Kalevipojast Tiinani ja lendava vaibani

Korvis on "Tiina" kartul, 2019. aasta saak

Kõik algas sellest, kui otsisin detsembris kartulivorstide jaoks sobivat kartulit, mis ei oleks pudrune, aga ka mitte liiga tänkjas. Mõtlesin et lähen kartulipäevale ja küsin Terje käest järele. Seni oli seda üritust Sakus peetud ning nüüd esmakordselt Jõgeval. ETKI saal oli puupüsti täis (telliti 87 kartulipirukat "Jõgeva Kollasest" valmistatud täidisega!), nii et korraks käis mul mõte peast läbi, et kui kahju, et klubihoonet enam pole. Igatahes väga põnev päev kartulist eri nurkade all ja mitte ainult kartulikasvatajale. Kõike pole mõtet ümber jutustada, ettekanded on veebis kenasti väljas, kuid mõned märksõnad.

Esiteks, taimekaitse valdkonnas keelustatakse vanu toimeaineid, tulevikutrend on biopreparaatides, mis on aga paraku vähem efektiivsed. Kui tänavune talv jääbki olematuks, on järgmisel suvel kahjuritel pidu. Nagu oleks teadnud, et 2020 on rahvusvaheline taimetervise aasta, mille tunnuslause on "Kaitstes taimi, kaitsed elu!". Täiesti uus minu jaoks (vabandan muidugi oma teadmatuse pärast) oli rääkimine taimede heaolu parandavatest toodetest ning nende abil taimede stressi leevendamisest. See puudutab eelkõige põua-, külma- jm kahjustusi, mille tagajärjel taim satub stressi ning vajab turgutust. Sinna alla kuuluvad näiteks merevetikatest valmistatud tooted, aminohapped jne. Tegelikult räägitakse taimede kasvuaegsest stressist, seda põhjustavatest faktoritest ja inimesepoolsest teadlikkusest sellega toime tulla juba tükk aega. Justnagu taimespaa, eksole :). Taimekasvatus on tänapäeval ju täppisteadus, kus nii inimene kui masinad kui äpid tegelevad optimaalseimate kasvatusmeetodite arendamisega. Kui Kristiina Laanemets ütles sügisel ADAPTERi koostööfestivalil, et maheteravilja saagikus Eestis on 43% tavalisel viisil kasvatatud omast, kuid ETKIs on see 80%, järelikult on selles täppisteaduses ikka tohutu potentsiaal sees. Kõige põnevamad ettekanded olid aga ... masinatest :). Tänapäevased kartulipanekumasinad valivad mugulale õige vahemaa ja loevad isegi kõik mugulad üle ka. Iseasi, kas tavalise mahapaneku asemel peab enne peenrad moodustama ning kokku kolme masinat kasutama, on mõistlik. Kui aga pärast 50 aastat iseliikuva kartulikombaini leiutamist läheb põllule seade, mis tõstab vaost tuleval kartulilindil mugulad õhkpadja abil üles, et sorteerida kartulid ja kivid-mullatükid eraldi, on juba tegemist lendava vaibaga. Kui aga rääkida ETKI viimase 5 aasta kartuli sordivõrdluskatsetest, siis meie kandis kasvab hästi Saksa sort "Birgit", Jõgeva enda omadest "Teele", "Tiina", "Anti" ja "Maret". Üks on aga kindel, "Laura" Jõgeval ei kasva :).

Viimasest ettekandest, mis käsitles muuhulgas seemnekasvatuse statistikat, jäi kõrva lause, et Eestis on praegu ca 25 seemnekartuli tootjat, kuid iga aasta see number kahaneb. 2019. aastal kasvatati seemnekartulit 193,9 hektaril, kusjuures teistest tunduvalt enam Viljandimaal (101 ha). Pilk rändas saali seintel rippuvatele Jõgeva sordiaretuse ajalugu tutvustavatele postritele. Huvitav, kuidas oli olukord 100 aastat tagasi või midagi sinnakanti? Mida mõtleks Julius Aamisepp, kes tegi omal ajal  maailmatasemel teadust, praegu?

