Tartu maitset otsimas, vol 2
Aprill on üheksas (Kalarestoran Neljapäev, Truffe, Meat Market, Big Ben Pub, Kapriis, Werber, Kolme Ahvi Pubi, Crepp ja Volga) ja kuni poole maikuuni neljas söögikohas (Dorpat, Vassilissa, Mint ja Antonius) Tartu maitsete otsimise aeg, külastajate jaoks aga pigem Tartu maitsete avastamise aeg. Et kas läheb täppi:).
Tutvustasin juba kümmet restorani-kohvikut, milles tuleks huvi korral eripakkumisi küsida (justnimelt küsida!) ja vihjasin, et lisandumas on veel kolm. Ja oh üllatust, uutes ei ole üheski sea- ega veiseliha! Nii et Tartu maitsed on mitmekesisemad kui algul tundus.
Alustan minu jaoks kõige suuremast ja kõige maitsvamast üllatusest. Nimelt julgeb Vassilissa (FB) küülikut pakkuda. Kui ma eelmise kümne söögikoha puhul natuke urisesin, et oodanuks veidi enam fantaasiat, siis nüüd olen täiesti kuss. Nad läksid teadlikult eksperimenteerimise teed ja ei tuuninud midagi oma tavamenüüst. See pilt on täiuslikult luksuslik: Villeroy & Bochi lainelise servaga taldrikul troonib külluslik küülik, seltsiks Hispaaniast pärit Gran Castillo punane Shiraz. Minu meelest on taldrik täis kiitust kevadele: porgandite ja sibulatega mahlaseks haudunud küülikutükk on sätitud krõmpsudele vokitud suhkruhernekaunadele, ümber kaunid rosetid siidisest kartuli-hernetambist, lisaks silmailu eksootilistest viljadest. Soovitan soojalt seda suurepärast harmooniat!
Mint valis Tartu maitseks pardi, sest see olevat klientide seas seni hästi vastu võetud. Suurepärases küpsusastmes pardifilee on saanud endale õrnalt kadakase meki mee-kadakamarjamarinaadist. Taldrikule on sätitud veel praetud pastinaagiribad, kuhi värsket salatikraami (suurest rosmariinioksast oli kahju) ja muidugi jõhvikatega punaveinikaste, mis mõjub pardiga koos ehk liigagi intensiivselt. Pardile ulatab siin majas käe mõistagi kokteil - seekord jäätisekokteil, milles annavad maitset Vana Tallinna liköör ja crème brûlée maitseline siirup. Paraku ei tekkinud seda ekstaatilist vau-efekti, mis talvel Werneris sealse pardi ja koorese magusa kokteiliga. Mindi part jäi siiski pearoaks ja kokteil klassifitseerus pigem maitsva desserdina. Kui soovite, siit siis boonus - 2 in 1.
Antonius on teinud reveransi kodumaakonnast pärit Breti juustudele. Tänu ühele talvisele Breti juustude õhtule Maitseelamuse kojas oskan märksa paremini hinnata nende võlu, mida kaupluses ei õnnestu paraku alati tabada. Sestap on parim koht Breti juustude ostmiseks laadad või taluturud või ka ... Antoniuse restoran. Lühikese tarneahelaga on kauba värskus ja kõrge kvaliteet kõige paremini tagatud. Ühesõnaga, Antoniuses on taldrikule lõigatud Breti sinihallitus-, punane brie, tuhaga punane brie ja kõrvitsaseemnetega valgehallitusjuust, juurde krõbedad leivakesed, kreeka pähklid, viinamarjad, füüsalid ja muidugi murakamoos (samuti kohalik - Salvest:) ). Kaaslaseks on valitud Prantsusmaalt pärit sügavpunane Guigali Côtes-du-Rhône vein. Antonius pakub selle taldriku konsumeerimiseks kahte võimalust: esiteks mekutada koos veiniga näiteks õhtusel ajal mõnusalt hotelli kaminasaali hämaruses või tellida see all restoranis korralikult laua taga istudes. Erinevalt teistest kohtadest ei ole Antonius just selline, kuhu astutakse lihtsalt tänavalt sisse. Sestap on see pakkumine minu meelest eelkõige hotellis viibijatele või restoranikülastajatele tõesti Tartu kandi maitsete tutvustajana mõeldud, sest kaugemalt tulijad ei pruugi olla Eesti ainsast hallitusjuustusid tootvast meiereist üldse teadlikud.
