Kuidas ma haledalt petta sain ehk lugude müüdi lõpp


Eelmisel talvel, kui Tallink avas registreerimise Gotlandi kruiisile, broneerisime sõbrannadega otsemaid reisi ja lisaks ekskursiooni Fårö saarele. Ma olen muidu kogu aeg rääkinud, et Gotlandile minekuks tuleb aega võtta, seal rahulikult kulgeda ning nautida saare iseloomu, nüüd aga risti vastupidi. Reisiraamatut koostades (meil on nimelt traditsioon, et igaks reisiks koostame reisiraamatu ülevaatega sihtkoha ajaloost, elust-olust, toidust, vaatamisväärsustest jne, lisaks reisikava ja praktilised nõuanded) kohtasin guugeldades ühes artiklis Priit Hõbemäe kuldaväärt lauset, et Gotlandile tasub minna vähemalt korra aastas. Ja ma olen sellega 100% nõus! Kui muidu ei saa, siis lühike kruiis, mille vältel peatutakse Visby sadamas umbes 12 tundi (umbes samakaua kulub ka sõiduks mõlemal suunal), on ideaalne võimalus minna vaatama, kas roosid õitsevad ning avastada saarel mingi uus nüanss. Niisiis minu viies kord Gotlandil ja seekord siis kõige lühem. Eelmisest kahest reisist olen kirjutanud SIIN ja SIIN. Veel eelmisel aastal olin skeptiline kruiisi osas, et mis mõttes korraks massiga rünnata saart (kümmekond aastat tagasi nägime, kuidas kruiisituristid saabusid piku Donnersgatanit vanalinna nagu üheksas laine), aga siin ma nüüd olin. Ma lihtsalt armastan seda kohta, nii et eesmärk pühitseb abinõu, ära iial ütle iial ja need muud klišeed. 


Kuna mu reisikaaslastel oli see esimene kord Gotlandil, valisin päeva põhiosaks Fårö ekskursiooni. Muide, see oli mul esimene kord Gotlandil turistina mõnel ekskursioonil üldse. Ootasin huviga, kas külastame tuttavaid kohti või suudetakse üllatada, kas ma eelmisel aastal meie Jõgeva grupi reisijuhina rääkisin oma inimestele üldse õigetest asjadest jne. Kui Visby sadamas ootas hommikul hulk busse pakutud suundadesse küll eesti-, soome- ja ingliskeelsete giididega, siis Fåröle läks vaid üks buss ja seegi ingliskeelne. Naersime, et see väljasõit oli mõeldud edasijõudnutele, sest esmakordselt saarele sattudes minna Visby romantilisest roosivahust kaugele põhja kiviklibuseid randu ja raukareid vaatama ning Ingmar Bergmanni radu tunnetama, nõuaks parajalt tahtejõudu. Meie pundi jaoks oli see aga just õige reis. Lisaks sattus meile imetore giid Lucinda Rydqvist, kes oli pärit Inglismaalt, kuid elab nüüd juba tänu oma abikaasale 12 aastat Gotlandil. Imetlesin siiralt tema professionaalsust 38 ekskursandi karjatamisel ning oskust pikkida oma kõnesse ajalugu, legende, tänast päeva, sekka ka isiklikke kogemusi. Ei mingit väljamõeldud jura (vabandust, aga vahel tundub meil, et see oleks nagu äge), vaid pisukese huumoriga edasiantud fakte. Ja ei ole midagi teha - kohalik giid on ikka parim, aga üksnes parim parimaist! Loomulikult käisime Digerhufudis ja Langhammarsi poolsaarel raukareid vaatamas ning Fårö kirikus ja kirikuaias, aga ka Sudersandi rannas. Viimasesse kohta sattusin esmakordselt (arhitektuuri- ja toiduteemalistel sõitudel pole rannaskäik teatavasti primaarne) - oli tõesti muljetavaldav ülerahvastatud puhkusepaik oma valgete liivadega. Kui sõitsime Digerhufudist Langhammarsi suunal, soovitas Lucinda nautida vaikselt ehk ilma tema jutustamiseta maastikku, meenus mälupilt, et samamoodi, üksnes vastupidises suunas, soovitasin teha ka meie grupil aasta tagasi ...


