Rännates mai lõpus mööda Preisimaad ehk minu Poola 2019

Kolmas aasta on reisi kohustuslikuks osaks moonide leidmine. Sedakorda siis Tomaszkowos ja ilma rukkililledeta ...

Tänavu langes sirelite õidepuhkemisaeg kokku meie õppereisi algusega, mis tähendab, et veetsin enne reisi mitu õhtut peadpidi sirelipõõsas, otsides vähemalt viie kroonlehega õiekesi. Nüüd tagantjärele võin üles tunnistada, et matsutasin nendega päris hoolega. Tund aega enne bussi väljumist võtsin kogu olukorda juba üsna külmalt, sest kõik mis võimalik, sai tehtud. Ja kui polnud võimalik, siis nii oligi ja teha polnud midagi.

Igal aastal õppereisi mõtet keerutades on kriteeriume, mille järgi otsust teha, päris mitu. See, et huvitav peaks olema, vähemalt endal, on ilmselge. Lisaks tuleb mõelda, kes reisi korraldab, kuidas on tema ja bussijuhtide ajagraafik. Uskuge, need inimesed on grupireisil kõige tähtsamad, tähtsamad kui pead-laiali-reisijad ise. Usaldusväärne reisijuht ja bussijuhid, kellega on turvaline ning mõnus sõita kasvõi maailma lõppu. Meil on mõlematega seni hullult vedanud. Juhtus taas niimoodi, et meie hea haldjas Kirsti pani kondikava paika, mina otsisin ise ja osalt tema vihjete järgi külastatavad ettevõtted ning Kalle ja Merit viisid meid kuhu iganes kohale. Katsusime Janaga meie kontori väikese põrandaaluse reisibüroo lippu kõrgel hoida, kuid proffide käest on veel palju õppida. Ja me õpimegi, ainult parimatelt :) Tänavu oli meil esmakordselt üks bussijuht naine ja Merit oli uskumatult äge. Kunagi, kui kusagil varatäiskasvanuna lõid lained korraks pea peal kokku ning kahtlesin, kas ma õpin ikka õiget asja, tahtsin korraks kaugbussijuhiks hakata ja olin tõsimeeli valmis kursustele minema. Meritit vaadates tuli see seik meelde ja korraks hakkas isegi üks sääseke kõrva taga pinisema, et mis see 18 tonni senise auto ja traktori kõrval ära ei ole. Ära ütle kunagi iial, olen ammu aru saanud, kuid täna siiski ei lähe veel autokooli. Olekski esimene kord, kuigi kahes riigis omal ajal eksamid tehtud.  Tegin hoopis uue korra järgi näidisteooriaeksami läbi, jäin ellu :). On ehk lootust.

Niisiis Poola, Põhja-Poola, Preisimaa. Huvitav on võrrelda üle-eelmise aasta Lõuna-Poola reisi seekordsega - täiesti nagu teine maailm. Esiteks keeleteema. Nüüd oli võimalik hakkama saada sõltuvalt kohast nii inglise, vene kui saksa keelega. Kaks ekskursiooni tehtigi meile näiteks vene keeles. Endisel Preisimaal loeb tõug, ehk respektaablid on need perekonnad/suguvõsad, kellest saab rääkida ka enne II maailmasõda. Kuigi Kirsti sõnul täheldab ta viimasel aja hoopis tohutut poolastumist. Et oluline on olla poolakas, ühise rindena. Osalt on see seletatav Poola üldise meelsusega, osalt ka sellega, et Poola on ju tänapäeval taas suur riik - suurriik. Kui meie jaoks on elementaarne näiteks pangas konto pikk IBAN number, siis seal on see sama hea kui raketiteadus. Täpselt sama teema tõusetus möödunud aastal Rootsis.

Ometi valdas mind Warmia-Masuuria kandis, kus me põhiliselt ringi sõitsime, tohutu kurbus. Mitte üksnes see, et Preisimaa kui fakt on ajalookaardilt pühitud, vaid Preisimaa kui uhkuse väljendus, on kadunud. On need siis kohanimed, sõjakoledustes maatasa tehtud linnad, asendatud rahvastik. Originaalne punane tellis oli asendatud kaasaegse, kihistuva vuhvliga. Üksnes Olsztyn väljendas veel seda sisemist uhkust. Seda enam läks mulle hinge Ranczo Frontiera külastus, kus umbes 200-aastast talu peab perekond, kes ostis selle 15 aastat tagasi, kuid suhtlevad perega, kelle käest see omal ajal natsionaliseeriti. Vot seal oli tunda, et veri on paksem kui vesi.