Lõppsõna
Kuraditosin söögikohta on end selles kampaanias üles andnud ja mis siis, võiks küsida. Osad neist kuulutavad päevakajalist infot FB-s, osad veidi pikaldasemalt kodulehtedel. Kui Eesti Maitsed Täna riputas need pakkumised oma kodulehele, siis söögikohad isegi linkisid neid enda FB-lehtedele. Paraku on inimeste mälu lühike, tänaseks on need kadunud nii kaugele, et peab ikka fanatt olema, et jälgi taga ajada. Aga kuidas saada fanatiks, tekib küsimus. Need rohkem kui 1300 inimest, kes on liitunud FB-s leheküljega Eesti Maitsed Täna, on VWIP-d (Very Well Informed Person :) ), kuna kogu aeg tuletatakse neid pakkumisi meelde. Paraku ei ela kõik need inimesed Tartus ega plaani ka Tartut külastada. Siis on veel näiteks toidublogardite, kes sellest maitsmisringist osa said*, sõbrad-tuttavad-sugulased, kellele oleme mõistagi korralikku ajupesu teinud. Asjast kirjutasid ka Postimees ja Õhtuleht, Tartu linna kodulehele paisati ka pressiteade.
Kuuldavasti on mõni inimene sellest ringist väljastpoolt leidnud need pakkumised siiski üles. Ju ta siis tundis kedagi, kes tundis kedagi, kes ...Või siis sattus õigel ajal õigesse kohta.
Kui vahetult enne seda kampaaniat oli veiselihakuu oma, siis nägi neid reklaame isegi inimene tänavalt, sest söögikohtade ees või ka mujal linnaruumis kohtas suunavaid plakateid. Nüüd pead olema aga hiromant. Heal juhul võid pakkumise avastada kohapeal menüüd sirvides, kuid et mingi koostöö või koostegemise pauer, nõu vei.
Teine küsimus, mis lõpuks pähe kargas, kas need pakutud eel- ja pearoad on ikka õige Tartu maitse. Olin ju algulgi hajevil, sest ei suutnud määratleda sihtgruppi. Kohapeal sai niipalju selgemaks, et enamasti pakuti klientide eelistatud maitseid. Vaid Vassilissa erines teistest oma küülikuga ja kogu nimekirja vaadates - kõige vingem ning stiilsem tulemus.
Tartu maitseid on aga arvestades linnaelanike kirevat koosseisu veel palju. Kui juhtumisi kunagi sellist kampaaniat korratakse ja söögikohad toovad jalad kõhu alt välja ning hakkavad ennast ise reklaamima, siis nähes selles unistuste nimekirjas Zavoodi, usun ma, et Tartu maitsed on tõesti olemas.
Pikema ja põhjalikuma süvaanalüüsi nähtu ümber leiab SIIT.
* veel arvamusi:
Laualamp - Üks väga igav hülgemöla
Laualamp - Jätku leivale ja jõudu. Kaske.
Laualamp - 1000 sõna
Maitse asi - Tartu maitsed
Sööme silmadega - Fotod Flickris
Head Tartu maitsete otsimist!
Tutvustasin juba kümmet restorani-kohvikut, milles tuleks huvi korral eripakkumisi küsida (justnimelt küsida!) ja vihjasin, et lisandumas on veel kolm. Ja oh üllatust, uutes ei ole üheski sea- ega veiseliha! Nii et Tartu maitsed on mitmekesisemad kui algul tundus.
Alustan minu jaoks kõige suuremast ja kõige maitsvamast üllatusest. Nimelt julgeb Vassilissa (FB) küülikut pakkuda. Kui ma eelmise kümne söögikoha puhul natuke urisesin, et oodanuks veidi enam fantaasiat, siis nüüd olen täiesti kuss. Nad läksid teadlikult eksperimenteerimise teed ja ei tuuninud midagi oma tavamenüüst. See pilt on täiuslikult luksuslik: Villeroy & Bochi lainelise servaga taldrikul troonib külluslik küülik, seltsiks Hispaaniast pärit Gran Castillo punane Shiraz. Minu meelest on taldrik täis kiitust kevadele: porgandite ja sibulatega mahlaseks haudunud küülikutükk on sätitud krõmpsudele vokitud suhkruhernekaunadele, ümber kaunid rosetid siidisest kartuli-hernetambist, lisaks silmailu eksootilistest viljadest. Soovitan soojalt seda suurepärast harmooniat!
Mint valis Tartu maitseks pardi, sest see olevat klientide seas seni hästi vastu võetud. Suurepärases küpsusastmes pardifilee on saanud endale õrnalt kadakase meki mee-kadakamarjamarinaadist. Taldrikule on sätitud veel praetud pastinaagiribad, kuhi värsket salatikraami (suurest rosmariinioksast oli kahju) ja muidugi jõhvikatega punaveinikaste, mis mõjub pardiga koos ehk liigagi intensiivselt. Pardile ulatab siin majas käe mõistagi kokteil - seekord jäätisekokteil, milles annavad maitset Vana Tallinna liköör ja crème brûlée maitseline siirup. Paraku ei tekkinud seda ekstaatilist vau-efekti, mis talvel Werneris sealse pardi ja koorese magusa kokteiliga. Mindi part jäi siiski pearoaks ja kokteil klassifitseerus pigem maitsva desserdina. Kui soovite, siit siis boonus - 2 in 1.