Mihkel Pill kirjutas 1921. aastal, et kartulil on sortide arv suurem kui ühelgi teisel põllutaimel, Eestis tegeleti meile sobivate sortide võrdluskatsetega juba 1882. aastast. Pill ütles, et kõige enam on sellega tegelenud Hummuli mõisnik Samson von Himmelstjerna, Sangaste krahv Berg, Julius Aamisepp Kloostri vallas, J.Ploompuu Harku vallas, veel ka Kehra sordikasvatuses ning viimasel ajal Kõo põllutöökoolis. Järgnes katsete tabel 1882-1920 ja põhjalik sortide tutvustus (Pill, 1921:69-107). Julius Aamisepp ise luges pöördeliseks 1885. aastat, mil G. von Wrangell, Anne mõisa omanik Võrumaalt, alustas üleskutsega määrata eri sortide saagi suurus. Lisaks paluti saata teatud kogus kartuleid Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilisele Sotsieteedi kontorisse Tartus tärklisesisalduse määramiseks ning täita küsimustik. Esimese aasta üleskutsele vastas 17 mõisaomanikku, järgmistel aastatel korrati (Aamisepp, 1939:5).

Julius Aamisepp (1883-1950), kes oli koos Mihkel Piliga osalenud seltsi asutamisel, millest kujunes välja Eesti Sordiparanduse Selts, mis omakorda asutas 1920. aastal Jõgeva Sordikasvanduse, saabus 1920. aastal Jõgevale kartuliga tegelema. Aamisepp oli sordiaretuse osas täielikult iseõppija, kelle huvist seemnete kogumise vastu kasvas tohutu panus Eesti sordiaretusele ja teadusele. Ta kogus kokku dr A. Eisenschmidti pärandusest, oma isatalust ja Jõgeva mõisast kokku 11 sorti ning alustas võrdluskatsetega. Ta ise ütles, et pärast I maailmasõda kiratses sordiaretustöö kõikjal ning uute sortide muretsemine oli äärmiselt raske. Ta palus abi ministeeriumidelt, Eesti saatkondadelt Berliinis, Pariisis ja Londonis. Välismaiste sortide arv ulatus 1932. aastal 130ni, see oli ka maksimum. Oluliseks tähelepanekuks oli, et Eestisse sobivad paremini Saksa sordid kui Inglise, Ameerika või Hollandi omad, kuna seal puuduvad tärkliserikkad aretised. Katsetes kohtas veel Poola, Ungari, Läti, vähesel määral ka Nõukogude Liidu, Soome, Rootsi jm sorte  (Aamisepp, 1939:6-8). Võrdluskatseid viidi läbi lisaks Jõgevale veel Kehras, Kuusikul ja Raadil. Sordivõrdluskatse lahutamatu osa oli keedu- ja maitseomaduste määramine, kuna eri toitude jaoks sobisid eri sordid, lisaks vajati toitlustuses ja koduköögis erinevate keeduomadustega kartuleid. Järeldus oli aga ilmne: mistahes sordi maitseomadused sõltuvad kasvukohast ja mullast ning ühtki sorti ei saa pidada ideaalseks. Muide, tema ka siin artiklis kasutatud tööd "Võrdlevaid uurimusi kartulisortidega Eestis" peeti oma aja üheks tugevamaks selle valdkonna teaduslikuks uurimuseks kogu maailmas (Kiik, 1959:18). Lisaks oli tal üks suuremaid kartulikollektsioone maailmas.

Julius Aamisepp Jõgeva katsepõllul, EPM FP 622:114, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum (muis.ee)

Eesti Seemnevilja Ühisus kurtis 1929. aastal oma tegevuse kümnendit kokkuvõtvas seemnekataloogis, et kui nad edastasid 1923. aastal esimese kartulisortide nimekirja oma tellijatele, polnud valiku sordikõlblikkus Eesti oludes veel piisavalt selge. Loodeti, et pikem nimekiri võimaldab asjast huvitatutel ise katseid korraldada. 1929. aastal sedastati, et selles kataloogis on juba 2,5 korda vähem sorte, mis hetkel soovitavad on ja see arv võiks veelgi väiksem olla, kuna on võimatu iga majapidamise kasvutingimustele kõige sobivamat pakkuda. Ühtlasi kutsuti tellijaid edastama oma tähelepanekuid erinevate sortide kasvamise kohta. Pakkumisel oli erinevaks otstarbeks kokku 22 sorti  (Eesti Seemnevilja Ühisus, 1929).
Tõesti, tol ajal jagunesid kartulisordid kasutuse mõttes neljaks: toidukartul, vabrikukartul viina ajamiseks, tärklisevabriku kartul ning söödakartul loomadele.

