Valge peet - nali või?

Ettevaatust! Järgnev kirjatükk võib kahjustada teie tervist!

Viimasel ajal olen nii mitmelgi pool kuulnud-näinud-maitsnud valget peeti. Et noh nagu punapeet, aga valge viljalihaga, arvasin ma seni, pidades valget peeti sordiaretajate järjekordseks leiutiseks. Põhjakalgi nurrusime võis hautatud porgandite-peetide kausi juures. Täielik vapustus tabas mind aga reedel Lõunakeskuse Taluturul, kus oli müügil seesama valge peet. Merle itsitas, et jaa, valge peet on täielik uus hitt, paljud tuntud söögikohad ja kokad, Demjanov kaasa arvatud, kasutavad seda, kuid oma olemuselt on tegemist loomapeediga. Mida ????????? Esimesest šokist üle saanuna, lubasin minna Jõgevale katseid tegema, meil kasvatab ema loomapeeti kanadele...

Väheke kogunud ennast kontrollisin igaks juhuks üle, kuidas selle valge peediga siis on. Päris hästi aru ei saanud, vaid seda, et kollane peet, natuke porgandi moodi köögivili, on iseenesest tuntud juba vanade kreeklaste ja roomlaste juurest.
Kui harilik peet on ladina keeles Beta vulgaris L., punapeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris, suhkrupeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. altissima Döll ja sööda- ehk loomapeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. rapacea K.Koch, siis kollane peet kannab nimetust Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris Lutea rühm.
Tuuritades internetisügavustes, leidsin valge viljalihaga peedi  "Yellow Clindrica" (Plantexil on nimekirjutus veidi nihu läinud), õigemini küll "Yellow Cylindrical" ja  kohe valgeks peediks nimetatud "Albino" ja "White Detroit`i". Veel müüakse seemnelindil valge, kollase ja tavalise punapeedi seemnesegu. Igatahes lubatakse valge puhul magusa maitsega peeti, mille väljanägemine on tavalise punapeediga kaunis sarnane, puudub vaid purpurne värvus.

Täielikus segaduses ja samal ajal ka kerges ärevuses marssisin keldrisse, tõin kaasa ühe loomapeedi, koorisin ära ja maitsesin - hästi magus ning krõmps oli. Koer sõi ka. Veel suuremas segaduses tükeldasin peedi kangideks, viskasin kangid potti kergelt särisema hakkavasse võisse, keerutasin või sees paar minutit. Lisasin sortsu lemmik astelpajusiirupit (kui keegi on sattunud proovima Mäksa vallast Mahetarga toodangut, saab aru MILLEST ma räägin:) ), soola-pipart ja hakitud salveilehti ning hautasin omas mahlas, kuni juurikas oli valmis, kuid veel parajalt krõmps. Ja teate kui hea see oli! Veidi koredama struktuuriga kui porgand, kuid oma olemuselt magus ja õrn. Ma saan kanadest täiesti aru:). 

Ma ei taha nüüd öelda, et kanad jäävad oma peetidest ilma, kuid nii mõnigi tuleb paraku inimestele loovutada. Suurtes kogustes ei soovitata seda siiski tarvitada:).

NB! Söödapeet on inimtoiduna täiesti aktsepteeritav, vaata näiteks SIIT.