäeva ning ärge unustage õhtul lauluviis üles võtta!