Jõgeva varajaste kartulisortide koristamine ass. V. Tamme juhtimisel, EPM FP 622:111, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum (muis.ee)

Kui astuda edasi 1930ndatesse, on pilt märksa pragmaatilisem. Sortide valik selgines veelgi ja kujunesid välja tootmises sobilikumad. See ei tähenda, et viiul* kuhugi kadunud oleks, kuigi Pill ütles juba 1921. aasta väljaandes, et see (temal on nimi "Väike sinine" ehk "Väike punane") on Eesti Liivimaa osas väga lugupeetud kartul, kuid tahaks mugula suuruse ja saagikuse poolest parandamist (Pill, 1921: 89-90). Tänapäeval öeldakse selle kohta, et sobib kasvatada kui gurmeesorti põllumajandustoodangu mitmekesistamiseks (Kartulisordid)

Näiteks 1936. aasta oli kartulikasvatajatele soodne. Saak oli väga hea, tärklisesisaldus kõrge ning koristusaja ilmad väga soodsad. Riisklik statistika toob eraldi välja kartuli seemnekasvatuse. Eesti Kartulikasvatajate Ühingu poolt tunnustati 1513 ha seemnekasvatuspõlde, kusjuures 52% kasvatajatest tegutses Virumaal (801 ha). Järgnesid Harju- ja Järvamaa. Tunnustatavatest sortidest kasvatati kõige enam väljaveosorti "Majesteet" ("Majestic", 959 ha). Järgnesid varane kollane, tööstussort "Deodara", "Erdgold", "Yorgi hertsog", "Bintje"** jt. 1936 aastal tõusis seemnekartuli eksport suure hüppega. Sihtkohtadeks Argentiina, Itaalia, Hispaania, Uruguai jne. Sortidest juhtis "Majesteet" 86%ga. Varase kollase protsent oli 7,5, kuna selle turg oli vaid Itaalias. Eraldi rõhutati, et seemnekartuli ekspordi oluliseks põhjuseks on siinse toorme puhtus ohtlikest taimehaigustest ja kahjureist (Eesti põllumajandus 1936, 1937: 3).

Kartuli kasvupind oli 1930ndatel tasapisi järjest kasvanud, ulatudes 1936. aastal 74022 hektarini (Eesti põllumajandus 1936, 1937: 23). 1922. aastal oli see 69148 hektarit (Eesti põllumajandus 1921-1922, 1923:45, 52-53). Kas pole huvitav teadmine? Lisaks hakkas silma, et tootmises olid hoopis teised sordid kui tavainimestele pakuti. Näiteks 1938. aasta ESÜ seemnekataloogist leiab vaid 15 sorti, sh Jõgeva aretised "Kalev" ja "Kungla" (E.S.Ü. seemned, 1938). Kusjuures eriti meeldib mulle, et kartulisordi puhul antakse kõigis kataloogides soovitusi, millisele Eesti osale üks või teine võiks sobida, kuna mullad on nii erinevad.

Mis oli sellise ekspordihüppe taga?
Pärast I maailmasõda oli siinse söögikartuli eksport vähenenud, kuna peamine turg oli olnud Venemaa. Julius Aamisepp hakkas otsima uusi võimalusi ehk seemnekartuliturgu. 1929. aastal ostis esimese suurema koguse seemnekartulit ... Läti. 1930ndatel võeti suund Vahemeremaadele, olukorda soosis ka majanduskriis.  Näiteks 1932. aastal viidi seemnekartuleid Itaaliasse 85,85 tonni, Lätti 15, Portugali 15,25, vähemalt määral Egiptusesse, Hispaaniasse ja Alžeeriasse. Vahemeremaadest saigi põhiline klient (Kiik, 1959:32). Ka Jõgeva sordiaretus arvestas välisturu nõudeid, isegi "Jõgeva Kollane"*** aretati ekspordile mõeldes.

Haige ja tervendatud kartul Jõgeva Kollane, 1978. EPM FP 308:105, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum (muis.ee)

Üks asi ei ole aga 100 aastaga muutunud. 1939. aastal arvas Julius Aamisepp, et 1943. aastaks on valdav osa vanu sorte (s.t välismaiseid) asendatud samaväärsete oma aretistega, kuna igal maal aretatud sordid peavad rohkem vastama kohalikele tingimustele ja majanduslike nõuetele kui välismaised. Samas ta möönab, et kui mõni välismaa sort annab siiski paremaid tulemusi, tuleks seda eelistada, kuna eesmärgiks on nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt maksimaalne saak (Aamisepp, 1939:304).  Kui asutuse algaastail oli kartuli sordiküsimuse lahendamine kõige olulisem teema, leidmaks vanade sortide asemele uusi ja saagikamaid, lisaks taimehaiguste teema, on see täpselt sama ka praegu. Üks on aga kindel, kohalikud sordid väärivad enam kasutamist. Müüt sügavatest iduaukudest on näiteks kõige uuema sordi "Tiina" näol 200% kummutatud. Küsimus on vaid sobivas agrotehnikas, teadlikkuses ja tahtmises. Siinkohal kehtib vana äriütlus, et nõudlus tekitab pakkumise, aga kui ei paku, siis ei oska ka nõuda.