Kuna naasime Visbysse õhtupooolikul, oli suurem osa kruiisitajaid juba oma tiiru ära teinud ning vanalinnas turiste üsna keskmiselt. Ahh, milline lilleilu!!! Esimest korda nägin rooside kõrval tohutult palju lopsakaid tokkroose. Nii keset suve pole ma seal varem ju käinud. Peaaegu iga majaseina või aia ääres kohtas neid mistahes värvi. Paiguti oli kõrgeid õievarsi nii tihedalt, et kitsastel tänavatel oli vastutulijast lausa keeruline mööduda. Suundudes mu lemmikkohvikusse Tranhusgatani nurgal, mis on imearmas väike aiaterrassiga kodune kohvik kollases majas, selgus, et hommikul küpsetatud neli plaaditäit safranikooki oli kõik otsa saanud. See küpsetis oli aga meie seltskonna kolmas eesmärk peale Fårö saare ja Visby vanalinna. Vahepealne vihmasabin sundis kiiremini uut kohta otsima ning õhuline maius Peetri ja Hansu kaksikkiriku (Püha Peetruse ja Ristija Johannese kirikud *) varemete kõrval S:t Hans Café & Orangeri`s osutus äärmiselt nauditavaks.




Visby tuuri ajaks olin tegelikult juba natuke toibunud ja elasin teiste peal välja avastuse, mis esimesel hetkel lõi küll pahviks. Seda siis reisiraamatut koostades. Komistasin nimelt Uppsala  ülikooli Gotlandi ülikoolilinnaku etnoloogi Owe Ronströmi artiklite otsa.** Hiljem sain aru, et see ongi asjade loomulik käik, sest ajal on omadus muutuda. Areneda ettekirjutatud rada? Jutt käib äsja mainitud safranikoogist ja Gotlandi kuvandist. Levinud loo järgi on safranikook keskaegse algupäraga küpsetis, meenutades sellega hansakaubanduse kuldaega ning õiges safranikoogis peab olema 7 kodumaist ja 7 välismaist koostisosa.

Minu varasematel muinsuskaitse suvekooli käikudel polnud safranikook kunagi eraldi jutuks tulnud. Õigemini seda isegi ei mainitud, pakkumisest rääkimata. Toidust oli juttu küll, aga mitte sellest. Ise ka imestasin, aga see selleks. Seda enam sattusin hiljem vaimustusse n-ö "keelatud viljast" ja uskusin tõemeeli kogu lugu keskajast tänaseni, kuigi mind on õpetatud allikaid kontrollima. Allikad ja viited olid siin täiesti usaldusväärsed. Õigem oleks öelda, et usaldusväärsemaid polnud enam võtta. Ja kui Kattlundsi muuseumtalu retsepti järgi kooki küpsetasin või sealsamas aias Monica küpsetatud koogiga maiustasin, kuidas võiks selle küpsetise loos kahelda. Kahtlused olid küll selles osas, palju on keskaegne retsept tänasesse jõudes suutnud muutuda. See on aga vaid väike nüanss.

Gotland kui pärandil tuginev turismisihtkond on aga täielik pärandiloome produkt. Õpikunäidis, kuidas teadlik ja süsteemne töö (olid sellesse kaasatud ju oma ala parimad eksperdid) viis uue, meisterlikult loodud looni. Loo alustalad olid sealjuures vägagi ehtsad ja ausad: saar kui olemuslikult salapärane paik, õigel ajal õige teema üleskorjamine (linnastumise protsess tingis teiselt poolt maaelule teatud romantilisuse lisamise), ajaloost sobivate märksõnade esiletoomine jne. Kui kõike seda iseloomustada võlusõnadega "pärand" või ka "kultuuripärand" (jällegi moevärk), lisandub veelgi enam plusspunkte. Samas, mida kõrgemalt kukkuda, seda valusam on.