Tõeline nostalgia valdas mind õhtusel jalutuskäigul Olsztyni vanalinnas. Asi oli õieti selles, et Kirsti, kui me linna sisse sõitsime, andis kohast kiire ülevaate ning mainis muuhulgas, et linn kuulub ka Euroopa Telligootika Teele. Eestis on täpselt kaks inimest, kes omal ajal selle Interregi projektiga 2000-ndatel seotud ning ühena neist - toona muinsuskaitse esindajana - sain neid mälestusi ka kohe teistega jagada. Euroopa Telligootika Tee ehk lühendatult EuRoB oli Saksamaa algatatud projekt, mille eesmärgiks oli luua Läänemere ümbruse riikide keskaegsetest tellisgootika objektidest koos sinna juurde kuuluvate muude vaatamisväärsuste, sündmuste, majutuse ja toitlustusega ühine turismivõrgustik. Teisel perioodil oli projektis 27 partnerit, kes esindasid uurijaid, muinsuskaitsjaid ja turismiinimesi. See oli uskumatult äge aeg, mil tegeleti nii objektide uurimise kui restaureerimisproblemaatikaga, aga ka näiteks ligipääsetavuse, ülekasutamise jms teemadega, mis on nüüd, umbes 10 aastat hiljem, vägagi aktuaalsed. Tänaseks on projektist välja kasvanud iseseisev ühing, mis hõlmab Saksa, Poola ja Taani linnu ning tutvustab sealset keskaegset ehituspärandit. Ja kui vaatate Tartus Jaani ja Toomkiriku juures olevaid infotahvleid ning märkate nurgas väikest gootipärast teravkaarse akna kujutist koos selle tee nimega, siis Tartu kuulus ka sinna. Ühesõnaga südamel hakkas hästi soe ning tüütasin kaasreisilisi oma pideva vadistamisega. Aga kus siis veel kui mitte Olsztynis :).

 




Minu omakasupüüdlik soov oli põigata ka Malborki linnusesse, et näha, kuidas poolakad on lahendanud pealinnuse kiriku konserveerimise probleemi. Eelmisel kümnendil seisti nimelt dilemma ees, kas jätkata viimase osaga linnusest Poola senise restaureerimistraditsiooni vaimus (kõik taastatakse ja võimalikult ilusalt) või minnakse põhjaeuroopaliku ehk tagasihoidlikuma konserveerimise teed. Ühel EuRoBi kohtumisel rohkem kui kümme aastat tagasi arutasime seda väga elavalt ja konserveerimise ideed pooldas enamus peale poolakate enda. Ühe põhjusena viimase poolt tõime ka, et kirikut võiks eksponeerida muuhulgas omamoodi sõjamemoriaalina, meenutades sellesama koha ning kogu Poolaga juhtunut. Loomulikult oli see vaid arutlus, päris otsuseid tehti mujal. Mälestuses on tollane hetk aga alles.


Esimene pilk üle kirikuukse läve võttis pahviks, ruum oligi umbes kolm aastat tagasi konserveeritud-rekonstrueeritud. Ajutise puitlae asemele olid ehitatud uued võlvid, rajatud uus põrand koos aknakesega, kus oli näha ka kunagist originaalpõrandat. Kooriosa uusi seinu kattis tellise faktuuri kenasti aimata laskev tavapärasest õhem krohvikiht, mida kutsutakse vahel ka ohverkrohviks. Võib-olla oli see mingi kompromiss, sest tohutuid niiskusprobleeme, mille puhul selline seinakatmisviis aitaks müüre kuivatada, palja silmaga ei täheldanud. Võib-olla sooviti sellise meetodiga hoopis rõhutada originaalseinte ja uuesti ehitatu erisust, sest ka uued võlvid olid krohvitud ja heledaks värvitud. Lisaks oli idaseinale lisatud detailikesi, mis oleksid kuulunud justkui originaali juurde (samas stiilivõtmes ülejäänud originaalseintega), kuid enne praegusi töid seal küll polnud. Täiesti sürr mõte teha 20. sajandi II poole seinale keskaeg tagasi. Malborkis, Marienburgis!!! Ainuke lootus, et need detailikesed olid sõjajärgsest rusuhunnikust päästetud ja ootasid hoidlas oma aega.