Kartuli katsepõld, suvi 2016

Kartulivorstide küsimuse juurde naastes Terje mõtles natuke ja pakkus, et sügisesest saagist võiks kõige enam sobida "Tiina". Tõin mõne päeva pärast koti "Tiinat" koju, toppisin vorstid ja olin pakutuga ülimalt päri. Hakitud kartul oli hamba all tunda, aga samas ei muutunud pudruks, nagu oli meil mõni aeg varem õpiköögis "Jõgeva Kollasega" juhtunud.


Selle peale meenus, et polnud ammu teinud ühte oma 90ndate alguse lemmikut - keedukartuleid külma kastmega. See toit seostub suviste praktikate ja ülikooli kohvikuga. Nimelt oli selle alumisel korrusel midagi sööklalaadset. Ja vot see keedetud kuum kartul külma hapukoorekastmega, milles hakitud sibul ja marineeritud kurk, oli ikka hää küll. Võib-olla ma liialdan, inimajul on omadus asju ilusamaks mõelda, kuid ilus on ikkagi niimoodi mõelda. Muide, kasutasin seekord Läti hapukoort, mis on meie omast, nagu ka keefir, sutsukene hapukam-särtsakam ja nostalgilisem (meie tooted on ajas muutunud oluliselt mahedamamaitseliseks).


Kui aga toidublogile kohaselt lõpetada, siis hea keedukartul on ülimalt maitsev ilma milletagi. Päriselt ka! Aroom ja tekstuur on meeldivad, ei nõua kartulimaitseainet ning mis peaasi, keedukartul on gluteeni- ja laktoosivaba. Kui vähegi võimalik, tasuks ostes või ise kasvatades kohalikke sorte eelistada. Muide, meie kodukeldris asusid hiired kõigepealt sööma "Maretit" ja "Adrettat", seejärel "Teelet", mõne aja pärast "Blue Congot", kuid kaks moodsat hollandlast on seni täielikult puutumata ja vist jäävadki :). Isegi hiirtel on hea maitse!
_______________________________________________
Aamisepp, J. (1939). Võrdlevaid uurimusi kartulisortidega Eestis. - Sordiaretuse- ja katseinstituudi "Jõgeva sordikasvandus" toimetised nr 95. Tartu.
Eesti põllumajandus 1921-1922 (1923). Statistiline aastaraamat. Tallinn.
Eesti põllumajandus 1936 (1937). Statistiline aastaraamat. Tallinn.
Eesti Seemnevilja Ühisus 1919-1929 (1929). Seemnete müügikataloog.
E.S.Ü. seemned (1938). Eesti Seemnevilja Ühisuse müügikataloog 1938.
Kartulisordid. ETKI infotrükis. Jõgeva.
Kiik, H. (1959). Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist. Tallinn.
Pill, M. (1921). Meile tähtsamad põllutaimede sordid. Tartu.

Märkused:
* - viiul on säilitussordina nimega "Väike verev" praegugi Eesti sordilehel olemas.  Teda tuntakse veel nimede all "Väike sinine, "Väike punane", "Väike verrev", "Viiulid", "Vioolad". J. Aamisepa järgi oli see sort ilmselt ’Kleine livländische blaue Speisekartoffel’.
** "Majesteet" ("Majestic", uuem Inglise sort, saagirikas erinevatel muldadel), varane kollane (Saksa sort "Allerfrüheste Gelbe", sobib headele muldadele), "Deodara" (sobib kergematele muldadele), "Erdgold", "Yorgi hertsog" (Šoti sort, nõuab head väetatud mulda, Euroopas nõutav sort), "Bintje" (Hollandi sort).
*** "Jõgeva Kollase" aretus algas 1933. aastal ristamisest, tootmisse anti 1942, sordilehel püsis 1950 - 2003. Alates 2010 on ta uuesti sordilehel, nüüd juba säilitussordina.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes