Lõputu volber

ehk mõningased tähelepanekud elust endast.
Tegevuspaik: Tartus ja Jõgeva lähistel, tegevusaeg: 30. aprill ja 1. mai.

1. Kui Tartu toidublogardid (tallinlased põgenesid nimelt ükshaaval põõsasse:) ) jõudsid kokkulepitud ajal restorani Graz ukse taha, oli see lukus. Bronn oli selleks ajaks rõõmsalt vastu võetud, nii et mõningase ukse taga keksimise järel lasti meid kenasti sisse ja edasi jätkus kõik plaani kohaselt. Ehk et jutt käis söögi ja muu säherduse ümber, toitude laualeilmudes haarati kaamerad ning magustoidu tõi lauale juba kokk isiklikult.

Viini šnitsel, praevorstid ja Kaisersmarrn.

Koht ise peaks omama mingit Austria vaimu, seda tuleb minna uuesti kontrollima, ei saanud kontseptsioonile veel täpselt pihta, õigemini monogrammile eestoa laudlinadel. Sellest hoolimata oli Viini šnitsel aus (kokal väsis vist küll lihatampimisest käsi vahepeal ära, sest köögist kuuldus kaks raundi haamrihääli), praevorstid ja Kaisersmarrn ka, kuigi viimane oli dekoreeritud vurtsuvahukoorest tupsuga, mis sooja kooginduse pealt vajus taldriku servale ja sulas nagu kevadine lumi. Paulaneri hägune Weissbier maitses aga hää, nagu ka valge majavein. Pannkoogiribadega leemeke vajanuks aga hädasti kõrgemat temperatuuri.

Välisuks, palju tumedat puitu ja valget seina ning lahendamata monogrammiküsimus.

2. Rõõmsas meeleolus alla jõe poole marssides hakkas ninna jõudma mingi kärsakas. Mida lähemale Uspenski kirikule, seda enam. Korraks käis peast läbi võimalus, et majas, kus ma töötan, on mingil hämaral moel tuli lahti läinud. Ega 1775.a ka keegi ilmselt uskunud, et samalt krundilt alguse saanud tulekahjust põleb terve Tartu linn maha. Õnneks midagi hullu polnud, koduteel olin nagu siil kõrbehaisuses udus, nägin Hiinalinna pool musta suitsusammast ja kodus selgus, et põleng toimus hoopis vanas sõjaväekasarmu sööklas.

Kudumisgrafiti Vabaduse puiestee lähedal

3. Ei mingit rahu, kupatati Antoniusse suitsuvutti sööma. No antigi suitsuvutti, lõket tehti ka, luudasid polnud näha (kuigi lubati). Kesklinna poolt tulevaid hiina laternaid keset selget ööd oli ka näha. Kõigele lisaks ähvardas üks lahtuv ilutulestikurakett  otse pähe sadada, õnneks oli meie seas üks paberitega vabatahtlik pritsumees (naine siiski). Sellest teadmisest hoolimata kasutasime raketi kustutamiseks mõttejõudu, toimis. Küll aga astus väravast sisse grupp turismiseltsimehi Peterburist, kes tahtsid hirmsasti filimida Antoniuse õue ja Maitseelamuse koja tegemisi. Aga no mida sa keset ööd ikka räägid või oled! Nii klõpsutati vaid paar segase olemusega fotot ja plats sai jälle puhtaks. Linn oli muide volberdajaid täis, see selgus alles hiljem.

4. Vajaduse korral võin nüüd vabalt osutada teenust vahetamaks T-25 kiilrihma. See meie T-25 on muidugi paras uunikum juba, aga ei saa midagi parata, kõige armsam neljarattaline, mis meil majas olnud on. Kokkuvõttes ei ole rihma purunemises midagi hullu, võre tuleb eest maha kruvida, leida õige padrunvõti, rakendada natuke jõudu ja ongi kõik. Ah jaa, uus rihm peab ka olema.

5. Ja et see parajalt kriipi volber ära lõpetada, tegin selle kevade esimest rabarberikooki. Alustuseks üks üsna tavaline koogike, milles pehmele vahustatud tainale raputasin demerara suhkruga segatud rabarberitükid, riivisin pisut martsipani ning valasin üle hapukoore-munaseguga.

Kook on pooleli: vormi põhi ja serv on kaetud tainaga, peale on laotatud rabarber, hapukoore-munasegu valan ka kohe katteks.

6. Olekski rahulolev lõpp olnud, kui ma poleks teada saanud, mida tähendab vene keeles "Бер-блан":D:D:D