Enne praegust rekki ei olnud seinas ainustki dekoratiivdetaili, see oli puhas sõjajärgselt ülesehitatud sein :)



Külgvalguses on seintel säilinud originaalkrohvi katketes aimata täidetud kuuliauke

Maarja kroonimine ei paiknenud kirikus, vaid ekspositsiooniruumis

Käisin saalis ringi ja tundsin, et midagi ei klapi suures pildis veel, aga hetkel ei tabanud, milles viga. Kodus kunagisi fotosid praegusega kõrvutades avastasin, et poolakad on mingil põhjusel kõik krohvifragmentides leidunud kuuliaugud rõõmsalt ka kinni krohvinud. Seega, visuaalselt ei reeda linnuses enam ükski osa II maailmasõja koledusi. Üksnes eeslinnuse müüri ees seisev suur ajalooline foto sunnib veel sellele mõtlema.


Poola restaureerimise oluline osa ongi üks suur taastamine. Veendusin ka sel korral, et Varssavit on tervisele kasulikum pimedas vaadata, kuid see on puhtalt minu probleem. Sattusime oma kava järgi  ühel õhtul Elblagi, mis on tore linnake umbes 60 km enne Gdanskit, kuid paraku sõja ajal pea täielikult purustatud.1990. aastatel alustati vanalinna rekonstrueerimist, tänaseks on ligi kolmveerand valmis ja nad harrastavad väga omapärast lähenemist. Nimelt on tänavate võrgustik kavandatud kaasaegsete laiustega, kuid majad tänavate ääres ehitatatakse üsna suurte karpidena kaasaegsetest materjalidest ning fassaad kujundatatakse vanade majade vaimus, jäljendades lihtsustatud kujul ajaloolisi stiile. Seega, kõik oleks nagu päris, aga tegelikult pole ju. Igatahes oli meil õhtuses vihmasajus äärmiselt lustlik jalutuskäik teemal "tagasi moodsasse keskaega" jne. Ainult vaata ja ahheta, kuigi tulemus on hoolimata kõigest vähemalt terviklik ja mis veelgi huvitavam - üsna sümpaatne. Muide, kui keegi peaks sinna linna sattuma ja kõht läheb tühjaks, tasub minna einestama restorani Pod Kogutem. Üllatavalt meeldiv koht.


Uus karp, tulemas on mitu "maja" ja stiili


Pärast igal pool pakutavat ei-tea-mitmendat õuna- ja kohupiimakooki oli keedukreemi ja vahukoorega mille-feuille puhas nauding (restoran Pod Kogutem)

Kui õppereisi eesmärgist lähtuda, siis viimased neli aastat on kõik tiirelnud toidu ümber. Nii ka seekord. Rohkem kui multitalendist juustumeister Ruslan mahetalust Ranczo Frontiera, hostalehtedega valekapsarulle teha julgustav Krzysztof sotsiaalsest ettevõttest „Garncarska Wioska”, abivalmis neiu söödavate tigude farmis Ekofarma "Snails Garden", ootamatult sõbralikult vastu võtnud „Mazurskie Miody” meetoodete pood või mesilasi oma pereliikmeteks pidav Agnieszka mesindusega tegelevast pereettevõttest “Bartnik Mazurski” läks mulle korda Marcin oma õunakasvatusega. Seda hoopis erandlikult Masoovias ehk natuke allpool Varssavit. Aga niisugune jõnks oligi meil plaanis.

Traditsioonilised küpsetised „Garncarska Wioska”-s

Vanade retseptide järgi valmistatud vürtsidega meejook - sbiten. Toodab Mazurskie Miody.

Tigudest suupistevalikut degusteerimiseks pakkus Ekofarma "Snails Garden"

“Bartnik Mazurski” mesi

Kõik sai alguse möödunud sügisest, kui septembri lõpus näidati ETV saates "Aktuaalne kaamera. Nädal" ühte lugu õunakasvatusest, kuidas Poola õun on odavam kui Eesti oma ja kuidas need kaks omavahel suhestuvad. Mees, keda Poolas intervjueeriti, oli Marcin Lis ning nüüd, ühel kenal maikuu hommikul, jõudsime tema väravasse, et kuulda otse, kuidas Poola õuntega lood on. Grójeci piirkonnast tuleb nimelt rohkem kui kolmandik Poola õuntest.

