Kas Maikuningas või Rudolfi armsam

Hääst seemnest oleneb hää saak! Nii öeldakse Georg Wanatalu seemnekaupluse 1928. a hinnakirja avalehel.

Lappasin vaimustusega ennesõjaaegseid seemnekatalooge ja naersin südamest. Kas me praegu näeme selliseid sordinimesid nagu "Inglisemõõk", "Turuüllatus", "Ameerika ime", "Non plus ultra" (kõik herned), "Kopenhaageni turg", "Raudpea" ja "Nelja aastaaja ime" (erinevad kapsad), "Kõigist parim" (kurk), "Põhjatäht", "Neeger", "Võitlusmõõk" (oad), "Jääpurik" (redis), "Kivipea", "Maikuningas", "Rudolfi armsam" (salatid), "Lumipea-hiigel" (spargel), "Best of all", "Kuningas Humbert" ja  "Prince of Wales" (tomatid)? Seda nimekirja võib mõistagi jätkata.

Lillepeenra sparglid

Oi kui mitu korda ma olen olnud oma blogist ajendatud ajaloorännakute jooksul sunnitud tõdema, et avastame praegu äraunustatud vana. Kehtib see nii toiduainete kui söökide kohta, aga täpselt samamoodi ka aias. Oma lapsepõlvest mäletan vaid üsna piiratud sordivalikut. Osaliselt see pidigi ju niimoodi olema, tol ajal ei mahtunud vist isegi kellegi unistustesse rikkalikud letid täidetuna üle-euroopalise valikuga. Põhiasjad saadi seemnepoest, põnevamate taimede osas (eriti lilled ja mitmeaastased maitsetaimed) harrastati tänapäevases mõttes rohevahetust, nii lihtne see oligi. Osade taimede suhtes oli tekkinud aga mäluauk, nii kolis näiteks spargel taldriku asemel lillekimpudesse. Heaks käsiraamatuks koos kasvatusjuhistega on 1974. a ilmunud raamat "Köögivilja kasvatamine" (koostanud K. Vool), mille sisukorras on tollane valik täpselt näha, iseaasi, kas kõike saada oli.

Karbimajandus 2012.a.

Uue vabariigi ajal täitusid ka seemnepoed rikkaliku valikuga, lisaks omadele vallutasid kiiresti turu Inglise ja Taani seemnepakid, lisaks ka Saksa ja Soome. Ja oi kui põnevaks siis aias läks! Vähehaaval hakkas kiiresti vallutatud turg ennast reguleerima, taanlased kadusid ja asemele tulid naabrid lätlased ja leedukad. Kui vaadata täna seemnepoodide lette, siis enamuse moodustavadki Läti ja Leedu firmad, seejärel Soome, Inglise ja Saksa omad. Eesti pakendite reas juhib puhas eestlaste firma Seston Seemned, siinseid sorte propageeriv Eesti Sordiseeme on saanud õnneks vahepealsest mõõnast üle ja jätkab värske hooga, mõned väiksemad tegijad veel.

Aga nüüd sellest äraunustatud vanast. Talvel sattusid mulle kätte kolm toredat kataloogi, vastavalt siis Georg Wanatalu seemnekaupluse 1928.a hinnakiri ja Eesti Seemnevilja Ühisuse 1935. ning 1938. a kataloogid. Lisaks põnevatele sordinimedele hakkas silma tohutu valik. Kataloogides leidus nii koduaia jaoks köögivilju, maitsetaimi ja lilli kui põllumajanduslikuks kasvatuseks söödajuurikaid ja teravilja, samuti kartuleid ja aiatöötarbeid.
Kui vaadata köögiviljade ja maitsetaimede nimekirja, siis kõik oli olemas - alates aniisist, artišokist, baklažaanist spargli, tomati ja pastinaagini, samuti apteegitill, basiilik, estragon, tüümian ja mis kõik veel. Iga korraga läks kataloog üha mahukamaks, vaid naeris taandati millegipärast 1938. a nimekirjast. Ainus sort, mis tollest ajast on püsinud tänini, on redis "Saxa" (tänasel päeval juba Saxa 2), tuttavatest nimedest veel kurgid "Muuromi" ja "Kastekindel", kõik muu oli aga kui muinasjutt:).
Neis kataloogides imponeerisid mulle enim  sortide lühikirjeldused. E.S.Ü. omades võlusid eriti seemnekartulite sordikirjeldused koos kasvatamisjuhistega. Nimelt olid kõik nimekirjas esitletud kartulid siinmail (täpsemalt Jõgeval) järele proovitud ja anti üksikasjalised juhised, millist mulda see või teine sort armastab, kas ta sobib kasvatamiseks Lõuna-Eestis või Põhja-Eestis või üle Eesti. Legendaarsed "Jorgi hertsog" ja "Odenvaldi sinine" olid nimekirjas mõistagi olemas:).
Mulle meeldis see, et ükskõik milliseid sorte ei müüdud pimesi (ah proovige, kui tahate!), vaid eelnevalt meie kliimas järeleproovitutena. See näitab müüja tõsiseltvõetavust ja äratab usaldust.

Lõpetuseks, et see eelmise vabariigi aegne liikide ja sortide küllus oli täiesti loogiline. 19/20. saj vahetusel  tabas Lääne-Euroopat tohutu huvi aiatöö vastu ja hakati tohutul hulgal aiandusalast kirjandust ostma . Meil oli see talude päriseksostmise aeg ja paljudes taludes ka uute elumajade ehitamise ning aedade kujundamise aeg. Sestap oli aiateema 20. saj I poolel siin samuti väga in. Lisaks traditsioonilistele talulilledele ja lihtsamatele köögiviljadele levisid uued ja põnevad kultuurid. Egas muidu poleks tõlgitud ja kohandatud siinsetele oludele üks saksa populaarsemaid aiatööõpikuid. Nimelt ilmus 1913. a Tallinnas "Aiatöö õpperaamat", mis oli kokku seatud saksa aedniku Johannes Böttneri raamatust ja artklitest, Vene ja juba ka kodumaistest aiatööajakirjade artiklitest, lisaks kasutati ka kohalike aednike kaastöid. Kordustrükid ilmusid veel ka 1920. ja 1923.a. Minu meelest oleks täiesti kohane selle raamatu uus kordustrükk ka praegu, sest liikidevalikus oleme jõudnud taas 1913. aastale järele:).

Minu tänavune lemmiktulp:)