Antonius on teinud reveransi kodumaakonnast pärit Breti juustudele. Tänu ühele talvisele Breti juustude õhtule Maitseelamuse kojas oskan märksa paremini hinnata nende võlu, mida kaupluses ei õnnestu paraku alati tabada. Sestap on parim koht Breti juustude ostmiseks laadad või taluturud või ka ... Antoniuse restoran. Lühikese tarneahelaga on kauba värskus ja kõrge kvaliteet kõige paremini tagatud. Ühesõnaga, Antoniuses on taldrikule lõigatud Breti sinihallitus-, punane brie, tuhaga punane brie ja kõrvitsaseemnetega valgehallitusjuust, juurde krõbedad leivakesed, kreeka pähklid, viinamarjad, füüsalid ja muidugi murakamoos (samuti kohalik - Salvest:) ). Kaaslaseks on valitud Prantsusmaalt pärit sügavpunane Guigali Côtes-du-Rhône vein. Antonius pakub selle taldriku konsumeerimiseks kahte võimalust: esiteks mekutada koos veiniga näiteks õhtusel ajal mõnusalt hotelli kaminasaali hämaruses või tellida see all restoranis korralikult laua taga istudes. Erinevalt teistest kohtadest ei ole Antonius just selline, kuhu astutakse lihtsalt tänavalt sisse. Sestap on see pakkumine minu meelest eelkõige hotellis viibijatele või restoranikülastajatele tõesti Tartu kandi maitsete tutvustajana mõeldud, sest kaugemalt tulijad ei pruugi olla Eesti ainsast hallitusjuustusid tootvast meiereist üldse teadlikud.
Lõppsõna
Kuraditosin söögikohta on end selles kampaanias üles andnud ja mis siis, võiks küsida. Osad neist kuulutavad päevakajalist infot FB-s, osad veidi pikaldasemalt kodulehtedel. Kui Eesti Maitsed Täna riputas need pakkumised oma kodulehele, siis söögikohad isegi linkisid neid enda FB-lehtedele. Paraku on inimeste mälu lühike, tänaseks on need kadunud nii kaugele, et peab ikka fanatt olema, et jälgi taga ajada. Aga kuidas saada fanatiks, tekib küsimus. Need rohkem kui 1300 inimest, kes on liitunud FB-s leheküljega Eesti Maitsed Täna, on VWIP-d (Very Well Informed Person :) ), kuna kogu aeg tuletatakse neid pakkumisi meelde. Paraku ei ela kõik need inimesed Tartus ega plaani ka Tartut külastada. Siis on veel näiteks toidublogardite, kes sellest maitsmisringist osa said*, sõbrad-tuttavad-sugulased, kellele oleme mõistagi korralikku ajupesu teinud. Asjast kirjutasid ka Postimees ja Õhtuleht, Tartu linna kodulehele paisati ka pressiteade.
Kuuldavasti on mõni inimene sellest ringist väljastpoolt leidnud need pakkumised siiski üles. Ju ta siis tundis kedagi, kes tundis kedagi, kes ...Või siis sattus õigel ajal õigesse kohta.
Kui vahetult enne seda kampaaniat oli veiselihakuu oma, siis nägi neid reklaame isegi inimene tänavalt, sest söögikohtade ees või ka mujal linnaruumis kohtas suunavaid plakateid. Nüüd pead olema aga hiromant. Heal juhul võid pakkumise avastada kohapeal menüüd sirvides, kuid et mingi koostöö või koostegemise pauer, nõu vei.
Teine küsimus, mis lõpuks pähe kargas, kas need pakutud eel- ja pearoad on ikka õige Tartu maitse. Olin ju algulgi hajevil, sest ei suutnud määratleda sihtgruppi. Kohapeal sai niipalju selgemaks, et enamasti pakuti klientide eelistatud maitseid. Vaid Vassilissa erines teistest oma küülikuga ja kogu nimekirja vaadates - kõige vingem ning stiilsem tulemus.
Tartu maitseid on aga arvestades linnaelanike kirevat koosseisu veel palju. Kui juhtumisi kunagi sellist kampaaniat korratakse ja söögikohad toovad jalad kõhu alt välja ning hakkavad ennast ise reklaamima, siis nähes selles unistuste nimekirjas Zavoodi, usun ma, et Tartu maitsed on tõesti olemas.
Pikema ja põhjalikuma süvaanalüüsi nähtu ümber leiab SIIT.
* veel arvamusi:
Laualamp - Üks väga igav hülgemöla
Laualamp - Jätku leivale ja jõudu. Kaske.
Laualamp - 1000 sõna
Maitse asi - Tartu maitsed
Sööme silmadega - Fotod Flickris
Head Tartu maitsete otsimist!
Maitseretke võõrustasid taas osalevad söögikohad ja Eesti Maitsed.
Kommentaarid
Laualamp (jätkuvalt keeldub blogger mind omaks võtmast)