Arvutiekraanilt kulinaarsete kroonikute kokaraamatusse

Minu isa tavatses alati öelda, et 13. kuupäeva ei pea kartma, tavaliselt juhtuvad siis toredad, kui mitte suisa õnnelikult asjad. Varvast ära lüüa, tulise panniga sõrmi kõrvetada või reha otsa komistada jõuab ju kõigil ülejäänud päevadelgi:).

Niisiis potsatas juunikuu 13. kuupäeval postkasti üks esmapilgul uskumatu ettepanek osaleda kirjastuse "Pegasus" väljaantavas toidublogijate kokaraamatus. Ütlen kohe ära, et idee sellise kokaraamatu üllitamiseks tuli Tuuli sõnul kirjastuselt endalt. Esialgsed kahtlused, kui sa ei tea mitte midagi põhjalikumalt sellest ideest, tulevase raamatu formaadist, jne, jne, said üsna pea summutatud, kuna meist kümnest üks - Tuuli - oli valitud kirjastuse poolt raamatu koostajaks ning ühtlasi ülejäänud üheksa kädistava blogardi vahemeheks.

Lühidalt öeldes, asi peab olema fun ja nii see ka oli. Uskumatu, kuidas kümme erinevat karakterit ehk siis kroonikut -  Tuuli, Liina, Juta, Aet, Mari-Liis, Piret, Priit, Elis, Marju ja mina - olime kogu aeg ühel meelel. Seda isegi asjade suhtes, mida tahtnuks muuta, kuid mis polnud meie võimuses:). Ei saa salata, et on hea meel kuuluda juba 230 aastat kestnud ahelasse (nimelt avaldati 1781. aastal esimene eestikeelne kokaraamat, mis sest, et rootsi keelest tõlgituna).

Raamat keerleb mõistagi toidu ümber, lisaks enesepaljastustele (paraku küll vaid toidu teemal:) ) on igaühelt kaheksa lemmikrooga etteantud teemadel, ikka koos retsepti ja pildiga.  Küll oli naljakas keset juulikuud valmistada talviseid palasid või hoopis midagi kevadist või kiruda, miks kodumaise karpkala hooaeg algab sügisel. Kes otsis juulikuus kala, kes rabarberit, kes veel midagi kolmandat. See on see, kui sul on sisuliselt kuu aega, et mahutada sellesse kevad-suvi-sügis-talv, favoriite on ju igast aastaajast. Lisaks ei teadnud ma varem, kui õudne tunne on pildistada oma toite uuesti, pea tühi nagu koolieksamil! Kui Tuuli tegi esitatud materjalist esimese vahekokkuvõtte, selgus, et vist kõigis kategooriates leidus sarnaseid retsepte (issand, kui vaimuvaesed me endale tundusime või on toidublogarditel tekkinud kollektiivse alateadvuse kõrvale ka kollektiivne maitsemeel:) ) Mis siis muud, kui uuele ringile. Tänasin minagi algul õnne, et vähemalt üks presenteeritav toit on mul talvest saati sügavkülmas - kartulivorstid, kuid loovutasin selle ilmutamisõiguse siiski Priidule, kel Märjamaaga märksa kodusemad suhted.

Kui tõsisemalt võtta, siis on tegemist tunnustusega kõigile toidublogarditele. Suurem osa meist ei ole kokaks-kondiitriks õppinud, nii et kanname asjaarmastaja austavat nimetust. Küll aga tuleb see asjaarmastus südamest, mõnel on see olnud hinges lapsest saati, mõni on selle võlumaailma avastanud alles täiskasvanuna. Paljud on leidnud toiduteemas lausa oma elu uue kutsumuse. Toit on uus must!

Aitäh meile kõigile eesotsas Tuuliga ja armsatele abilistele! Erilised tänud Marjule, kes hoolitses meie portreefotode ja kirsina tordi peal ka vaimustavaks videoks seatud pildikollaaži eest.

Ma ei taha sundida, et lihtsalt ostke seda raamatut. Pigem tahan öelda, et ammutage sellest positiivseid emotsioone, ehk ka inspiratsiooni. Toit on kirg - 10 toidublogijat, 80 retsepti ja 208 lehekülge! Alates 20. novembrist, kirjastusest saab ette tellida juba nüüd!
Kes on aga nõus veel veidike kannatama, siis raamatu esitlus toimub 8.detsembril kell 17.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu poes.

Eks kaege enne järele:)

(kui otselink ei tööta, siis vaata siit)