20. sajandi alguses laiemalt levinud rahvusliku ärkamise perioodil keskenduti Rootsis pigem regioonide omapära ja rahvuslike sümbolite otsimisele. Sealt edasi hakati 1970.-80.aastatel rootslasi, selle asemel, et minna Vahemeremaadesse puhkama, suunama siseturismile. Püüti esile tuua vaatamisväärsusi, kohalikku eripära ning kohalikku toitu. Gotlandile hakati oma kuvandit looma, et miks peaksid turistid, sh rootlased ise, just seda saart külastama. Saarele on seda märksa lihtsam teha ju kui sisemaale, kuna saared on alati olnud sutsu romatilisemad kohad. Pealegi on Gotland kahaneva elanikkonnaga paik. 1980-ndatel lisandus glokaliseerumine ehk loodi Visby kui hansalinna kuvand koos keskaja heroiseerimisega, mis päädis Visby saamisega UNESCO maailmapärandi nimekirja. 2008 asuti saart reklaamima uue brändi "Maagiline Gotland" all, et eristuda teiste saarte seas ning meelitada turiste veelgi juurde. Selle tulemusena külastab Gotlandit aastas üle 1,5 miljoni turisti ja seda peamiselt suvekuudel. Suur osa neist tuleb just nendesamade suurte kruiisilaevadega, mille jaoks valmis eelmiseks aastaks uus võimas kai. Ei saa muidugi eitada turismi kui majandussektori suurt osakaalu kogu majanduses, kuid selle tulemusena on põllumajanduslikust saarest saanud rikaste maismaarootslaste suvekodude paik. Külades on kohalikke ja veelgi enam, põllumajandusega tegelevaid kohalikke, üha vähemaks jäänud. Kui mu esimesel saare külastusel oli näiteks lambaid näha pea iga nurga taga, siis nüüd annab neid tikutulega otsida. Suvitaja ei pea ju lambaid! Kuna turism on sesoonne, on saar talvel justkui välja surnud.
Kultuuripärandi promosse kaasati ka toit. Kohalikest taimedest, toorainest, toitudest jne kujundati menüü, mis pidi saart portreteerima. Gotlandi toidulugu ehitati neljale vaalale: karulauk, lammas, koduõlu (dricke) ja safranikook. Karulauk, lammas ja õlu on sealjuures loogilised ning õnneks ei leiutatud siin midagi uut. Küll aga oli safranikook täiesti uus tulija. Põhjamaades oli levinud küll rikkalik riisipuder, mida valmistati jõuludeks, muudeks pühadeks ja tähtpäevadeks (meil on näiteks taanlaste risalamande ju vägagi popiks muutunud, teen seda isegi). Lisades mune ja koort, oli võimalik järelejäänud pudrust vormirooga valmistada, et tohutu pudrulaar raisku ei läheks. Loomulikult võis tainasse segada muid komponente, ka safranit, et anda toidule rohkem maitset. Küll aga puudus sel toidul lugu. Ja nüüd see siis kirjutati :).

Täna, umbes 40-50 aastat hiljem, võib öelda, et karulauku saab mistahes moel (restoranimenüüde toitudes, talutoodetena (pestod, õlid, äädikad jne), koduõlle asemele on tulnud väikeste pruulikodade looming, lambalihatoidud on eksklusiivsed ja ülikallid ning safranikook on menüüdes peamiselt turistide pärast. Kohalikud söövad rohkem õuna- ja šokolaadikooki. Ja vaadates igal kevadel väljaantavat hooaja turismiajakirja, on loodus tõrjunud toidu troonilt. Ootan põnevusega, kas ongi tegemist ajutise kursilt kaldumise või olulise paradigma muutusega.


Aga ei saa salata, me teeme Eestis praegu sama, mis Gotlandil ca 50 aastat tagasi! Lugu on sama tähtis kui toode ise, kui mitte tähtsam. Seda mantrat kuuleb iga päev. Viimased uudised Norrast (vestlusest sügisel ERMis toimunud Põhjamaade toidupärandi rahvusvaheliselt seminarilt) aga ütlevad, et lugude ajastu hakkab mööda saama. Tänapäeva inimene tahab konkreetset produkti konkreetse tausta ja omadustega, mitte enam verbaalset vahtu seal ümber. Olgem siis moodsad ja tehkem ausat kraami rohkem, mitte ainult sõnu! Siis pole põhjust ka pärast pettuda.
____________________________________

 * Kunstiajaloolase ja Gotlandi maakonnaantikvaari Gunnar Svahnströmi järgi oli Visbys keskajal 14 kirikut (Die Kirchen von Visby, 1986)

** Owe Ronström. Gotland. Saffron pancake with dewberry jam and whipped cream. - A Taste of Island. 60 Recipes and Stories from our World of Islands. Anna and Godfrey Baldacchino (toimetaja), Charlottetown, Canada: Institute of Islands studies, Island Studies Press. 2012. http://www.diva-portal.se/smash/get/diva2:577350/FULLTEXT01.pdf

Owe Ronström. "Oh! Island in the sun": telling the Gotlandic story. Journal of Indian Folkloristics, Mysore: Zooni publications. 5(1-2). 2003.
http://uu.diva-portal.org/smash/get/diva2:306928/FULLTEXT01.pdf

Owe Ronström.  A Different land. Heritage production in the island of Gotland. - Shima: The International Journal of Research into Island Cultures. Vol 2. Nr 2. 2008. https://www.shimajournal.org/issues/v2n2/c.-Ronstrom-Shima-v2n2-1-18.pdf 

Owe Ronström. Memories, traditions, heritage. - Memories and visions, Owe Ronström & Ulf Palmenfelt (toimetajad), Tartu: Tartu University Press. 2005  http://uu.diva-portal.org/smash/get/diva2:304792/FULLTEXT01.pdf

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes