Tomatisupp

Külmsuppide aeg on küll selleks aastaks ümber, tahaks juba ahjus küpsetatud seapraadi:). Aga vat ei saa ühest mõnusast tomatisupist rääkimata jätta, muidu läheb järgmiseks aastaks meelest;).

Lugu sai alguse möödunud laupäeval, kui käisime Karilatsis, Põlvamaa ökofestivali raames toimunud loodustoodete laadal. Tõeliselt tore laat, kus kaubeldi peamiselt isetehtud asjadega. Oli see siis setmet sorti käsitöö või söödav kraam. Muide, kõige suurem järjekord oli kodutehtud jäätise leti taga. Küllap meelitas silt, et jäätis valmistatud 100 aastat vana gelato retsepti järgi. No ei tea, koorejäätiste puhul oli gelatost asi küll kaunis kaugel, sorbetid olid seevastu päris mõnusad.

Osad müüjad pakkusid muidugi oma tooteid maitsta ka. Nii sattusimegi ühe suurema katusealuse juurde, kui järsku algas seal tung ja torm. Eks inimene viskub ikka siis džotile, kui midagi tasuta antakse:). Niisiis pakuti maitsta tomatisuppi, kakukesi ja peedi-mädarõikakreemi. Tomatisupp oli jube hea! Kaasa haaranud augustikuu Pereköögi numbri (selgus, et see oli Põlvamaa erinumber), tuli välja, et selle suurepärase supi õpetus on seal kirjas, autoriks Pesa restorani kokk Saima Rüütle.

Selle supiga on siiski üks konks. Teda ei saa valmistada poes müüdavast plastmasstomatist ega ka neist sortidest, millel paksem pealiskiht (eeskätt enamus hollandlasi, mida ka meie suuremad tootjad kasvatavad). Siit algab mu kiidulaul eestimaisele tomatile, mille enamus sorte on õhukese koorega ja seetõttu kergesti töödeldavad.
Meil oli varem üsna suur kasvuhoone (vahepeal isegi kaks), kuhu mahtus üle 50 tomatitaime, mõned kurgid pealekauba. Siis sai igal aastal proovitud ikka ligi kümmet erinevat sorti. See puidust kasvuhoone elas aga oma elu ära ja nüüd on meil väike "kuudik", kuhu mahub vaid umbes 12 taime. Sestap tuleb sortide valikul minna välja kindla peale. Nii olemegi jäänud kahe põhilise juurde - "Maike" ja "Härjasüda", paar taime on muid (sel aastal vanast jäägist "Valve"). Esimese võlu on selles, et tegemist on determinantse sordiga, mis lõpetab oma kasvu natuke peale meetri. Pole muret, et ta kuhugi kõrgustesse viskaks. Viljad on tavaliselt 2-3 seemnekambriga, magusad ja õhukese koorega. Härjasüda pole küll kodumaine leiutis, kuid meil laialdalselt levinud sort. Muide, Härjasüdame all mõistetakse nii konkreetset sorti kui ka lihatomati tüüpi. Tegemist on sellise tomatiga, mille värvus jääb pigem roosakas kui punane ja mille seemnekojad on väikesed ja vähese vedelikuga ning mis sobib hästi võileivale ja salatisse. Kui Maike on pigem varajane, siis Härjasüda kisub keskvarajaseks. Mina ajab alati naerma see, kui inimesed hädaldavad umbes nii, et näe, küll on halvad tomatid, ei saa võileivale panna, muud polegi sees, kui seemned. Kõik on kinni ju sordis:)!!! See sort, mis passib hästi näiteks supiks või sissetegemiseks, ei kõlba näiteks üldse praadida.
Tegelikult on kõik endakasvatatud viljad head, peaasi kui ise nendega rahul oled. Seda pean küll ütlema, et varem proovisime kodumaiste kõrval kaunis rohkesti ka uusi välismaiseid. Mida aasta edasi, seda rohkem sai siinsete juurde jäädud, põhjuseks ikka saagi stabiilsus ja kvaliteet.

Kui ökofestival, siis ökosupp ka:). Tomatid korjasin vahetult enne tegemist kasvuhoonest, sibul on omakasvatatud Peipsi sibul (tippsibul pärit Kallaste kandist), tumekollase rebuga munad oma kanadelt, petersell samuti oma peenralt. Heakene küll, sool ja pipar on ostetud kraam:).

1 kg tomateid
1 sibul
2-3 keedetud kanamuna
peotäis petersellilehti
soola ja pipart

Tomatid koorida (hästi küpseid tomateid pole tarvis isegi keevasse vette torgata, nahk tuleb ka niisama lahti) ja  seemned eemaldada. Purustada tomatid koos peterselliga köögikomabinis või blenderiga. Segada juurde peeneks hakitud sibul, maitsestada soola ja pipraga. Lasta seista umbes 10 minutit. Serveerimisel panna peale hakitud muna.