Lambamaksapasteet, vol. 2
Lugesin mõni päev tagasi 1930-aastate kalendritest tollaseid vanarahva ilmaennustusi. Üks neist pidas eelmisel aastal paika ja praegu õues toimuva järgi toimib küllap ka tänavu. Nimelt, kui veebruar on külm, tulevat juuli palav. Ja katsugu siis kuu aega järjest vihma ladistada! Juulikuu on niikuinii parim puhkusekuu, kus inimesed suisa peaksid ennast uue talve eel laadima, valgusest ja päikesest energiat ammutama. Sestap on sellised tööandjad lausa kuritegelikud oma töötajate ja nende tervise suhtes, kui ei lase puht põhimõtte või kiusu pärast suvel puhata. Ei mingeid vihjeid!
Tulles tagasi siiski kärekülma veebruari, on õrn lambamaks üks tänuväärne kaaslane. Peekoni energia ja kaneeli vürtsikus annavad seekordsele pasteedile jõudu juurde, et nii ihu kui hing jaksaksid selle pakaselise nädala üle elada. Kui paljalt süüa, võib pasteet tunduda veidi magus. Rukkileiva ja paari rõnga Peipsi roosaka sibulaga (justnimelt roosaka, mitte valge:) ) maitseb just nii nagu peab. Hästi!.
100 g mahedamat suitsupeekonit
2 keskmist porgandit
2 sibulat
4 küüslauguküünt
1 dl valget veini
0,5 dl brändit
soola
pipart
0,5 tl suhkrut
kuni 0,5 tl kaneeli
25 + 100 g võid
Kelmetest puhastatud maks lõigata kuubikuteks, peekon tükeldada ribadeks. Sulatada pannil 25 g võid ja pruunistada kiiresti kõrgemal kuumusel maksatükid ja peekon. Lisada viilutatud sibul, küüslauk ja porgand ning praadida koos kergelt üle. Valada juurde vein, maitsestada suhkru, soola ja pipraga ning hautada kogu kraam madalamal tulel peaaegu pehmeks. Lisada nüüd brändi ja kaneel (maitse järgi, 0,5 tl võib isegi palju olla) ning lasta veel korraks keema. Jahutada mõni minut, kallata köögikombaini, lisada kuubikuteks lõigatud pehme või ning suristada rahulikult pasteediks. Vajadusel timmida veel maitset.
Uskuge, rahulolu on garanteeritud.
Kommentaarid