Marcin Lis

Tema 20 h suuruses istandikus kestab üks puu kuni 15 aastat ja annab heal aastal 20 kg saaki. Hetkel on Poolas õunte ületootmine, kuna varasemal ajal läks ca 80% toodangust Venemaale, kuid täna on see turg kinni ja otsitakse uusi sihtkohti. See tähendab, et aasta-aastalt on kukkunud õuna kilohind, mis eelmisel aastal jäi koguni alla tootmishinna. Iseenesest on see väga valus löök 16. sajandist kestnud pikkade õunakasvatustraditsioonidega piirkonnale. Grójeci õuntele omistati nimelt 2011 ka EL kaitstud geograafiline tähis (Protected Geographical Indication, PGI).  Näiteks Marcini peres on kolm põlvkonda õunakasvatajaid. Ise toodavad, ise pakivad. Loomulikult on selle aja jooksul sordid mõnevõrra muutunud. Marcin naljatles, et mood kirjutab ette, mida kasvatada. Hetkel on moes näiteks Gala, aga kasvatatakse ka muud. Istandikku minnes nägi see välja hoopis teistsugune kui koduaias. Kitsa võraga puud kaetakse suveks võrguga, et kaitsta vilju rahe eest. Loomulikult kastetakse puid, tehakse erinevaid kahjuritõrjeid, kasutatakse ka feromoone, kuid tema puhul ei ole tegemist mahetootmisega. Marcin kirjeldas, kuidas kontrollitakse kogu aeg istandikke, et kõik näitajad oleksid normi piires, lisaks kontrollivad ka kauplused. "Üks eksimus ja sul pole enam poodi asja", ütles ta. Ületootmise tõttu on konkurents ju äärmiselt tihe.



Isesõitev traktor hõlbustab istandiku hooldamist


Puud kaeti looriga rahe vastu

Üks müüt sai veel kummutatud. Kui meil räägitakse, kuidas välismaa õunu värvitakse enne poodijõudmist, siis Grójeci õunte ilus kaubanduslik välimus saadakse alustuseks väga täpse agrotehnika, õrna korjamise ning seejärel õigete säilitustingimustega. Kes on Viljandimaal Polli õunahoidlates käinud, siis Marcin kasutab sama metoodikat kontrollitud kliimaga. Suur hoone on jagatud väiksemateks laoruumideks, milles pärast õunte sisseviimist alandatakse õhus hapniku- ja suurendatakse süsihappegaasi sisaldust ning viiakse ruum teatud temperatuurile. Olenevalt sordist tekib aja jooksul õuntele loomulik õhem või paksem vahakiht (sama näeme ka koduses keldris). Niiviisi võivad õunad rahulikult uue saagini kesta, kui mitte kauemgi, kaotamata oma ilusat välimust. Pärast laost väljatoomist tuleb laar muidugi kiiresti teele saata, näiteks Hiinasse läheb saadetis 2 kuud. Tuleb arvestada ka sellega ja anda juhised teele kaasa, et õunad püsiksid ilusad.

Loomulikult maitsesid äsja hoidlast toodud õunad hoopis teisiti kui meil poest ostes. Sellegipoolest ei tasu Poola õuna karta, vaid teha endale selgeks kaasaegse tootmise reeglid. Tehnoloogilises plaanis pole vahet, kas osta Poola või Polli õuna, esimesel on lihtsalt pikem veoaeg ja seega suurem ökoloogiline jalajälg. Küsimus on vaid selles, kas maheõun või nö tavalise tootmise ubin, see on aga hoopis teine lugu.

Oma teise reisiga nägime Põhja-Poolat meie Lõuna-Eestile iseloomuliku künkliku maastikuga, kokku ligi 2700 kilomeetrit. Ma ütleks, et parim osa Poolast. Nägime seda, kuidas Poola otsib jätkuvalt oma identiteeti. Ngime ka seda, kuidas oodatud külalisi koheldakse suure rõõmu ja avatud südamega, sest temperament on teine. Poola teed lähevad aasta-aastalt üha paremaks, nii et ei tasu peljata sõitu läbi elamusi pakkuva maa.

Poola muutub. Hitleri Hundikoopa on loodus ilmselt järgmise 50 aasta pärast endasse neelanud, kus räägitakse praeguste tõsilugude asemel ilmselt legende 20. sajandi keskpaiga koledustest

Kommentaarid

Liina ütles …
andis ikka oodata!!;) tubli töö!
Ülle ütles …
Ükskord ikka ;)
Tiina ütles …
Õunakasvatuseteemaline osa oli väga huvitav lugeda, eriti just nüüd 2022. aasta õunarikkal sügisel

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus